Mõrv maasika-vahukooretordiga. Joanne Fluke

muretsema selle pärast, et keegi võiks teda avastada. Mitte ühegi tähtsa produtsendi silm ei jääks pidama liiga pikal, veidi ülekaalulisel, peagi kolmekümneaastaseks saaval naisel, kelle näol võis märgata kerget jahukihti. Kuid Tracey oli imeilus ja Hannah tundis õetütre üle uhkust. Tracey heledad juuksed meenutasid prožektorite all kuldniite ja ta oli täiesti rahulik, kui pistis käe suurde kristallkaussi ja tõmbas sealt välja žürii asendusliikme nime.

      “Tänan sind, Tracey.” Härra Hart naeratas säravalt, kui Tracey talle paberilipiku ulatas. “Ega sa oma issi nime välja ei tõmmanud?”

      Tracey raputas pead. “Ta ei ole linnavolikogu liige, härra Hart. Minu issi on Winnetka maakonna šerifijaoskonnas uurija.”

      “Kas sa tead, mida uurija teeb, Tracey?” küsis härra Hart.

      “Jah. Uurija uurib kuritegusid. Kui keegi mõrvatakse, siis kogub minu issi tõendusmaterjali kokku, püüab tapja kinni ja hoiab teda kohtuni vanglas luku taga.”

      Oli selge, et härra Hart oli vastusest ehmunud, kuid suutis siiski naeratada. “See oli väga hea vastus, Tracey. Paluksin sul uue žüriiliikme nime ette lugeda, aga sa ei käi ju veel koolis, ega ju?”

      “Käin eelkoolis, härra Hart. Seal käiakse siis, kui ei olda esimesse klassi minekuks veel piisavalt vana. Aga ma oskan lugeda. Kui te paberi mulle annate, võin teile öelda, mis seal kirjas on.”

      Kaamera suumis härra Harti üllatunud nägu, kui too paberilipiku tagasi Traceyle ulatas. Hannah jälgis, kuidas Tracey paberi lahti voltis ja hääletult nime veeris. Siis tõstis ta pilgu härra Hartile ja teatas: “Žürii asendusliikmeks saab … härra Boyd Watson.”

      Publikule suunatud tuled süttisid ja kõik aplodeerisid, kui püsti tõusis Boyd Watson, Jordani keskkoolile enim võite toonud treener. Hannah nägi, et Boydi kõrval istus ta õde Maryann, kuid Boydi naist Danielle’i polnud kohal. Hannah lootis, et ta ei puudunud mõnel halvaendelisel põhjusel. Hannah oli avastanud mitu kuud varem, et treener Watson oli oma naise vastu vägivaldne. Danielle ei olnud nõus süüdistust esitama, kuid Hannah oli loost Billile rääkinud ja õemees oli lubanud Boydil silma peal hoida, et too jälle vägivaldseks ei muutuks.

      Kui Boyd oli võtnud istet Hannah’ kõrval tühjal kohal, siis tutvustas härra Hart selleõhtuseid võistlejaid ja saatis nad kööginurkadesse, kus nad said oma küpsetistele viimast lihvi anda. Sel ajal kui võistlejad lõikasid, kaunistasid ja oma loomingut taldrikutele paigutasid, selgitas härra Hart võistluse korraldust.

      Hartland Flouri jahuveski küpsetamisvõistlusel osales kaksteist veerandfinalisti, kes olid kõik võitnud mõne kohaliku või piirkondliku võistluse. Esimesed neli võistlejat olid küpsetised juba päraslõunal valmis saanud ja pidid nüüd igale žüriiliikmele neid maitsta pakkuma. Samal ajal kui žürii maitseb ja hindab, näidatakse televaatajatele ja saatepublikule montaaži võistlejatest ja nende peredest. Kui see osa saab läbi, liidetakse žürii punktid kokku ja žüriiliikmed saavad iga küpsetist kommenteerida. Siis kuulutatakse välja võitja, kes pääseb edasi laupäeva õhtul toimuvasse finaali.

      Hannah ootas, kuni kõik võistlejad olid oma küpsetised žüriile esitanud ja montaažipilt ekraanidel jooksma hakanud. Siis pöördus ta Boydi poole ja küsis: “Kus Danielle on?”

      “Kodus.” Boyd tõstis suhu kahvlitäie kirsipirukat. Ta näol ei peegeldunud just õnnelik ilme, kui ta suutäie alla neelas. “Täpselt samasugune nagu mu ema kirsipirukas, nii magus, et paneb hambad valutama.”

      Hannah maitses oma pirukatükki ja otsustas, et Boydil oli õigus. “Kas ta ei tahtnud täna õhtul siia tulla?”

      “Mu ema?”

      “Ei, Danielle.” Hannah pani oma punktid kirja ja liikus edasi järgmise küpsetise juurde, milleks oli pähklitäidisega pirukaviil.

      “Danielle on haige.”

      “Ega ometi midagi tõsist?” Hannah jälgis Boydi nägu, otsides süütunde märke, kuid mehe ilme oli täiesti ükskõikne.

      “Ainult kerge külmetus. Ta ravib seda hunniku käsimüügiravimitega.” Boyd maitses pähklitäidisega pirukat ja ta näole ilmus seda mäludes grimass. “Mu ema tegi vanasti ka seda. Ma vihkan toite, kuhu on nii kõvasti kaneeli lisatud.”

      Hannah maitses oma pirukaviilu ja avastas, et peab taas Boydiga nõustuma. Kaneel ja muskaatpähkel matsid pähklimaitse enda alla. Hannah pani oma punktid kirja ja asus kolmanda küpsetise juurde, milleks oli apelsinikook. “Kas ta on arsti juures käinud?”

      “Ta ütleb, et tal ei ole arsti vaja. Danielle vihkab arsti juures käimist.”

      Hannah maitses kommenteerimise asemel apelsinikooki. Ta mõistis, miks Danielle võis arstliku tähelepanu karta. Arstid küsisid küsimusi ja pidid teatama võimudele igast võimalikust koduvägivallale viitavast juhtumist.

      “See on liiga mõru.” Boyd lükkas apelsinikoogi eemale ja asus neljanda küpsetise juurde.

      Hannah neelas alla suutäie apelsinikooki ja ohkas. Boydil oli jällegi õigus. Võistleja oli riivinud koogi sisse liiga palju apelsinikoore all olevat valget osa.

      “Pole paha,” märkis Boyd, kui maitses viimast küpsetist – sidrunikoogikest. “Kui päris aus olla, siis on see siinsetest küpsetistest parim. Mõistagi ei olnud siin ka erilist konkurentsi.”

      Hannah võttis samuti sidrunikoogikese ette. Koogipõhja tekstuur oli õrn ja rohkest võist kihiline ning täidis oli sobivalt hapukasmagus. Koogike oli kindel võitja. Boydil oli olnud õigus kõigi nelja küpsetise suhtes ja tema kriitika kattus täielikult Hannah’ arvamusega. Mees ei meeldinud Hannah’le ikkagi, kuna oli üleolev ja brutaalne, kuid tal oli arenenud maitsemeel.

      Žüriid filmiva kaamera punane tuluke süttis taas ja algas žüriiliikmete intervjueerimine. Hannah’t, kes oli žürii esimees, intervjueeriti viimasena ja ta kuulas huviga oma kolleege. Nad olid küpsetiste kritiseerimisel väga taktitundelised ning esimesele kolmele žüriiliikmele meeldis enim just sidrunikook.

      Siis jõudis kätte Boydi kord ja Hannah krigistas hambaid, kui mees kordas samu sõnu, mida oli enne Hannah’le öelnud. Ta oli kuulnud, kuidas üks Boydi meeskonna liikmetest oli kord öelnud “Treener ütleb otse välja, mis asjast arvab,” kuid Hannah oleks tahtnud, et Boyd oleks oma kriitika teravust mõne komplimendiga mahendanud.

      Hannah ei olnud ka ise eriti taktitundeline, kuid andis endast parima. Ta kiitis kõiki võistlejaid nende pingutuse eest ja tuletas publikule meelde, et nood kõik olid kohalike või piirkondlike võistluste võitjad. Ta ütles iga küpsetise kohta midagi head, kuid Boydi sõnad olid juba oma töö teinud ning Hannah mõistis, et võistlejate tunded olid haavatud. Saade lõppes, kui võitja oli saanud kätte sinise finalistiroseti, ja Hannah liikus Boydi järel lava külgkardinate vahele.

      “Boyd, sa oleksid võinud veidi lahkem olla,” noomis Hannah meest niipea, kui nad olid lava taha jõudnud. “Polnud mingit põhjust võistlejate tundeid haavata.”

      Boyd jäi segaduses ilmel Hannah’le otsa jõllitama. Oli täiesti tajutav, et tal polnud õrna aimugi, miks Hannah end häirituna tundis. “Aga tunnetel ei ole sellise võistlusega mitte mingit pistmist. Sa kas võidad või ei võida. Seda ei ole mingit mõtet ilustada. Kui esimeseks ei tulda, siis ollakse kaotaja.”

      Hetkeks jäi Hannah täiesti sõnatuks ja see oli tema jaoks ebatavaline. Ta teadis, et peab enne järgmisel päeval toimuvat võistluse teist etappi püüdma Boydi suhtumist muuta, kuid ei teadnud, kuidas seda korraldada. Ta peab kodus sellele mõtlema ja mehele hommikul väikseks jutuajamiseks helistama. Praegu oli aga parem rahu säilitada.

      “Nägin, kuidas sa seda maasika-vahukooretorti tegid,” vahetas Boyd teemat. “Kahju, et sa ei saanud võistlusel osaleda. Võin kihla vedada, et sa oleks selle kahtlemata võitnud.”

      See andis Hannah’le hea mõtte. Danielle oli haige ja talle võiks meeldida süüa midagi, mida ei pea ise valmistama. “Boyd?”

      “Jah?”

      “Mul on natuke vahukooretorti üle. Tahaksid