Mõtetes elatud elu. Helve Undo

kööki ja pani kohvi tilkuma. Seejärel läks ta vannituppa habet ajama. Pärast pesemist ja vetsus käimist oli ta hommikusöögiks valmis. Ta tegi endale kaks võileiba ja kallas kohvi kruusi.

      Köögiaknalaual vedeles ajaleht, ta heitis sellele pilgu. Midagi huvitavat sealt silma ei hakanud ja mees pani lehe tagasi. Ta istus, mälus uniselt leiba ja rüüpas kohvi peale. Siis ta tõusis, pani kruusi ja taldriku kraanikaussi. Ta teadis, et see leid Ingerit ärritab, aga pesema ta nõusid ei hakanud. Koridoris tõmbas ta jope selga ja oli juba minekul, käsi ukselingil, kui kuulis Ingeri hüüdu magamistoast. «Mida jälle,» pomises Ain omaette ja läks vaatama, mida naine tahab.

      «Ma jään täna tööle kauemaks. Sa pead Siimu ise lasteaiast ära tooma.»

      «Eile sa poisi järele ei jõudnud. Mis sul siis täna jälle ees on, et sa ise ei saa?» küsis Ain torisedes.

      «Mul on pärast tunde õppenõukogu. Füüsikul on sünna ka veel, ma arvan, et mul kisub päev pikale. Ma üleeile juba rääkisin sulle sellest.»

      «Jõuan mina kõike meeles pidada,» ühmas Ain, «sul on pidevalt mingid koosolekud ja istumised.»

      «Lähed siis Siimu järele?» katkestas naine Aini torisemise.

      «On mul valikut?» Vastust ootamata Ain lahkus.

      Varahommikune linn oli inimtühi. Mehe sammud kajasid asfaldilt vastu. Ilm oli veidi tuuline ja niiske. Aini see ei häirinud. «Pole halba ilma, on valed riided,» ütles ta alati, kui keegi ilma üle virisema hakkas.

      Bussipargini oli paar kilomeetrit. Talle meeldis seda teed jala käia. Ta sai niigi terve päeva roolis istuda ja see jalutuskäik kulus marjaks ära. Kooliajast saadik ei olnud ta enam palli mänginud ega suuski alla saanud, see igapäevane jalutuskäik aitas tal vormis püsida. Mõnelgi temavanusel oli juba pea kiilas ja suur kõht rippumas üle püksivärvli. Aini need mured veel ei puudutanud.

      Reipa sammuga astus mees läbi veel magava linna. Kohale jõudes koputas ta väravaputka luugile. Unine valvur pistis pea august välja. Tundnud Aini ära, porises ta omaette: «No ei näe inimene kodus magada. Oleks, et veel üksi üleval toimetaks. Kus sellega, tema peksab teised ka veel üles.»

      «Tere ise ka,» kostis Ain torinale vastuseks.

      «Tere, tere,» tuli nüüd juba sõbralikumalt. «Miks nii vara väljas?»

      «Tagumine komposter hakkas eile jukerdama. Ma ei viitsinud õhtul sellega jamama hakata, õigemini aega ka ei olnud. Pidin poisi õigel ajal lasteaiast ära tooma.»

      «See ikka rohkem nagu naiste amet,» suskas putkavaht Aini jutu peale.

      «Kompostri parandamine või?» Ain jättis meelega märkuse lapse toomisest tähelepanuta.

      «Ma pean ikka tite koju toomist silmas,» kordas putkavaht üle ja tõstis tõkkepuu eest.

      «Äh,» lõi Ain jutu lõpetamiseks käega ja hakkas bussi poole kõmpima. Aparaadi sai ta ruttu korda. Nüüd pidi ta veel Niina ära ootama, laskma vererõhu üle mõõta ja siis võis ta liinile minna.

      «Head päeva!» hõikas ta bussiaknast putkavahile ja keeras bussinina linna poole. Inimesi oli juba üsna palju liikvel. Esimeses peatuses ootas teda ees viis sõitjat. Kõik talle tuttavad, igapäevased tööle ruttajad. Ain oli juba nii kaua linnaliini sõitnud, et ta peaaegu kõiki oma sõitjaid nägupidi teadis.

      Lepa peatusest tuli tavaliselt peale ema lapsega, Sireli peatuses ootas punt koolijütse,Turu peatus oli pensionäride oma. Jaama peatus oli kõige huvitavam, sealt tuli bussi vahel ka mõni uus nägu. Täna oli uus nägu aga Pihlaka peatuses. Ain ei olnud tütarlast varem sõitjate seas silmanud.

      «Huvitav, kuhu tema siis nii varahommikul,» mõtles ta endamisi. «Ilus tüdruk oli,» järeldas ta pärast tüdruku väljumist.

      Päev läks edasi nagu ikka, bussiuksed kinni ja bussiuksed lahti, reisijad sisse ja reisijad välja. Lõunaks, vahetuse lõpuks, oli Ain tüdruku unustanud.

      Ta sammus kodu poole, Siim näpuotsas. Poiss vadistas pidevalt, aga Ainil ei olnud täna tuju poisi vadinaga kaasa minna. Ta teadis, et kodus ootavad teda veel Mart ja Kati. Ta teadis, et Inger ei olnud jõudnud süüa teha, nüüd jäi see tema õlule. Laste õppetükid tuli ka üle vaadata. Õhtu oli igatahes sisustatud.

      Tema oleks tahtnud istuda diivanile, võtta ühe õlle ja vaadata telekat. Seda oleks ta tahtnud, aga nüüd pidi ta pärast tööd minema ja tegelema majapidamisega. Kuidagi märkamatult oli selliseid õhtuid tema ellu üha rohkem tulnud.

      Ingeri tööpäevad muutusid aina pikemaks, pidevalt oli tal pärast tunde koolimajas tegemist. Ainile see ei meeldinud, aga ta kannatas ära. See oli juba abielu algusest saadik nii, et Ain kõik ära kannatas, kannatas sellepärast, et ilma Ingerita ei oleks ta osanud olla. Ta oli temaga harjunud. Tal oli kahju, et naisel üha vähem kodu jaoks aega jäi. Ja tema jaoks. Kuidas seda kõike naisele öelda, sellele mõtles Ain, minnes kodu poole, vadistav poiss näpus.

      Maret

      PÄRAST KÕNE LÕPPU PANI MARET END RIIDESSE ja läks välja. Täna tundis ta end juba paremini. Tal oli selle üle hea meel. Puhkus, mille ta ema surma tõttu seekord enne suve välja võttis, oli läbi saamas. Mõne päeva pärast pidi ta uuesti tööle minema. Ta lootis järelejäänud ajaga end nii korda saada, et suudaks tööl vastu pidada.

      Maret jalutas mööda merekallast. Hall merepiir oli sulanud ühte halli taevaga. Kaldast kaugemal valendasid merel luiged. Ta pani tähele kraaksuvaid hakke kirikutornis ja mere kohal lendavaid kajakaid. Rändlinnud oli oktoober juba teele saatnud. Ära lendavate lindude häälitsused olid Mareti jaoks sügise kaunimad helid, mis sünnitasid igatsust ka tema hinges. Sirutada tiivad ja minna. Inimesed olid andnud lindude lahkumisele kurva tooni. Mareti meelest linnud ise päris kindlasti nii ei mõelnud.

      Kurgede kolmnurgad taevas olid Mareti lemmikud. Toonekured olid linnud, keda Maret armastas. Need olid linnud, keda ta juba väga varajases lapsepõlves tundma õppis.

      Talle oli räägitud, et need linnud toovad emadele väikeseid lapsi. Maret uskus seda nii kindlalt, et ühel ilusal sügispäeval õues mängides ja kurgede ülelendamist kuuldes oli ta kõva häälega karjuma hakanud: «Kallid, kured! Tooge mu emale väikene tita!» Nii väga oli ta enda kõrvale veel üht last soovinud. Titat ta muidugi ei saanud, sai hoopis aastateks naerualuseks oma tookordse, südamest tulnud soovi pärast. Igal sügisel, kurgede mineku ajal, tuletati talle seda hüüdmist meelde.

      Hiljem, kui ta oli nende lindude kohta rohkem teada saanud, kiindus ta neisse veelgi. Sellel aastal olid toonela linnud juba lahkunud ja koos nendega oli lahkunud ka ema – üle Toonela jõe.

      Maret kõndis mööda promenaadi, mõeldes emast, kurgedest ja sügisest.

      Sügis oli Mareti lemmik. Ta tundis sügise tuleku kohe ära. Sügis algas erilise lõhnaga. Kõik võis veel suviselt haljendada, aga kui tuli see lõhn, tundis Maret sellest rõõmu. See täitis ta rahuga. Ta hakkas ootama värvilisi lehti puudel, lindude parvi ja kogu seda küllust, mis sügis toidulauale tõi. Sügis ei olnud Mareti meelest kurb, sügis oli helde. Enne külma talve kinkis ta inimestele nii silmarõõmu kui täis salved.

      Sügistorme armastas Maret üle kõige. Talle meeldis tormis vastutuult kõndida, tunda, kuidas tuul hinge kinni lööb, meeldis seista tormise mere kaldal ja lasta tuulel end räsida.

      Oktoober oli Mareti eriline lemmik. Värvide küllus, mida see kuu pakkus, oli vaimustav. Talle meeldis alla langenud lehtedes lapse kombel sahistada ja ilusaid vahtralehti koju vaasi tassida.

      Värviline sügis oli selleks korraks aga otsa lõppenud. Maretil oli ta seekord nautimata jäänud. Murega südames, haigla vahet käies, ei olnud tal silmi looduse jaoks. Nüüd oli talle sügise nautimiseks jäänud kõige porisem ja külmem aeg. Maret armastas ka seda osa sügisest, seda kõige hallimat, paksu ja määrduva poriga osa. Teda ei häirinud vihmasajud ega külmad lõõtsuvad tuuled. Tema jaoks oli käes aasta kõige rahulikum aeg.

      Ta jalutas mööda promenaadi. Puud olid juba raagus, mõnel üksikul oksal lipendas veel viimaste lehtede riismeid.