Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

panna, nagu päris jõulubeebi jõulude ajal. Teises aga öeldi, et meil siin laste peale hästi ei vaadata. Nii läks inimene, kellel esinemise ajal palusin last valvata, temaga ukse taha teise ruumi. Ja nagu üldiseid meeleolusid mõistes, hakkas Maria peale mu esinemist korralikult väuksuma ja ma ise veetsin ka ülejäänud kontserti hoopis temaga tagaruumis.

      Nagu patune…

      Peas trummeldamas igipõlised küsimused: kus on beebi õige koht? kui palju peaksid kirikus ja muudes avalikes kohtades täiskasvanud oma mugavusest loobuma ja lastega arvestama? kui paljust peaksid beebide vanemad loobuma ning kui kauaks koduseinte vahele jääma?

      Vigala meeskvinteti sünnipäeval sai aga Maria järjekordse esinemiskogemuse osaliseks. Nimelt oli mu õde Karin kaasas ning valvas Mariat, kuni kooriga oma laulud ära laulsime. Otse loomulikult tähendas see, et nii kui lavale jõudsime, hakkas Maria hädaldama ja Karinil oli temaga ukse taga palju tegemist. Nii võtsingi ühislaulu ajaks Maria hoopis lavale kaasa ja polnud mingit probleemi – tütar oli ema süles täiesti rahulik.

      Milline on mu suhe usu ja kirikuga? Millal see algas?

      Ma ei tea. Enda teada olen alati kirikuga seotud olnud. Väiksena hakkasime õdedega koos käima pühapäevakoolis. See tähendas tunde igal pühapäeval. Kohusetundlikutena olime pea alati kohal. See tähendas ka esinemisi kõigil kirikupühadel – jõulud, ülestõusmispüha, ka emadepäev.

      Teoloogia magistriõpingud õpetasid mulle kõige rohkem aga seda, et kuigi kirikus järgime ühte pühakirja – Piiblit, siis tegelikult on meist kõigi usk erinev. Tõlgendamine ongi inimlik. Nii nagu paljud asjad, mida kiriku suhtes kirutakse, tulenevad inimestest. Nii ei ole ühte kirikut, ühte usku… Nii ei saa keegi mulle panna mingit pitserit või anda hinnangut selle järgi, mida mõni teine usklik on teinud.