Minu ilus elu maal. Heli Künnapas

Ja siin tulebki mängu see, et kuni me kogukonnana ei suuda kõigi nö soovimatute laste eest hoolitseda, kelle enda vanemad mingil põhjusel seda ei tee, siis nii kaua ei saa aborti keelata. Mõnikord on õigem takistada lapse siia ilma sündimist kui jätta ta siin igasuguse hooleta.

      See aga on ju reaalsus: tänases Eestis on lihtne, et lapsed jäävad igasugustest regulatsioonidest, lastepääste aktsioonidest ja ametkondadest hoolimata kõigi poolt märkamata. Aegajalt jõuavad meie ette aastaid või aastakümneid kestnud jubedad lood, mis tegelikult on jubedusteks kasvanud meie endi silme all, meie kõrvaltänavates või naabertaludes. Ja me pole märganud. Me pole aidanud.

      Usun, et ka abordi kaudu surnud lapsed on siiski siinolijatele midagi õpetanud ning saavad uue võimaluse endale järgmised vanemad valida.

      Esmaspäev 19. november 2012

      Esmaspäevad on väsitavad. Peale lasteaeda on kõigepealt Joosepi muusikakool, seejärel Mathiase muusikakool ning samal ajal, kui Mathiase tund lõppeb, pean mina olema laulukoori proovis. Igal esmaspäeval mõtlen välja, kuidas logistika peaks toimima, aga ikka midagi muutub – üks tahab tundi minna, teine mitte, Maria magab „valesti“ ehk söögiajad ei mahu kusagile vahele – ja siis tuleb kogu plaan ümber teha.

      Reaalselt näeb see aga välja nii, et kodus söödan Maria ära. Siis lähme poistele lasteaeda järele. Ja seejärel kaks tundi muusikakoolis. Kõigepealt mõlemad Joosepi tunnis ja siis mõlemad Mathiase tunnis. Seejärel tuleb Herlend enamasti poistele järgi ja mina lähen Mariaga laulukoori. Jõuan kohale hääleharjutuste lõppemise ajaks. Mõnikord jääb aga Herlend poisse tunni lõpuni valvama, nii et saan õigeks ajaks kooriproovi minna. Selle variandi miinus on, et Herlendi saabudes jooksevad poisid tema juurde ja ei tee enam midagi tunnis kaasa.

      Kooriproovis on ka kõik meie lapsed kaasas käinud. Nagu paljudes muudes asjades, on ka sellel teemal Mathias ja Maria omavahel sarnasemad – ja Joosep ainult-iseenda-sugune. Nimelt kooriproovis beebidena Mathiasele ja Mariale meeldis ning enamasti nad magasid turvahällis, ükskõik, kui palju meie juhendaja Marje plaksutas või klaverit mängis. Joosep aga oli rahutu ning õige varsti hakkasin teda proovi ajaks koos Herlendiga koju jätma.

      Mathiase beebiaeg oli üldse minu jaoks akadeemilisem periood mu elus.Nimelt alustasin magistriõpinguid EELK Usuteaduse Instituudis paar kuud enne Mathiase sündi. Nii olidki tema elu esimesed kaks aastat seotud minu magistriõpingutega. Läbisime need kahekesi õigeaegselt ehk kahe aastaga.

      Esimesel korral käis ta koolis kaasas kolmenädalaselt. Jõudsin loengusse poole pealt. Mathias oli kärus kasutatava kookoniga kaasas. Panin selle auditooriumi nurka maha. Kursakaaslased kõik naeratasid õndsalt ja muudkui piilusid beebit, kes vaikselt aegajalt niuksatas. Nägin tookord seda naisõppejõudu esimest korda ja tema mind ka. Nii oligi normaalne, et mõne aja pärast veidi närviline õppejõud küsis:

      „Mis asi teil seal kotis kaasas on? Kas koerapoeg või?“

      Kursakaaslastest keegi vastas minu asemel, et laps on.

      Ma siis võtsin Mathiase kookonist välja enda sülle magama. Õppejõud imestas.

      „Ja ongi laps?“

      Minu arvates ei olnud õppejõud minuga sugugi ebaviisakas, kuid pärast loengut tuli ta vabandama: ta ei uskunud, et mul tõesti laps kaasas on.

      Ülejäänud magistriõppe aastad möödusid samuti mõnusalt mõistvas õhkkonnas. Nii õppejõudude kui kaastudengite poolt. Loomulikult oli päevi, kui ma ei saanudki kooli minna, sest Mathias oli haige. Või pidin keset loengut lahkuma, sest kõhuvalu või mõni muu põhjus ei lasknud tal rahuneda. Öösiti kooli juures magades olin tihti üleval, sest Mathias ei maganud mõnikord võõras kohas. Eksamiteks jäi õppimata, sest laps lihtsalt ei lasknud.

      Lõppkokkuvõttes aga saime koos hakkama. Lihtsamaks läks siis, kui ma teda enam rinnapiimaga ei toitnud ja sain poja koju kas Herlendi või ema juurde jätta. Minu järeldus on see, et lapsega saab koolis käia nii kaua, kuni ta saab jalad alla. Ringijooksev, radikatega kolistav ja tehnika juhtmetesse koperdav laps juba segab loengut.

      Joosep osales samuti mu ülikooliõpingutes, kuid veidi negatiivsemas mõttes. Nimelt jäin teda ootama just siis, kui kirjutasin viimase hooga magistritööd ning pidin õppima magistrieksamiteks. See tähendas, et nagu raseduse algul ikka, oli mul pidevalt paha või olin nii väsinud, et ei suutnud midagi teha. Nii et kui kogu ülejäänud magistriõpingud said suhteliselt hästi läbitud, siis viimane lõpp läks küll üle kivide ja kändude. Lõpetamiseks tuli koostada magistritöö ning läbida mitu suurt eksamit, mis igaüks koosnes mitmest ainest. 2010. aasta juunis sain aga tunnistuse kätte ja üks etapp elust oligi jälle läbitud.

      Joosepi saatus on beebina olnud pigem ehitusplatsil kaasas käia. Tema elu algus jäi meie oma kodu loomise perioodi, nii et tihti magaski ta turvahälliga mõnes meie talu toas või endises laudaosas, kui meie läheduses ehitasime-koristasime-planeerisime.

      Paarinädalase Joosepi iluuni ehitustandril

      (veebruar 2011)

      Maria on jällegi kasvanud kõigi muude tegemiste kõrvalt. Nii, nagu tema ootamise aeg läks lennates, ei märka me ka tema kasvamist. Positiivses mõttes. Maria on algusest peale ilusti maganud ja kõik kuidagi toimib. Ta on rahulikum kui poisid algul. Mitmed on öelnud, et Maria-sugust last tahaks küll. Ma siis vastan, et kõigepealt tuleb saada kaks traali-vaalitavast energiahunnikust poissi ja küll siis auhinnaks tuleb ka Maria-sugune.

      Beebiraamatute täitmine on samasugune, nagu laste beebiiga isegi – Mathiase oma on täis kirjutatud, kõik hambad ja liigutused kirjas, Joosepi omas on midagigi, Maria raamatus on suuremas osas aga tühjus. Ma tõesti ei tea, millal Marial hambad tulid, uued oskused tundusid tema puhul normaalsed, sest poisid ju ees juba oskasid kõike.

      Ja sellegi poolest tean, et väikeste vahedega sündimisest on meie lapsed pigem võitnud, kui kaotanud. Minu teooria järgi on ühe pere lastel vaja üksteist. Jah, lapsevanemana võin ennast meelitada ja öelda, et me usume Herlendiga, et meil on nii head geenid, et neid kohe peab paljundama. Tegelikult on aga ühe pere lapsed see nö pesakond, kes on üksteise jaoks olemas. Ühel päeval meid enam ei ole, aga see pesakond jääb omavahel ikka toimima. Ma nii loodan!

      Kolmapäev 28. november 2012

      Täna alustasin noorteromaani „Tristan“ esimest ümberkirjutamist.

      Arvutiajastust hoolimata meeldib mulle lugeda paberilt. Nii prindingi enne viimast ülevaatamist oma teose välja, loen paberil ning samal ajal teen oma muudatused arvutis. Seega tähendab ümberkirjutamine tegelikult vaid täienduste lisamist ning kogu teksti uuesti ümber trükkimisega õnneks tegelema ei pea.

      Ja tähtajani on jäänud vaid mõned päevad.

      See ei ole hea! See on kiirustamine.

      Aga see ongi kolme lapse ja majapidamise kõrvalt kirjutamise hind. Ma olin mitu korda valmis selle noorteka kirjutamisest loobuma. Arutasime mitmel korral Herlendiga, kas kirjanikuks pürgimine ikka on meie ühine prioriteet või mitte. Ja otsustasime koos, et on! Sest meie elukorralduse juures ei tehta isegi selliseid otsuseid üksi.

      Minu kirjutamise viis on selline, et käin nö kiiresti teose üle ja kirjutan valmis kõik kohad, kus mul on midagi öelda. Mõnikord jäävad vahele terved peatükid, kuhu kirjutan vaid üldiselt paari lausega, mis seal olema hakkab. Ja siis hakkan üle kirjutama… Ja seejärel veel kord üle kirjutama.

      See tähendab, et lõpuks on teose esimesest leheküljest väga kõrini.

      Nüüd aga tuleb viimased päevad pingutada ja „Tristan“ lugemiskõlbulikuks saada. Küll jõuan teda pärast žürii käest naasmist veel ja veel täiendada.

      Nädalavahetusel on tulemas Mathiase sünnipäev. Nii tuleb samal ajal ka seda korraldada. Kogu selle oma kodu ja majapidamisega jamamise üks positiivne osa on see, et lapse sünnipäeva puhul ei teki küsimust, kus me selle peame. Kodus loomulikult. Imelik oleks, kui me remondime-hooldame-omame kogu seda ruumi ja siis lähme kusagilt ruume rentima, et lapse sünnipäeva