Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

ära kaotanud.

      Tegelikult on väga imelik tänasel päeval sellisel teemal sõna võtta, sest võiks arvata, et meie vähenevate ressursside ajastul on iga inimene ja tema tööpanus oluline ning lapsesaamine lisab sellele positiivset kaalu, mitte ei kaota lapsevanemat aastateks ühiskondlikust elust. Loomulikult ei ole koos lapsega Eesti elu edasiviivatel üritustel osaledes lapsevanema tähelepanu ja tööalane sooritus sama, mis oleks ilma lapseta. Kelle jaoks me aga seda Eesti elu siis edendame, kui meil lapsi pole ja lapsevanemad (naised!) jäetakse ühiskondlikest otsustamiskohtadest eemale eeldusel, et nad ei jõua laste kõrvalt „tavainimesega“ võrdselt tööd teha?

      Kas poleks aeg muuta suhtumist arusaavamaks? Kui ajad on keerulised, siis miks veel ise endi seast kedagi välja tõrjuda? Pigem püüame teha koostööd ja näitame üheskoos, kes/mis on meie riigi püsimiseks ja arenemiseks olulised.

      Artikleid olen siiani avaldanud enamasti Pärnu Postimehes, kuid ka Eesti Kirikus ja Õpetajate Lehes. Paberlehel on siiani oma roll ja lugejad, mis on sotsiaalmeediast ja facebookist erinev. Seega saab leheartiklitega jõuda teistsuguse ja suurema lugejaskonnani. Eks sellel on ka enesekontrolli efekt, kuna internetis võid üles laadida misiganes teksti, kuid ajalehte sobimine ja toimetajate kadalipu läbimine annab mingi tagasiside mu kirjutamise pädevusele.

      Meedias oma mõtteid hakkasin rohkem avaldama pärast laste sündi. Eks üheks ajendiks oli, kuna lastega kodus olles ei olnud pea enam põhitöökoha mõtteid täis ja jäi rohkem aega ümbritseva analüüsimiseks ja sõnastamiseks. Samuti polnud ma töökoha piirangutega seotud ja võisin vabalt oma mõtteid avaldada.

      Teiseks aga teab iga lapsevanem, kuidas peale lapse sündi muutub suhtumine maailma. Muutuvad hinnangud ja huvipakkuvad teemad. Tekib hoopis teine motivatsioon ümbritsevat korrastada ja murekohtadele tähelepanu pöörata. Nüüd ei lõpe minu maailm ainult minuga, vaid seda peab jätkuma ka mu lastele, kes minu isekusest siia keerulisse ilma on sündinud.

      Laupäev 3. november 2012

      Palju õnne, kallis pisitütar! Maria sai täna 3-kuuseks.

      Õhtul sööme kooki, päev tuleb töiselt veeta. Täna on minu kord tööd teha. Juba kuu aja pärast on küülikunäitus ning käsil on loomade ettevalmistamine. Seekord on plaanis minna 16 loomaga. Nad kõik on juba suvel välja valitud ning enamus üksikpuuridesse elama pandud. Rohkem kui kuu aega tagasi hakkasid nad teistest rohkem süüa saama.

      Ühe korraga suurem toidukoguse andmine küülikutega ei toimi – tuleb mitu korda käia. Laste kõrvalt ma enamasti ei jõua päeval õue. Eriti kuna nad on viimasel ajal jälle palju haiged ja seega kodus olnud. Poisse lasteaeda viies on hea pärast kohe ka küülikumajast ja kuuri alt läbi käia ning näituseloomadele toit ette visata.

      Jube väljend see toidu ette viskamine. Tundetu ja hoolimiseta liinitöö-maitseline.

      Küülikupidamises pole aga liinitööga eriti mingit seost. Jah, söötmine ja jootmine käivad suuresti plaani järgi ning kogused on ühesugustel loomadel samad. Ühesuguste loomade grupi moodustavad näiteks noorloomad, põhikarja emased, põhikarja isased, tiined emased, lihaks minevad loomad. Iga söötmise ajal tuleb aga iga looma puhul ka vaadata, kas ta käitub normaalselt või kuidagi kummaliselt. Muutunud käitumine (näiteks nurgas norutamine, nohune nina vms) võib viidata mingile haigusele, millele tuleb kiirelt reageerida.

      Kui teoreetiliselt on küülikupidamiseks vaja peale loomade vaid puure ja toitu, siis tegelikkuses on juba toidu valimine päris keeruline. Sellele lisandub puuride ja farmi sõnnikust puhastamine ja desinfitseerimine. Tervishoiu teemal on oluline vaktsineerimine ja loomulikult igasugustele haigusnähtudele otsekohe reageerimine. Hügieeni alla käib veel ka küülikute küünte lõikamine, mida tuleb teha keskmiselt 1-2 korda aastas. Kui farmis on 150 looma, siis läheb sellele ikka tükk aega.

      Lisandub ka turundustegevus. Äriplaanis võib numbritena küülikute müügihinnad kokku arvestada, kuid reaalselt klientideni jõudmiseks on meil aktiivselt kasutuses nii facebook kui koduleht www.kuusefarm.eu . Nende lehtede haldamine on ka eraldi töö, sest pidevalt tuleb teha uusi pilte ning infot uuendada.

      Arvepidamiseks tuleb korras hoida ka küülikupidamise programmi. Meie farmis on kasutusel Evans Software küülikute programm.

      Tänane päevaplaan oli küülikute kaalumine ja sõnnikuvedu. Kaalu tuleb jälgida igal küülikutõul eraldi, kuna erinevad liigid kasvavad erinevalt. Nii on iga tõu puhul ettenähtud normaalne kaaluvahemik täisealisena, kuid esimesel poolel aastal ka kuude kaupa. Kuna lume ja külmaga küülikumajas kaalu ei saa kasutada, siis tuleb kõik loomad ükshaaval tuppa tassida ja üle kaaluda. Enamus on normilähedased, mõni ületab vajaliku normkaalu, kuid mitmed on hulga väiksemad. Numbrid kirja ja söötmisele tuleb veel rohkem tähelepanu pöörata. Eelmisel aastal oli mitmete meie farmi loomade kaaluga probleeme, loodan sel aastal selle probleemi teadlikumalt lahendada. Tookord arvasid hindajad, et asi võib olla nii söötmises kui geenides.

      Küülikufarmi pidamine on kogu majapidamisega paralleelselt kogu aeg kaasas käinud. Küülikud kolisid majja enne meid ja ega edaspidi on samas vaimus jätkunud: esimene suvi algas küülikumaja ehitamisega. Nagu kirjutasin, saime vee majja alles sügiseks, aga küülikumaja ehitusele kulus Herlendil enamus juunikuust ja meil isaga mitu päeva augustis. Nii valmis metallkarkassiga, laudadega ülelöödud hoone, mille ühes otsas on teisel korrusel ruum heina jaoks. Katuseks eterniit ja otsaseinas suur plastikaken (taaskasutus). Sisseehitatud puuridest said esimesel aastal valmis ühe rea 9 puuri. Ja nii ka praeguseks jäi. Sel talvel on loomad jagatud maja kõrval oleva kuuri ja küülikumaja vahel. Viimases elavad nüüd ka lambad ja kanad. Mõned puurid on ka õues.

      Esimene talv oli väga külm.

      Kõik õuesolevad puurid on puidust ning küülikumaja puuridel on samuti puidust uksed, seega kulus talvise söötmise ajal enamus aega puuriuste lahtisaamisele. Nimelt suutsid küülikud pidevalt oma vee ümber ajada või pissida täpselt ukse juures, nii et järgmisel toitmiskorral jälle ust lahti ei saanud. Minu vanemate poolt esimesel sügisel kingitud kartulivõtu konks jättis oma elu küülikupuuride lahtikangutamisel. Kõveraks läks lihtsalt. Usun, et garantii sellise juhtumi puhul ei kehti – ebasihtotstarbeline kasutamine ju!

      Sel talvel otsustasime olla targemad – muretsesime endale võrgust puure, need on põhiliselt ees kuuri all – ja nii kolis talvel ka enamus küülikuid kuuri. Õues olevad puitpuurid jäid talvel täitsa kasutuseta, sest suutsime küülikute hulka piisavalt vähendada.

      Küülikute vähendamine tähendab enamasti lihakstegemist, veidi vähem ka elusloomade müüki. Praegu veel võib talvekuudel küülikuid tappa kodus ja nii on Herlend seda siiani teinud. Ennast vargsi süüdistades ning kasvavat karmavõlga kartes. Kusagile restorani niimoodi muidugi müüa ei saa. Siis tuleks teenust mõnelt tapamajalt sisse osta.

      Kuna Herlend tapab küülikuid kodus kuuriall, siis on talvel sügavate miinustega seda tõsiselt raske teha – külmuvad nii lihakeha kui enda sõrmed. Tulevikus tootmise laiendamise puhul võiks üheks eesmärgiks olla tapatoa ehitamine.

      Kui lihaks müües saab küüliku eest keskmiselt 15-20€, siis elusküüliku hinnaks on keskmiselt 30€. Näitusel hea tulemuse saanud looma eest võib isegi umbes 50€ saada. Meiegi farmis on mõned sellised loomad olnud.

      Nii ongi näitusel käimine minu jaoks üks elusloomade müümise eeldus, sest sealt saab küülik professionaalse hinnangu. Näitusel osalemise tasu, vaktsineerimised ning kogu ettevalmistus tasub aga ära muidugi vaid siis, kui küülik saab hea tulemuse. Kui juba pooled loomad saavad alla 95 punkti, siis võib näitusele kulutatud raha raisatuks kuulutada. Ehk siis olulised on enda teadmised, et ei viiks näitusele ebakvaliteetseid loomi ja tähtis on nad enne näitust korralikult ette valmistada.

      Põhikarja küülikud on talvel mitmekaupa puurides, kuid näituseloomad peavad üksinda olema. Pole vaja, et keegi päev enne näitust teise kõrva hammustaks või täis pissiks. Ühe prantsuse pässi isase peangi koju jätma, sest paarituse ajal hammustas emane teda kõrvast, mis on diskvalifitseeriv viga.

      Kuuse talus alustasime nelja küülikutõuga: prantsuse päss, uus-meremaa