Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

suuruses linnas tähendas uus auto, et omanikule avanes võimalus sellega hoobelda, ent Hannah polnud kuulnud kedagi uue auto ostust rääkimas.

      Juhipoolne uks avanes ja sealt väljus naisterahvas. Tal olid moekasse soengusse lõigatud lühikesed tumedad juuksed ja seljas seesama kallis türkiissinine talvemantel, mida Hannah oli näinud Beau Monde Fashionsi rõivakaupluse vitriinaknal. Naine pöördus ja kõndis Cookie Jari esiukse poole ning Hannah’ kulmud kerkisid imestusest. See oli Lucy Richards, Lake Eden Journali ajakirjanik, ning ta välimus oli täielikult muutunud.

      Hannah arvutas peas Lucy uute rõivaesemete maksumuse kokku. Mantel oli nelisada dollarit. Hannah teadis seda, sest oli selle hinda vaadanud, kui seda esimest korda Claire Robertsi poeaknal nägi. Lucy karusnahkse voodriga nahksaapad ei olnud samuti odavad ning Hannah ei suutnud isegi oletada, kui palju oli läinud maksma uhke Pontiac Grand Am. Lucy elas oma vanatädi Vera Olseni pööningukorteris, kuid üüri mittemaksmine ei saanud kõiki neid uusi asju seletada. Lake Edeni väikese nädalalehe omanik ja peatoimetaja Rod Metcalf maksis oma töötajatele miinimumpalgast vaid veidi rohkem. Polnud kuidagi võimalik, et Lucy oli suutnud säästa nii palju raha, et osta korraga uus mantel, uued saapad ning uus auto!

      Hannah istus seina äärde ja lootis, et teda ei märgata. Ta ei kavatsenud mitte mingil tingimusel Lucy Richardsi pärast kohvikut enne õiget aega avada. Nädal varem, kui lehes oli ilmunud Lucy artikkel Hartland Flouri küpsetamisvõistlusest, oli nende vahel lahvatanud äge vaidlus. Lucy oli pannud Hannah’ suhu sõnu, mida too ei olnud tegelikult lausunud, ja Hannah pahameel hõõgus ikka veel.

      Lucy tagus rusikaga vastu ust ja jäi siis ukse taha seisma, põntsutades kannatamatult jalaga vastu maad. Hannah lasi tal jalga edasi põntsutada, kuigi teadis väga hästi, et õues oli krõbe külm. Ta pidi uksed küll vähem kui veerand tunni pärast avama, kuid ehk katkeb selle aja peale Lucy kannatus ja ta läheb ära.

      Siis aga hakkas Lucy värisema ja Hannah’l hakkas temast hale. Võib-olla oli Lucy tulnud, et väära tsitaadi eest andeks paluda. Hannah tõusis püsti, pani tuled põlema ja suundus välisust lukust lahti keerama.

      “Väljas on külm!” Lucy tuiskas sisse ja trampis ukseesisel matil jalgu. “Kas kohv on valmis?”

      “Muidugi on.” Hannah viipas käega letiäärse puki poole ja suundus leti taha, et Lucyle kohvi valada.

      “Aitäh. Võtan mõned krõbedad rosina-kaeraküpsised ka.” Lucy värises kergelt ja mähkis käed kruusi ümber. Siis hingas ta sügavalt sisse ja ütles: “Mul on selle loo pärast kahju. Mu diktofon oli katki ja kirjutasin loo mälu järgi.”

      Lucy ei palunud tegelikult andeks, kuid tõsiasi, et ta üldse mingigi vabandusega lagedale tuli, oli erakordne.

      “Aga ma ei tulnud selle pärast.”

      “Oo?” Hannah serveeris Lucyle kaks kaeraküpsist valgel salvrätil, millele trükitud suurtest punastest trükitähtedest moodustus Hannah’ kohviku nimi. Siis võttis Hannah kätte lapi ja pühkis sellega juba niigi säravpuhta letipinna üle. Lucy tahtis midagi ja Hannah ei kavatsenudki küsida, mis see oli. Ta ootab lihtsalt, kuni Lucy kannatus katkeb, ja sunnib niiviisi Lucyt esimest sammu astuma.

      “Tahtsin sinuga nelja silma all rääkida, Hannah.” Lucy lõpetas esimese küpsise ja alustas teisega. “Tean, et me ei ole alati ühel meelel, kuid tahan, et mõistaksid, et mul on vaja oma tööd teha.”

      “Paistab, et see on väga hea töö.” Hannah viipas uue Pontiac Grand Ami poole. “See auto pidi küll kenakese summa maksma minema.”

      “See on liisitud. Ja ma ei teeninud selle ostu jaoks raha ajalehest. Rod maksab mulle ainult osakese sellest, mida ma väärt olen.”

      Lucy sõnad jätsid tee valla ning Hannah suutis mõelda välja mitu sobivalt teravat vastust. Ta pidi aga keelde hammustama, et neist ühtegi mitte valjusti välja öelda. Selle asemel ütles ta hoopis: “Näen, et sul on uus mantel. Väga ilus. Ja uued saapad.”

      Kui see märkus oli tabanud, naaldus Hannah tahapoole ja ootas. Pärast kuut aastat kolledžit, kus ta pidi iga semestri alguses otsatutes kursustele registreerimise järjekordades seisma, oli Hannah ootamises väga tugev.

      “Jah.” Lucy näol oli märgata kerget ebamugavustunnet. “Tegelikult ostsin need avansi eest.”

      “Avansi eest?”

      “Minu raamatu avansi eest.”

      “Kas tõesti?” Hannah’s tärkas huvi. “Ma ei teadnudki, et oled raamatu kirjutanud.”

      “Oh, ega ma ei olegi veel. Seepärast seda avansiks kutsutaksegi. Raamatus paljastatakse ühe rikka ja kuulsa inimese tõeline pale.”

      “No see jätab küll kõik Lake Edeni elanikud välja!”

      “Tõsi.” Lucy naeris kergelt. “Ma ei saa sulle detailidest rääkida, Hannah. Mu kirjastus ei taha, et ma ilmuva raamatu šokiväärtust kuidagi kahandaksin.”

      “Millal raamat ilmub?”

      “Ma pole selles veel kindel. Oleneb, millal selle kirjutamise lõpetan. Kirjastusel on suur kiire, aga ütlesin neile, et ei taha Rodi ajalehte alt vedada. Ta sõltub kõigi oma suuremate lugude puhul minust.”

      “See on sinust väga lojaalne.” Hannah andis endast kõik, et mitte kõva häälega lõkerdada. Rod oli palganud Lucy vaid seepärast, et Vera Olsen oli seda palunud, ja Hannah teadis, et Rod ei lasknud Lucyl kirjutada ühtegi mehe arvates tähtsat uudist.

      Lucyle oli see meeltmööda ja ta muutus teema suhtes veidi avameelsemaks. “Nad arvavad, et raamatust tuleb aasta edukaim menuk. Seepärast ma nii suure avansi saingi.”

      “Mõistan.” Hannah suhtus Lucy öeldusse märkimisväärse kriitilisusega. Lucy ei olnud kunagi varem maininud, et tunneb mõnda rikast ja kuulsat inimest, ning Hannah kahtlustas, et ta oli kogu loo lihtsalt uue auto ja uue garderoobi selgitamiseks välja mõelnud. Lucy oli kas krediitkaardi tühjaks teinud või saanud raha kingiks armukeselt, kellel oli piisavalt sularaha. Vera oli kord Deloresele rääkinud, et tema venna lapselaps oli kolledžist metsiku käitumise pärast välja visatud.

      Lucy tõmbas märkmiku kotis välja ja keeras ette tühja lehe. “Räägi mulle, mis eile õhtul juhtus. Kirjutan sellest lugu.”

      Hannah kõhkles. Ta ei kavatsenud lasta Lucyl enda sõnu teist korda valesti tsiteerida. “Sul pole ju vaja, et ma sulle midagi räägiks. Olid ju ise kohal.”

      Näis, et see märkus erutas millegipärast Lucyt, sest ta pani kohvikruusi kolksti letile. “Ma olin kus?”

      “Küpsetamisvõistlusel. Nägin, kuidas sa mõne osalejaga vestlesid.”

      Lucy pööritas silmi. “Ära mängi lolli, Hannah. Ma ei räägi küpsetamisvõistlusest.”

      “Ei räägi või?” Hannah manas näole täiesti süütu ilme. “Millest sa siis räägid?”

      “Veensin Rodi, et ta paneks lehte üle terve lehekülje jooksva pealkirja ”Kohaliku treeneri mõrv”, ja mul on vaja täpselt teada, kuidas sa Boyd Watsoni surnukeha leidsid.”

      Hannah pidi kõigest hingest pingutama, et oiatust tagasi hoida. Inimesed tunnevad end mõrvast kuuldes niigi häiritult. Sensatsioonilisus lisab paanikaleekidele vaid kütet juurde. “Miks sa arvad, et ma seal olin?”

      “Üks minu allikas nägi sinu autot. Ole nüüd, Hannah. Mul on tõesti vaja seda teada.”

      Hannah raputas pead. “Ma ei saa sulle midagi rääkida, Lucy. Tegu on šerifijaoskonna uurimisega.”

      “Kah mul asi,” heitis Lucy selle mure kõrvale. “Milline ta välja nägi? Ja mida Danielle ütles? Seda ju inimesed lugeda tahavadki.”

      “Siis peavad nad ametliku pressiteate avaldamist ootama.” Hannah jäi endale kindlaks. “Kui tahad täpselt teada, mis juhtus, siis pead šerifijaoskonda sõitma ja seda nende käest küsima.”

      “Nad ei räägi mulle midagi. Nad ei tee seda kunagi. Palun, Hannah. Lasen sul oma lugu enne trükki minemist