Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

seda samal ajal.” Danielle’i käed hakkasid värisema ja ta asetas oma veeklaasi diivanilauale. “Siis vahetasin kanalit ja hakkasin üht filmi vaatama, kuid jäin magama. Võtan külmetuserohtu. See teeb mu kole uniseks ning tahtsin väga ülakorrusele voodisse minna.”

      Mike noogutas. Ta oli Danielle’i suhtes hooliv ja Hannah’l oli selle üle hea meel. “Kuid sa jäid ikkagi diivanile?”

      “Jah. Boyd tahab, et ma ta õhtuti ära ootaksin. Teen seda alati. Kui ma seda ei tee, siis ta … ärritub. Aga oletan, et sa tead seda juba.”

      Hannah vaatas Mike’i poole, mees tabas tema pilgu ja noogutas kergelt. Nad teadsid mõlemad, mis juhtus siis, kui Boydil oli halb tuju. Danielle’i sinikas oli küllaldane tõestus.

      “Millal ta su silma siniseks lõi, Danielle?” küsis Mike. Mehe hääl oli jäik ja Hannah mõistis, et mees suutis end vaevu talitseda. Veidi pärast seda, kui Danielle oli oma saladuse Hannah’le paljastanud, oli Hannah Mike’iga naise probleemi arutanud ja Mike oli tunnistanud, et tal puudus kannatus meeste suhtes, kes naisi peksid.

      “See juhtus eile. Boyd tuli koolist lõunaks koju ja … ärritus minu peale.”

      “Kas sa arsti juures käisid?”

      “Ei. Ma teadsin, mida teha. Ja see ei ole nii hull, nagu paistab. See ei valuta enam peaaegu üldse.”

      Mike heitis Hannah’ poole hoiatava pilgu, mis ütles: Ära sekku. Siis pöördus mees tagasi Danielle’i poole. “Kui keegi minul silma siniseks lööks, siis oleksin selle inimese peale üpriski vihane. Kas sa olid Boydi peale vihane?”

      “Ei. Ma tean, kui ärritunud ta vahel on, ja tal oli pärast nii kahju. Ta tõi mulle jääkoti ja hoolitses mu eest.”

      Mike heitis Hannah’ poole järgmise hoiatava pilgu ja Hannah surus suu kinni. Boyd Watson oli olnud jõhkard ja naisepeksja, kuid Danielle oli keeldunud tema vastu süüdistust esitamast, eelistades taluda olukorra avalikustamise asemel mehe vägivalda. Hannah teadis, et enamik koduvägivalla all kannatavaid naisi olid emotsionaalses mõttes kohutavalt halvas olukorras: nad uskusid tavaliselt, et olid teinud midagi valesti ja sellega vägivalla ära teeninud. Nüüd, kui Boyd oli surnud, ei pidanud Danielle enam oma abikaasa hirmuvalitsuse all elama. Ning kuigi Hannah ei oleks sellist vägivaldset ja verist surma kellelegi soovinud, avastas ta, et ei suuda tunda ka erilist kurbust mehe pärast, kes oli Hannah’ sõpra peksnud ja terroriseerinud.

      “Lähme parem tagasi selle juurde, mis täna õhtul juhtus.” Mike’i hääl oli õrn, õhutades Danielle’i teda usaldama. “Ütlesid, et jäid diivanil magama?”

      “Just nii.”

      “Mis kell sa ärkasid?”

      “Ma pole päris kindel. Film oli lõppenud, seega pidi kell olema juba pool kümme läbi. Lülitasin teleri välja ja hõikasin Boydi, aga ta ei vastanud. Mõtlesin, et äkki tuli ta koju ja läks üles voodisse. Seepärast ma garaaži läksingi, et vaadata, kas ta auto on seal.”

      Mike kortsutas kergelt kulmu. “Sa ei läinud üles, et vaadata, kas ta on seal?”

      “Ei, olin liiga väsinud. Ma ei tahtnud trepist üles ronida, et siis jälle alla tulla. Garaaži oli kergem kontrollida.”

      “Räägi mulle täpselt, mida sa nägid, kui garaaži ukse lahti tegid.”

      “Oh … seal oli pime ja seepärast panin Boydi tööpingi kohal tule põlema. Ta auto oli oma kohal, seega oletasin, et ta oli koju tulnud ja üles magama läinud. Siis aga märkasin, et garaaži suur uks oli ikka veel lahti ja panin selle kinni.”

      “Garaaži uks oli lahti, aga laetuli ei põlenud?”

      Danielle raputas pead. “Selle pirn põles eile läbi. Boyd pidi pirni ära vahetama, aga ta ei olnud veel jõudnud. Ja siis nägin ma vasarat ja teadsin, et midagi on valesti.”

      “Miks?” küsis Mike.

      “Boyd suhtub oma tööriistadesse suure täpsusega. Kõigil riistadel on perfoseinal kindel koht ning ta on väga hoolas ja paneb need alati pärast kasutamist õigele kohale tagasi. Ta kasvatus oli selline.”

      “Kas sa kasutad vahel tema tööriistu?”

      “Mitte kunagi.” Danielle näis olevat küsimusest üllatunud. “Ta ostis mulle isikliku komplekti tööriistu, mida mul võib majas tarvis minna. Hoian seda köögisahtlis.”

      Hannah noogutas, kujutades ette, missugune oleks võinud olla Danielle’i karistus, kui ta oleks mõnda Boydi tööriista kasutanud ja unustanud selle õigele kohale tagasi panna.

      “Aga Boydi vasar? Kas sa puudutasid seda?”

      “Jah. Teadsin, et polnud seda ise kasutanud, aga ma ei tahtnud, et Boyd ärrituks, kui näeb, et see ei ripu õigel kohal. Ta … ta oleks võinud selles mind süüdistada. Seepärast võtsin vasara kätte ja see oli … kleepuv.” Danielle’ist käis läbi kerge värin. “Vaatasin oma sõrmi ja siis … siis kukkus vasar mul käest.”

      “Kas sa mõistsid, et vasar oli verine?”

      “Ma ei mäleta. Eks vist mõistsin, sest ma ei oleks muidu sellest lahti lasknud. Astusin Boydi auto juurde ja … nägin teda. Põrandal maas.”

      “Mida sa edasi tegid?”

      “Põlvitasin ja kontrollisin pulssi. Aga seda ei olnud. Ja siis üritasin teda elustada. Ta oli ikka veel soe ja ma mõtlesin, et ehk …” Danielle surus maha nuuksatuse ja hingas värinal sügavalt sisse. “Aga sellest ei olnud kasu. Istusin lihtsalt seal minut aega ja vahtisin teda. Ma … ma ei suutnud seda lihtsalt uskuda! Ja tõusin alles siis püsti ja läksin kööki, et Hannah’le helistada.”

      Hannah vastas enne, kui Mike jõudis küsimuse esitada. ”Vaatasin kella, kui telefon helises. Danielle helistas mulle kell kümme. Kui ta palus mul enda juurde tulla, siis sõitsin otse siia ja lasin veerand üksteist uksekella.”

      “Selge.” Mike kirjutas kellaaja märkmikusse ja pöördus tagasi Danielle’i poole. “Suudad sa äkki midagi veel meenutada? Mõni heli, mis sind äratas? Kõrvaltänaval mööduva auto mürin?”

      Danielle mõtles veidi aega ja raputas siis pead. “Ma ei usu. Võib-olla ajas mingi heli mind üles, kuid ma ei mäleta, mis see võis olla.”

      “Üks asi veel, Danielle.” Mike’i näolt peegeldus suur kaastunne. “Ma tean, mida su abikaasa sulle tegi, ja olen kindel, et oli hetki, mil sa tundsid tema ees hirmu. Kas pole nii?”

      “Jah,” tunnistas Danielle ja üks pisar veeras mööda ta põske alla.

      “Lõid sa kunagi Boydi vastu, kui ta oli sind löönud?”

      “Oh ei!” Ainuüksi sellele vihjamine muutis Danielle’i ilme ärevaks. “See oleks asja veelgi hullemaks teinud. Ma teadsin, et Boyd ei tahtnud mind lüüa. Ta armastas mind, aga ta ei suutnud midagi parata.”

      Mike asetas käe Danielle’i õlgade ümber. “Võib-olla armastas ta sind tõesti, aga ta tegi sulle ka väga palju haiget. Paljud koduvägivalla all kannatavad naised jõuavad mingil hetkel punkti, kus nad ei suuda enam olukorda taluda. Osa lahkub, kuid teised leiavad endas julguse mehele vastu hakata. Kui su abikaasa ähvardas sind ja sa võtsid selle vasara enda kaitseks kätte, siis oli sinu tegu täiesti õigustatud.”

      “Ma tean,” Danielle neelatas raskelt, “aga see polnud nii. Kui ma Boydi leidsin, siis oli ta juba surnud. Tean, et keegi tappis ta, aga mina … mina see ei olnud!”

      Danielle surus maha nuuksatuse ja Mike ulatas talle diivanilaual olevast karbist pabersalvräti. “Olgu. Tahtsin olla täiesti kindel, et sa saad aru, et mitte keegi ei süüdistaks sind, kui sa oleksid teda enesekaitseks löönud. Muud midagi.”

      Hannah’ kõhus hakkas keerama, kui ta peas kõik asitõendid kokku liitis. Danielle’i sõrmejäljed olid mõrvarelval, ta riided olid Boydi verega koos, ta tunnistas, et Boyd oli teda teisipäeva pärastlõunal peksnud, ja seda tõestas ka tema sinine silm. Hannah teadis, et koduvägivalla all kannatavate naiste