Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

äkki mõnel teemal seda kuldset keskteed polegi? Ja ühisosa leidmine on mõttetu ajaraiskamine. Pigem tuleks leida erinevused ning tunnistada, et need pole muudetavad. Ja siis selle teadmisega edasi elada. Nagu üks tuntud Eesti psühholoog ütleb: iga põlvkond saab olla vaid veidike parem kui eelmine, seega me ei saa teineteises läbi suguvõsa käivaid asju ühe põlvkonnaga lahendada. Küll aga saame kontrollida ning koos otsustada, mida oma lastele edasi anname.

      Herlend on pärinud füüsilise töö ja raha tähtsustamise. Väga positiivne on see, et ta oskab praktiliselt kõike, mida ühe maja juures teha saab. Rääkimata autodest ja muust tehnikast. Negatiivne on see, et kui ei oska, ega ta ei tunnista, vaid pusib ka siis miskit valmis. Kõikeoskamine toob kaasa probleemi, et ühest mehest majas jääb alati väheks. Eriti kuna pidevalt tuleb ka lastega tegeleda. See on olulisem kui muud tööd. See on aga osa, mida Herlend on enda laste kõrvalt õppinud. Laste eelistamine töödele on küsimus, mis temas pidevalt sisekonflikte tekitab – ühelt poolt tahaks olla oma lastega koos, kuid elu- ja ajalugu on õpetanud muud. Tänu sellele, et lapsed kasvavad kiiresti, saavad nad aina enam koos tööd teha, nii et aeg toob lahenduse.

      Mina olen pärinud perekonna tähtsustamise. Perekond on alati esmatähtis olnud. Kui kusagil käidi, siis koos perega. Sünnipäevi, jõule ja muid tähtpäevi tähistati koos lähisugulastega – vanavanemad, tädid-onud ja nende lapsed. Meie peres on ka alati palju tööd tehtud, eriti kuna seda oli vaja raha teenimiseks. Meil polnud kunagi üleliia raha, kuid alati oli kõige vajaliku jaoks. Vähemalt ei tundnud ma lapsena millestki puudust. Ja sellegi poolest mäletan tööst enam, et me olime teineteisel olemas. Isegi rasketel aegadel. Olime siis ja oleme ka nüüd.

      Seega oleme Herlendiga pärit väga erinevatest perekondadest. Samade geenide kombinatsioonina sündinud lapsed on samuti väga erinevad. Poisid on üheskoos tõsised rahmeldised. Üksinda on Mathias aga rahulik ja uuriv. Tema võib pikalt omaette tegutseda ja “lugeda” või joonistada. Talle meeldib rahulikult olla ja nokitseda. Joosep seevastu on hulga aktiivsem ja temal käivad käed-jalad kogu aeg. Suu ka. Kui Mathias oskab hästi üksi aega veeta, siis Joosep vajab enda kõrvale teisi inimesi.

      Füüsilistelt võimetelt on nad hästi arenenud, nii et pidevalt pean üllatusteks valmis olema, kuhu nad jälle ronida on suutnud või mida liigutada. Sellist asja ei ole, et “nad on ju nii väikesed, nad kindlasti ei suuda…” Meie poisid suudavad kõike, mida tahavad… ainult mõnikord on see suutmine neile endale ohtlik! Kõige rohkem vihastab mind see, kui kõrvalised inimesed tulevad ütlema, et ah, mis sa muretsed nende päast, nad ei saa-suuda-oska mingit “pahandust” teha. Pahandus on jutumärkides seetõttu, et ega lapsed ju ei teegi pahandust, nad lihtsalt uurivad elu. Miks ei usaldata minu teadmisi minu laste kohta? Miks ma pean tõestama, et ma ise tunnen siiski oma lapsi kõige paremini ja kõrvalistel inimestel pole mõtet mind laste võimete suhtes õpetada? Eriti meie laste võimeid alahinnates.

      Pisikese Maria iseloomu kohta on praegu raske öelda muud, kui et ta on kõigist kõige rahulikum. Ei tea, kas see on tüdrukute ja poiste vahe? Tean, et igal juhul olin ma teda oodates ise rahulikum kui poisse oodates. Ei lasknud ennast välisest enam nii palju mõjutada, keskendusin endale ja lapsele.

      Uhke ema oma kümnepäevase tütrekesega

      (august 2012)

      “Karvavärvilt” on Mathias ja Maria ühte karva – blondid sinisilmad ehk ississe. Joosep aga on minu suguvõsasse – tumedama pea ja nahaga. Ehk selline, kes suvel päikest ka võtab, mitte ei lähe lihtsalt punaseks. Sündides oli Joosep tumemustade juustega ning täitsa tõmmu. Kasvades läks temagi blondiks, kuid see pole see päris blond.

      Tulevikule mõtlemine on ka osa igapäevastest tegemistest: millist kodutalu me endale tahame?

      Elulaaditalu.

      Mis see on?

      Selle küsimuse vastus ise on juba pool teed soovitud talu rajamiseks.

      Minu ettekujutuses on elulaaditalu omavahel hästi toimiv ja just selles ajas sobiv kooslus. Pole kindlat retsepti ega määratlust. Elulaaditalu on loomulik elu, kus ei aeta taga tehislikku kasumlikkust. Kui küülik saab tapaküpseks umbes 4 kuuga, siis nii see ka on, mitte ei pea igasuguste mürkide abil juhtuma 2 kuuga.

      Elulaaditalu peaks pere ära toitma. Vähemalt poolenisti, nii et piisaks vaid ühe inimese väljaspool kodu tööl käimisest. Ja see ei tähenda, et see üks inimene peaks väljaspool kodu nii palju teenima, et talu ülevalpidamisele peale maksta.

      Samas ei tähenda äraelamine ka seda, et elulaaditalu peaks suurt kasumit tootma. Lihtsalt talupidamine ise peaks aitama eluviisi hoida odava, välismaailmast võimalikult sõltumatuna ehk võimalikult paljud tooted peaksid tulema oma talust.

      Kui rahateemast välja tulla, siis elulaaditalu puhul on olulisim, et seal elatakse maaelu! Ei mõelda, mis on kasumlik-kahjulik, millised on populaarsed tegemised ja voolud, vaid elatakse koos kulgedes, nii et igaüks teeb seda, mida ta oskab.

      Kui siia kuhjata veel loomi/linde ning üritada ka lillede/taimedega tegeleda, siis kas ja kui palju peaks jõudma palgatööl käia? Kas ainult looma-, linnu- või taimekasvatusega elatab kogu pere ära? Eriti arvestades meie puuduvaid kogemusi.

      Viimased aastad olen lapsepuhkusel olnud ja saanud pidevat vanemahüvitist, sest poiste vanusevahe on 2 aastat ja 2 kuud ning tütar sündis nooremast pojast poolteist aastat hiljem. Kuna peale esimese lapsehoolduspuhkuse lõppemist mind eelmisest töökohast koondati, siis tuleb pidevalt mõelda ka sellele, millised on kolme väikese lapsega ema võimalused tänapäevasel tööturul? Kuigi tänu Mariale jätkub vanemahüvitist veel tükiks ajaks, tuleb tulevikule mõelda kõigi igapäevaste tegemiste käigus, iga otsuse tegemisel või plaani koostamisel, sest aeg läheb kiiresti ja uus töökoht peab valmis olema enne vanemahüvitise lõppemist.

      Oma talus kujutan ette kindlasti küülikuid ja palju lambaid. Praegustele liikidele võiks äkki lisanduda koerakasvatus. Kui ma vaid suudaksin endas natukene rohkem alandlikkust ja kannatlikkust leida. Ja hobused. Ma olen neist ju alati unistanud. Kas neist loomaliikidest piisaks, et oleks elulaaditalu? Kas nende pidamine toidaks nad ära? Ehk et kas selline loomade kooslus suudaks vähemalt nende enda toidu kinni maksta? Või peaks sellisele hobitalule palju peale maksma? See tähendab aga väljaspool kodu töötamist ning seega ei jääks kõigi nende loomadega tegelemiseks aega.

      Ja jõuame jälle kolmelapselise ema töövõimaluste juurde. Eesti elu on praegu lihtsalt selline, et ühest sissetulekust ei piisa ja Herlendi mehhaanikupalgaga me tervet peret ära ei elata. Eesti elu reaalsus! Kui ta teeks sama tööd Soomes, siis oleks lugu teine.

      Meie elu märksõna hetkel on – kiire!!!

      Tundub, et mitte millegi jaoks pole aega. Tundub, et kõik on tegemata, sest pole aega. Kõike, mida teeme, oli vaja juba eile. Või üleeile.

      Tegelikult kulub meie aeg kõik selle peale, et elame unistust, mille täitumisest korteris elades puudust tundsime. Mina võin aga oma sõnadega veel kaugemale minna: minu elu on praegu selline, millisest olen üle viieteistkümne aasta unistanud. Maakodu, lapsed, loomad, kirjutamine. Ja selle kõrval inimene, kes seda kõike minuga jagab.

      Muidugi on meil mõlemal veel ka sellised elu osad, mida me teineteisega ei jaga, kus üks saab teisele vaid nö publikuks olla. Herlendi puhul on selleks näiteks kõik ralli ja autodega seonduv, millega tema võiks ööpäev läbi tegeleda, kuid mina seisan raja ääres.

      Minu puhul on oluliseks liiniks kujunemas poliitika. Seda selles tähenduses, mis poliitika on ehk protsess, mille käigus erinevate sotsiaalsete subjektide sihikindla tegevuse tulemusel jõutakse otsusteni, mille tulemuseks on kokkulepped, kompromissid erinevade huvigruppide huvide ja arvamuste vahel. Ehk et kõik meie ümber on poliitika. Ja kui suures hulgas inimestes tekitab see mõte vastikust, siis mina olen kindel, et tahan selle kõige sees olla, mingil hetkel Riigikogusse kandideerida, sest seal tehakse meid kõiki puudutavaid otsuseid. Kuid ka Riigikogu väliselt osalen pidevalt poliitikas ehk ei vaiki seal, kus midagi minu arvates muutmist vajavat märkan. Püüan sõnade (kirjutiste!) või teoga seda muuta.

      Vot