Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

… paljud kaudsed tõendid on tema vastu.”

      “Danielle’i sõrmejäljed mõrvarelval, Boydi veri tema riietel ja siniseks löödud silm.”

      “Kõik see ja puuduv alibi ka. Ta ei rääkinud enne sulle helistamist isegi telefonis kellegi teisega. Kuulsid ise, kuidas ma talle lahendust pakkusin. Kui ta tunnistab, et tappis mehe, siis võib ta väita, et tegi seda enesekaitseks. Mitte ükski vandekohus siin ilmas ei mõistaks teda selle eest süüdi.”

      “Kuid see töötab vaid siis, kui ta mehe tappis.” Hannah hammustas soolakringlit. Neid kutsuti põhjusega kõvadeks soolakringliteks. Võib-olla peaks ta nendest Normanile rääkima. Kui mees kingiks patsientidele jõuluks Baieri brezeln’e, siis võiks see tähendada patsientide kordusvisiite. “Aga mis siis, kui Danielle ei tapnud oma meest?”

      “Siis tappis keegi teine,” konstateeris Mike fakti.

      “Arvasin, et sa uskusid Danielle’i, kui ta ütles, et on süütu?”

      “Usungi teda.” Mike mälus hetke mõtlikult. “Arvan, et ta räägib tõtt … seda, mis on tema jaoks tõde. Aga on võimalik, et ta aju on tapmise blokeerinud ja ta lihtsalt ei mäletagi seda.”

      “Sa tahad mulle väita, et Danielle võis oma mehe tapmise unustada?”

      “See on võimalik, Hannah. Ta ütles, et oli unine ja ta võttis päris tugevat külmetusravimit. Ta võis olla uimane ja segaduses ning peaaegu unelaadses seisundis.”

      “Mitte mingil juhul.” Hannah raputas pead. “Danielle oli endast väljas, kui ta mulle helistas ja enda juurde tulla palus, kuid ta mõistus oli täiesti selge. Ja kui ma tema juurde jõudsin, siis oli tema jutt loogiline.”

      “Võib-olla.”

      Mike’i häälest ei kostnud just erilist veendumust ja Hannah ohkas sügavalt. “Oletame lihtsalt hetkeks, et Danielle ei tapnud Boydi. Te otsite ju teisi kahtlusaluseid ka, eks?”

      “Teeme tavapärase uurimise. Kui midagi ei selgu, siis tahab šerif Grant tõenäoliselt, et me loo kiiresti lõpetaksime.”

      “No muidugi,” Hannah pööritas silmi. “Ta ei taha, et valimisaastal jääks tema kraesse üks lahendamata mõrv. Palju kergem on öelda, et Danielle tappis oma mehe, isegi kui ta seda ei teinud. Aga šerif Grant ei saa uurimist lõpetada, kui selle kohta ilmneb uusi asitõendeid, ega ju?”

      “Ei.” Mike’i kulm hakkas kortsu tõmbuma. “Kuule, Hannah. Ma ei taha, et sa hakkaksid ringi nuuskima ja küsimusi esitama. Jäta see professionaalide hooleks.”

      Mike üritas Hannah’le kohta kätte näidata ja Hannah sai sellest aru. Ta surus alla terava märkuse, mis oli ta huulile kerkinud, ja andis endast parima, et ta hääl kõlaks rahuliku ja ratsionaalsena. “Aga professionaalid ei tee midagi peale tavapärase uurimise, sa ütlesid seda ise. Danielle vajab kedagi, kes tõestaks tema süütust.”

      “Seda on kerge öelda, aga raske saavutada, Hannah.” Mike’i sõnad näisid Hannah’le ikka veel üleolevad. “Ma ei taha, et sa end sellesse segad. Kui Danielle Boydi ei tapnud, siis on tõeline tapja ikka veel vabaduses.”

      “Just nii. Ja mis siis?”

      “Mis siis, kui sa mõne juhtlõnga otsa komistad? Ja mis siis, kui tõeline tapja hakkab kahtlustama, et oled talle jälile jõudmas? Sa võid tõeliselt suurde ohtu sattuda.” Mike sirutas käe ja võttis Hannah’ käest kinni. “Hannah, sa oled mulle oluline. Sa oled minu parim sõber Lake Edenis ja ma ei tea, mida ma teeks, kui sinuga midagi halba juhtuks. Luba mulle, et sa ei seo ennast selle looga.”

      Hannah oli tükk aega vait. Ta ei tahtnud Mike’ile valetada, kuid ta ei kavatsenudki loost kõrvale jääda, sest Danielle vajas ta abi. Hannah pidi mõtlema välja mingi viisi, kuidas panna Mike arvama, et järgib mehe nõu, kuid ei pea seda mehele otsesõnu lubama.

      “Hannah?”

      Hannah naeratas mehele ja lootis, et see paistis siiras. “Mike, sa ei pea muretsema. Ma ei ürita sinu tööd endale napsata.”

      “Minu tööd?” Mike’i nägu venis laiale naerule. “Arvad sa tõesti, et saaksid sellega hakkama?”

      “Muidugi mitte. Ma ei võtaks seda mitte mingil tingimusel vastu. Mõtle kasvõi oma pidulikele vormirõivastele.”

      Mike heitis Hannah’le pilgu, millest võis välja lugeda, et naine oli mehe arvates mõistust kaotamas. “Mis mu vormirõivastel viga on? Veinpunane särk näeb koos beežide pükstega väga kena välja.”

      “Sinu seljas jah. Aga minu juuksevärviga?”

      Mike vahtis Hannah’le otsa ja hakkas siis naeru turtsuma. “Sul on õigus. Veinpunane särk ja sinu punased juuksed ei lähe kokku.”

      “Täpselt nii. Võid oma töö endale jätta, Mike. Küpsetan palju parema meelega küpsiseid. Vähemalt ei pea ma muretsema, et võin ahjudest laipu leida. Ja kui juba ahjudest juttu tuli, siis Boyd tuli koos Maryanniga küpsetamisvõistlusele. Kas te saite teada, millal Boyd õe koju viis?”

      “Jaa. Läksime Maryanni juurde, et talle venna surmast teatada. Arvan, et see on ainus osa minu tööst, mida ma tõeliselt vihkan.”

      “Kindlasti on nii raske käia inimestele teatamas, et nende lähedane on surnud.”

      “On jah. Bill soovitas mul enne küsida, millal Maryann oli koju jõudnud, ja alles siis Boydi surmast teatada. See oli väga hea, et me seda just niipidi tegime.”

      “Miks?”

      “Maryann muutus hüsteeriliseks ja me pidime ta haiglasse viima.”

      “Oi ei,” oiatas Hannah. Maryann ja Danielle ei olnud kunagi läbi saanud. Tõsiasi, et nad olid mõlemad Lake Eden Memorial haiglas, oli nii mitmeski mõttes sama mis koer ja kass ühte puuri pista, eriti kui Maryann kahtlustas Boydi tapmises just Danielle’i. “Palun ütle, et nad ei ole kõrvuti palatites.”

      “Ei ole. Doc Knight paigutas nad koridori eri otstesse. Ja panin probleemide vältimiseks Danielle’i palati ukse taha ühe abišerifi valvama.”

      “Kas tema ohutuse tagamiseks? Või politsei protseduurireeglid?”

      “Nii ühte kui ka teist,” tunnistas Mike.

      “Seda ma arvasingi. Mis kell Boyd Maryanni korterist lahkus?”

      “8.20. Maryann pakkus talle kohvi, kuid ta ütles, et peab poole üheksaks kodus olema, sest Danielle ei tundnud end hästi.”

      “Kui Boyd lahkus Maryanni juurest kell 8.20, siis tapeti ta kella poole üheksa ja kümne vahel.”

      “Just nii. Doc Knight mõõtis maksatemperatuuri, aga ta ei suutnud surmaaega sellest täpsemalt määratleda.”

      “Kuidas ta mõõdab maksa …?” Hannah vakatas poole küsimuse pealt. “Ära ütle mulle. Ma ei taha seda teada. Mis naabritest sai? Kas keegi nägi või kuulis midagi?”

      “Mitte midagi.”

      “Ja kõrvaltänavalt te ei leidnud midagi?” küsis Hannah.

      “Palju autode rattajälgi, kuid kõik naabrid kasutavad seda teed. Võimatu on välja selgitada, millised neist olid värsked. Ja garaažist me ei leidnud midagi peale mõrvarelva ja sinu tordialuse. Saad selle tagasi niipea, kui sellelt on sõrmejäljed võetud. On sul veel neid soolakringleid? Need on tõesti väga head.”

      Hannah läks kööki teise soolakringlikoti järele ja naasis koos selle ning külma õllega. “Ole lahke. Need on küüslaugumaitselised.”

      “Oi kui hea! Olen küüslaugu järele hull.” Mike sirutas käe koti järele, kuid ei teinud seda lahti. “Sa sööd ju ka, eks?”

      “Vist küll.” Hannah oletas, kuhu mehe mõtted liikusid, kuid tahtis selle täpselt välja selgitada. “Miks sa küsid?”

      “Küüslaugul on tugev aroom, eriti siis, kui teine inimene ei ole seda söönud.”

      “See