Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

küülikutel sarnased, kuid kalifornialaste tiineks jäämine ja pesakondade üleskasvatamine väga palju parem, siis tasub igal juhul eelistada viimast.

      Prantsuse päss kuulub suurekasvuliste küülikute hulka. Sellegi poolest pole ta lihatõug, sest prantsuse pässil on palju konti. Oma loomult on prantsuse päss sõbralik ja leebe, nii et suurusest hoolimata võib teda pigem lemmikloomaks pidada.

      Lemmikuteks kasvatame ka lõvilakkasid. Kui täiskasvanud prantsuse pässi normaalkaaluks on 5,5 kilogrammi, siis lõvilakk jääb pigem 1,5 kilo kanti. Nagu nime järgi võib arvata, kaunistab lõvilaka kaela mõnus karvane lakk. Olenevalt laka tüübist on see erinev, kuid mõnusa lõviliku välimuse annab igal juhul.

      Eelmisel aastal sai meie kalifornia tõugu isane küülik Kuuse Abraham 97 punkti ning seega tõu parimaks loomaks. Samuti läks teistel kaliforniatel päris hästi. Uus-meremaa valged küülikud nii häid tulemusi ei saanud. Kuna mul oli kokku kaasa võtta vaid 11 oma farmi looma ning kaks neist olid alakaalulised, siis farmide arvestuses me kahjuks 2011. aastal üldse ei osalenud. Esimese näituse kohta võis siiski rahule jääda.

      Sel aastal panemegi rohkem rõhku söötmisele ning hakkame loomi varem ette valmistama. Paari nädala pärast tuleb küüned ära lõigata. Vahetult enne näitust veel nö taskud puhastada. Need on küüliku suguorganite kõrval olevad praod, kuhu koguneb vastikult haisev ollus. Eriti isastel. Samas on hügieen kõige lihtsam rida, mille eest maksimumpunktid kätte saada.

      Näiteks looma keha kuju ja karvkatte värvust on mul algajana väga raske ise hinnata. Eelmisel aastal said meie loomad hämmastavaid kommentaare: puusakondid väljas, kael liiga pikk, nina liiga terav, musti karvu liiga palju… Ja neid asju ma tõesti eriti mõjutada ei saa. Kui endal edaspidi nõuded paremini selged, siis tuleb muidugi aretuse käigus paremate omadustega loomad välja valida. Algaja küülikukasvatajana olen aga püüdnud pigem näitusepunktidega loomi osta, et nende heades omadustes kindel olla. Samuti on see üks põhjus, miks enda loomi näitusele viia – saame professionaalse hinnangu meie farmis kasvavate loomade kohta.

      Tegelikult on meil Eestis professionaalse küülikukasvatusega kurvad lood. Minu teada on Eestis vaid üks hinnatud küülikunäituse kohtunik ja oma loomadega osaledes tema hinnata ei saa. Nii ongi üks kord aastas toimuval näitusel hindajateks olnud nii Läti kui Rootsi kohtunikud.

      Kui mujal maailmas toimuvad näitused pidevalt ning osalejate arvu mõõdetakse mitmekohaliste numbritega, siis meie kord aastas toimuv üritus on selle kõrval väga väike. Samuti on küülikukasvatajate jaoks keeruline, sest kui mingil põhjusel loomi konkreetseks kuupäevaks valmis ei saa (õigesse vanusesse ja kaalu, vaktsineeritud, korda seatud), siis järgmine võimalus on alles 12 kuu pärast. Ja selle ajaga võib jällegi palju muutuda. Mujal toimuvad kohalikud väiksemad näitused ning seejärel veel riiklikud.

      Ehk jõuame meiegi kunagi sellele tasemele. Küülikukasvatajate ning näitusel osalejate arv on aastatega aga üha tõusnud, nii et huvi teadliku aretuse jaoks on olemas.

      Esmaspäev 5. november 2012

      Viimasel ajal käib meie elu ma-ei-tea-mis tantsu rütmis: 1-4-5, 2-3-5, 1-1-2-1 ehk siis üks päev lasteaias, 4 sama nädala pluss 5 järgmise nädala päeva kodus, kaks päeva lasteaias, kolm pluss viis päeva kodus. Haigused!

      Ma lubasin kunagi, et minust saab nii hea ema, et minu lapsed ei pea lasteaias käima. Juba siis oli mul plaanis, et saame rohkem kui ühe lapse.

      Aja jooksul nägin aga (algul pettumusega!), et mu lapsele ei piisa ainult vanematest ja sugulastest. Eriti kuna ta sugulastega ju nii tihti kokku ka ei saa. Mathias oli venna sündides kaheaastane ning Joosep ei kasvanud sugugi nii kiiresti, et Mathiasel kohe mängukaaslane olemas oleks.

      Samuti ei ole ma suutnud ennast lõpuni ja ainult lastele eraldada. Isegi nüüd, kolme lapse emana, usun ma iseenda olemasolusse. Ehk et ma ei pea ega saa jäägitult ainult lastele elada. Kuna ma olen kodune – loe: töötan kodus! – , siis meie lapsed saavad koju jääda, kui tõesti ei taha lasteaeda minna või on väsinud. Samas on neil venna-õe näol olemas võimalus kodus teistega mängida, mis tähendab minu jaoks vabadust kodus töötada või oma tegemisi teha. Vähemalt mõne hetke päeva jooksul. Mitmetunniseid, süvenemist nõudvaid töötamisi nende kõrvalt muidugi juhtuda ei saa.

      Ma olen kõigi aastate jooksul jätkanud oma pühendumisi: laulukooris käimine, kirjutamine, igasugustel koolitustel-koosolekutel-kohtumistel osalemine. Rääkimata küülikufarmi pidamisest. Kõik see on saanud võimalikuks tänu koostööle Herlendiga ning meie emadega, kes aegaajalt lapsi hoiavad. Herlendiga jagame õhtuseid aegu ja nädalavahetusi, et mõlemad saaksid töid teha. Emade lastehoidu oleme enamasti kasutanud siis, kui mul on vaja mõnele päevasele üritusele minna või tahame Herlendiga mõnel nädalavahetusel koos mõnda tööd teha. Lihtsalt kahekesi olemiseks on õhtud, kui kõik on tehtud ja lapsed magavad. Aegajalt juhtub sedagi. Anname endale aru, et lapsed on väiksed vaid mõned aastad meie elust, nii et iga nädal tunde ainult kahekesi olla me küll lähiaastatel ei planeeri. Kui lapsed on suuremad, jääme niigi oma suurde majja kahekesi. Ei taha siis mõelda, et oleks tahtnud lastega koos olla, aga…

      Ja loomulikult oleme töö- ja puhkeaega saanud tänu lasteaiale!

      Mathiasel läks harjumisega väga kaua aega. Joosepi puhul oli kõik hulga lihtsam. Mathias hakkas lasteaias käima enne kaheaastaseks saamist. Joosep mõned kuud varem, poolteiseaastasena. Mathias jäi esimest korda lõunat magama kolmeaastaseks saades. Enne seda läks hommikul lasteaeda ja umbes 11.15 tõin ta ära, et poeg kodus magama panna. Joosep seevastu jäi teisel nädalal pikaks päevaks – ja nii jäigi.

      Loomulikult on ka Joosep lasteaiast tulles väga väsinud ning üle kolme päeva järjest ei jõua nad kumbki käia. Põhimõtteliselt võiksin nad ka viis päeva järjest lasteaeda saata, aga siis on viimaseks õhtuks kodus kõik närvihaiged, sest lapsed on niiiii väsinud ja nõuavad oma saamatajäänud kallistusi ja hoolimist kisa-kära-jonni-panniga (viimane tähendab aktiivset asjade loopimist!). See tähendaks, et terve nädalavahetus tuleks tegeleda laste tasakaalukuse taastamisega ja midagi muud teha ei saakski.

      Nii on lihtsam limiteerida nende lasteaias käimist ning seega sellest rohkem kasu lõigata. Mitmed targad soovitavad, et laps käiks ikka järjepidevalt iga päev, et siis ei teki lapsel segadust, millal ta läheb ja millal ei lähe lasteaeda. Meie oleme selle lahendanud nii, et eelmisel õhtul ütleme lapsele, kas ta läheb või ei lähe. Ja kui hommikul on näha, et laps on väsinud, siis jätamegi koju. Nii et maailma asjades selguse saamiseks ei pea laps iga päev kodust välja minema, eriti kui pole vajadust.

      Minu seisukoht ei ole kindlasti kriitika nende vanemate suhtes, kes peavad töö tõttu lapse lasteaeda panema. Ma ei viitsi üldse väga kedagi kritiseerida (kui need keegid ei tungi minu isiklikku ruumi), sest see on mõttetu aja ja energia raiskamine.

      Meie lastel on võimalik lasteaias tilkuda vaid seetõttu, et ma olen ise väikse lapsega kodus. Kui see nii ei oleks ja ma vanemahüvitist ei saaks, siis igal juhul oleks esmatähtis töölkäimine, millega võimaldatakse lastele toit, elukoht ja riided selga, mitte see, et istuda igal juhul lastega kodus, aga pank võtab lõpuks maja ära ja rotid kärvavad tühja külmkappi.

      Lasteaed on üks järjekordne maakohas elamise positiivne osa. Ehk siis piisav hulk lasteaiakohti. Mina olen mõlema lapse puhul lapse minekust umbes nädala ette teatanud – ja koht ongi olemas. Ei mingit lapse kolmeaastaseks saamise ootamist.

      Vanemahüvitis on Eesti riigis üks hindamatu väärtusega toetus. Jah, on ka neid peresid, kus lapsi saadakse vanemahüvitise, kui poolteiseaastase kindla sissetuleku pärast. Kuid need on loodetavasti vähemus. Meie peres aga on kolm last (ja kindlasti tulevikus rohkemgi!) just tänu vanemahüvitisele, kuna tänu sellele ei jää pere lapse sündides ühest palgateenijast ilma. Vanemahüvitise mõte ongi katta last kasvatava vanema tööst eemal olemise tõttu saamata tulu. Vanemahüvitist makstakse lapse sünnile eelneva kalendriaasta keskmise tulu järgi kuni lapse 1,5-aastaseks saamiseni. Kui vanem pole töötanud, siis kindlustatakse riigi poolt ikka miinimumpalga ulatuses vanemahüvitist.

      Olen kuulnud kriitikat, et miks lapsi erinevalt koheldakse. Üks vanaproua oli tige, et tema gümnaasiumi lõpetav