Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

kortsu. “Seda ma ei öelnud!”

      “Aga sul oli midagi pistmist nende eelmise mõrvajuhtumi lahendamisega, eks ole?”

      Hannah teadis, et kõndis õhukesel jääl. Oli tõsi, et ta oli aidanud Billil Ron LaSalle’i mõrva lahendada, kuid mitte keegi ei oleks tohtinud sellest teada.

      “Eks ole?” kordas Lucy.

      Lucy oli tõele jälile jõudmas ning Hannah teadis, et ta peab midagi ütlema. Ta valis vastuseks: “Ma ei teinud eriti midagi, Lucy. Andsin lihtsalt minuni jõudnud info edasi. Iga hooliv ja seadusekuulekas Lake Edeni kodanik oleks sedasama teinud.”

      “Oh muidugi.” Lucy pööritas silmi. “Olgu siis nii, kui tahad sellist mängu mängida. Lähme tagasi treener Watsoni juurde. Kas kahtlustad kedagi, kes oleks võinud ta tappa? Olid ju ikkagi esimesena sündmuskohal.”

      “Ei.”

      “Ei, sa ei olnud esimesena sündmuskohal?” Lucy hoidis pastakat paberi kohal. “Või ei, sa ei kahtlusta kedagi?”

      “Mõlemale ei.” Hannah rahustas oma südametunnistust väitega, et ei valetanudki ju tegelikult. Danielle oli Boydi surnukeha leidnud ja see tähendas, et Hannah ei olnud esimesena sündmuskohal. Ja Hannah’l ei olnud ühtegi tõsiselt võetavat kahtlusalust, vähemalt mitte veel.

      “Aga Danielle? Kas temal oli mingi motiiv oma mehe tapmiseks?”

      Hannah hoidis keele hammaste taga, et ühtki teravat torget Lucy kasvatuse kohta välja ei pääseks. “Ma tõesti ei tea. Ja ma ei saa kohe kindlasti spekuleerida. Küsid neid asju vale inimese käest. Peaksid rääkima Billi või Mike Kingstoniga.”

      “Tahaksin teha Mike Kingstoniga palju enamat, kui lihtsalt rääkida.” Lucy tõstis käe, et oma lühikesi juukseid kohendada. “Aga oletan, et ma ei peaks seda sulle rääkima.”

      Hannah surus hambad risti. Lucy üritas teda eksiteele peibutada, et ta mõne infokilluga lagedale tuleks, kuid Hannah keeldus sellist mängu mängimast. “Vabandust, Lucy. Ütlesin juba, et ma ei saa sulle midagi rääkida. Kui olla päris aus, siis ei tohiks ma sinuga üldse rääkidagi.”

      “Kas see tähendab, et sa tead juhtunu kohta rohkem, kui saad mulle rääkida?”

      “Ei. See tähendab, et ma peaks kohviku avamiseks ettevalmistusi tegema. Sa raiskad aega, Lucy. Ja sa oled minu külalislahkust kurjasti ära kasutanud. Võlgned mulle küpsiste ja kohvi eest dollari ja kakskümmend viis senti.”

      “Küsi mult seda millalgi hiljem. Mul on praegu kiire.” Lucy tõusis püsti ja suundus ukse poole. Kui ta selleni jõudis, siis pöördus ta ja ütles: “Kuna sa oled ajakirjanduse austatud esindaja vastu nii tõrksalt meelestatud, siis pean Danielle’iga rääkima!”

      Hannah oigas, kui Lucy välja tormas ja ukse enda järel pauguga kinni lõi. Ta sirutas käe telefoni järele, toksis sisse Mike’i šerifijaoskonna numbri ja lootis, et mees oli varem tööle tulnud.

      “Kingston.” Mike võttis kolmanda kutsumise peale toru.

      “Hannah siin. Olen kohvikus ja Lucy Richards lahkus just siit. Ta üritas mult Boyd Watsoni mõrva kohta informatsiooni välja pressida.”

      “Seda oligi arvata,” puksus Mike naerda. “Ta helistas Billile koju kohe, kui seda KCOW uudistes teatati ja ta ei saanud just eriti sooja vastuse osaliseks.”

      “No muidugi.” Ka Hannah nägu tõmbus naerule. “Bill on hommikuti tõeline mühakas.”

      “Andrea võttis kõne vastu. Tal on täna vaba päev ja Bill oli duši all.”

      “Oi ei.” Hannah naeratus venis laiemaks. Kui keegi – ükskõik kes – äratas Andrea vabal päeval kell kuus, siis sai ta korraliku peapesu. “Kui Lucy siit lahkus, siis ütles ta, et läheb Danielle’iga rääkima. On sul kuidagi võimalik Lucyt Danielle’ist eemal hoida?”

      “Pole probleem. Rick Murphy valvab Danielle’i palatit ja ma ütlesin, et ta ei laseks kedagi sisse.”

      “Väga hea.” Hannah oli hetkeks rahul, kuid mõistis siis Mike’i öeldu kogu tähendust. “Mõni külaline võib Danielle’il ikka olla, eks?”

      “See ei ole praegusel hetkel soovitatav.”

      “Kas meditsiinilistel põhjustel?”

      “Ei. Ta on ikka veel päris haige, kuid Doc Knighti sõnul ei ole ta seisund ohtlik.” Mike vaikis hetke ja ohkas siis. “Vaata,

      Hannah. Meeldib see sulle või mitte, aga Danielle on meie peamine kahtlusalune.”

      “Aga isegi vange saab külastada,” protestis Hannah. “Te olete Danielle’i tunnistuse juba võtnud, eks ole?”

      “Jah.”

      “Siis ei saa ju keegi teda enam mõjutada ega õpetada talle, mida öelda.”

      Torust kostis hetkeline vaikus ja siis Mike ohkas. “Nii see on.”

      “Danielle ei ole ju arreteeritud, ega ju?”

      “Ei, ametlikult mitte.”

      “Siis sa peaksid lubama mul teda külastada.” Hannah ladus argumendid ritta. “Mike, ta on täiesti üksinda ja tõenäoliselt hirmust poolsegane. Ei ole õige teda niimoodi luku taga hoida ja sõpradest isoleerida, kui te ei ole talle ametlikult isegi mingisugust süüdistust esitanud.”

      “Olgu.”

      “Võin teda külastada?”

      “Jah, aga ainult sina. Helistan Rickile ja ütlen, et ta võib su sisse lasta.”

      Hannah hingas sügavalt kergendusest sisse. “Suurepärane! Lähen kohe täna hommikul ja viin talle küpsiseid.”

      “Hannah?”

      “Jah, Mike.”

      “Sa lähed sinna ju ainult sõbrana, eks?”

      “Muidugi.”

      “Sa ei kavatse minu soovitust ignoreerida ja end ikkagi looga siduda?”

      “Sa peaksid mind paremini tundma, Mike. Ma ei ignoreeriks mitte kunagi sinu soovitust.” Hannah vastas talle ausalt, kuid jättis ütlemata pooled oma mõtted. Mõtisklesin eile õhtul pikaltsinu soovituse üle ja jõudsin järeldusele, et sina eksid ja õigus on hoopis mul. Ning kuna Danielle’il ei ole ühtegi teist eestvõitlejat, siis võid olla surmkindel, et seon end selle looga!

      Viies peatükk

      Hannah oli just jõudnud viimaste varahommikuste klientide soovid täita, kui Lisa kohvikut ja pagaritöökoda eraldava pendelukse vahelt pea sisse pistis. “Hannah? Mul on sind hetkeks siia taha vaja.”

      “Tulen kohe,” Hannah palus Bertie Straubil, Cut ’n Curli ilusalongi omanikul ja juhatajal, end vabandada ja suundus pagaritöökotta. Kui ta pendelukse lahti lükkas, siis nägi ta oma üllatuseks Delorest, kes istus roostevabast terasest tööpinna ääres ja hoidis käekotti veidi kramplikult süles. Emal oli seljas jõhvikapunane villane seelik ning pulloveri ja kardigani komplekt, mis oleks enamiku Lake Edeni matroonide seljas liiga nooruslik paistnud, kuid sobis Deloresele ideaalselt. Ta läikivad tumedad juuksed olid lõigatud talle väga sobivasse järgulisse soengusse ning ta meik oli veatu. Hannah ei hakanud looma endale illusiooni, nagu oleks ema end tütre külastamiseks nii uhkelt korda sättinud. Ta teadis, et ema ei astunud kunagi kodust välja, ilma et oleks täiuslikult klanitud ja ehitud. Delores Swenseni taotlus oli olla alati fotograafile poseerimiseks valmis, ta ootas vaid, millal kaamerad klõpsima hakkavad.

      “Ema?” Hannah oli hämmingus. Nendel harvadel puhkudel, kui ema Cookie Jaris käis, oli ta alati sisenenud esiuksest. “Kas midagi on juhtunud?”

      “Ei, kullake. Unustasin lihtsalt hommikul sulle telefonis ühte asja rääkida.” Delores pöördus Lisa poole. “Lisa, sa saad ju mõned minutid Hannah’ asemel kohvikus olla, eks?”

      Lisa naeratas