Mõtetes elatud elu. Helve Undo

ka tõtt räägiks?» ütles Maret mõtlikult, rohkem nagu endale kui helistajale.

      «Jah, seda ma tahaks,» kostis helistaja. Maret viivitas veel veidi vastamisega. Siis võttis ta laualt kaardid: «Kas te soovite lühemat või pikemat ettekuulutust?»

      «Ma ei teagi,» oli helistaja kahevahel. Maret ootas veidi, vastust aga ei tulnud. «Tahate te mind ikka kuulata?» Maret oli valmis juba toru hargile panema.

      «Võtaks siis praegu lühema jutu,» tegi helistaja otsuse.

      «Kui lühema, siis lühema.» Maret vajutas telefonil alla selle nupu, mis lasi rääkida nii, et ei peaks kogu aeg toru käes hoidma, ja hakkas kaarte segama. «Kirjeldage end palun. Olete te tumedat verd või heledat, vana või noor?» uuris ta enne, kui kaarte välja laduma hakkas.

      Naine hakkas end kirjeldama.

      «Aitab, aitab. Rohkem ei ole vaja,» katkestas Maret tema jutu, «edasi räägin mina.»

      «Lähiajal ootavad teid ees elumuutused,» alustas ta juttu. Noor naine toru teises otsas hingas kuuldavalt. Tundus, et ta oli tõsiselt närvis.

      «Ma näen siin mingit kaotust ja heledapäise poisiga on oodata segadusi,» jätkas Maret juttu. «Kõik see on ajutine. Teie ümber on palju noort rahvast. Nende hulgas on ka välismaalasi. Üks välismaa poiss on teist huvitatud, kuid teile ta ei meeldi ja asi jääb katki.»

      «Mulle tõesti see poiss ei meeldi ja ma ei saa aru, miks ta mind rahule ei jäta. Ma olen talle vähemalt tuhat korda seda öelnud,» kostis torust Mareti jutu vahele.

      «Nüüd siis lõpuks saate tast lahti, vähemalt kaardid nii näitavad,» jätkas Maret juttu. «Oi, oi, ma näen siin üht salaaustajat, kes heietab teie suhtes lootusi.»

      «Salaaustaja!» kostis toru teisest otsast üllatunud hääl. Maret ei lasknud end sellest segada ja rääkis edasi: «Teil on olnud juba kaua aega ühe poisiga suhe. See suhe on olnud keeruline teie mõlema jaoks. Kord olete koos ja siis on tulnud suhtesse jälle pinged.»

      «Meil on praegugi pinged. Poiss võttis jälle aja maha. Sellepärast ma helistasingi.»

      «Ah, poiss läkski minema ja see ei ole tal esimene kord lahkuda, nagu ma teie jutust aru saan?» uuris Maret. «Ja alati tuleb ta tagasi?» Maret jäi vastust ootama.

      «Siiamaani on ikka tulnud,» tunnistas naine toru teises otsas.

      «Ma näen kaartide pealt, et ka seekord tuleb ta tagasi, ja kingitust näen ka.»

      Seda kuuldes läks helistaja elevile. «Kas on see suur kingitus?» uuris ta põnevusega.

      «Ei ole suur kingitus, pigem üllatus,» kahandas Maret tublisti helistaja ootusi.

      «Ja kellelt see kingitus tuleb?» tundis helistaja huvi.

      «Kaardid näitavad, et ühelt vanemalt meesterahvalt.»

      «Mul ei ole ühtegi tuttavat vanemat meesterahvast,» kostis torust segaduses hääl.

      «Kaardid näitavad, et on. Ja kingitus on ka. Oodake, ma segan nüüd kaardid veel korra läbi ja vaatame, mis nad siis pajatavad.» Maret segas kaardid uuesti läbi ja viskas lauale viis kaarti.

      «Näe, see salaaustaja tuli uuesti välja,» ütles ta reipalt. «Ta on arg ega julge läheneda, aga teie käike ja toimetusi ta jälgib.»

      «Mina küll ei tea, et keegi mind jälgiks.» Hääl torus oli muutunud mõtlikuks.

      «See ongi ju salaaustaja, kellel on teie vastu tunded. Ma ju ütlesin, et ta on veidi arg ega julge oma tundeid välja näidata,» jätkas Maret.

      «Kas ma tulevikus saan teada, kes ta on?»

      «Ei seda ma praegu ei näe. Ei ole näha, et ta end lähemal ajal avalikustaks,» ütles Maret ja korjas kaardid kokku. «See lühike jutt on nüüd otsas,» ütles ta ja pani kaardipaki käest.

      «Tänan teid. Öelge palun, kuidas ma teile tasuda saan?» uuris helistaja.

      «Võtke heaks,» vastas Maret. «Helistage jälle, kui abi vajate, aga tänada ei ole vaja.»

      «Aga kuidas tasumisega on?» küsis helistaja uuesti.

      «Uskuge või mitte, aga mina ei taha mingit tasu. Kui saite abi, siis see ongi mulle tasuks,» ütles Maret ja pani toru hargile.

      Maret

      KÕNE LÕPPEDES VAATAS MARET TELEFONI JA kaardipakki. See lühike kõne oli olnud talle tõeliseks lohutuseks. Korraks oli ta suutnud unustada oma leina. See tekitas Maretis süümepiina. Tal oli enda ees häbi. Uuesti hakkas ta emale mõtlema, aga haletsemisele ta end täielikult enam pühendada ei saanud. Mõtted helistajast segasid teda. Ja endalegi märkamatult hakkas ta mõtlema tüdrukust, kes talle helistanud oli.

      «See salaaustaja oli hea mõte,» oli ta endaga rahul.«Nüüd tunneb see tüdruk end tükk aega hästi ega põe oma poisi pärast nii palju. Alati on hea teada, et on keegi, kellele me korda läheme. Olgu see või väljamõeldud salaaustaja.»

      Maret teadis, et noored ei kasuta enam sellist sõna nagu salaaustaja. Ta teadis ka seda, et see sõna on ikka veel igas inimeses peidus, kusagil hästi sügaval ja pole tähtis, kas see inimene on noor või vana. Kui selle sõna lausud, saavad kõik aru, millest on jutt. Mareti meelest oli see sõna nii romantiline, ikka ja jälle suutis see inimesi oma salapäraga lummata. Selles sõnas oli igatsusvalu millegi kättesaamatu järele.

      Maret uskus, et maailmas on palju inimesi, kes on oma elus kasvõi kordki ihalenud kedagi kättesaamatut: tundnud suurt igatsust, samas teades, et need soovid mitte kunagi ei täitu. Eks ta isegi oli lasknud end sellel tundel nooruses kanda, olles ise nii mõnigi kord salaaustaja rollis. Palju unetuid öid ja pikki päevi oli täitnud ta südame kas naabripoiss, klassivend või mõni tundmatu tänavalt, rääkimata kuulsustest, kelle pildid seinu ehtisid ja unelmaid sünnitasid.

      Ta mäletas oma teismeeast üht filmi. Peategelaseks oli seal vene luuraja. Sellesse näitlejasse, kes seda luurajat kehastas, oli Maret kõrvuni armunud. Tema pilti vaadates tundis ta südames suurt valu. Teda valdas suur igatsus, mitte kurbus, vaid just igatsus. See tunne andis piiramatu võimaluse unistamiseks.

      Maret tajus, kui võimas võib niisugune tunne olla. Ja see oli tõesti ainult tunne, mis oli tema sees ja tema oma. Maret ei vajanudki vastutunnet. Talle piisas täielikult sellest, mida ta ise tundis. Kui palju ilusaid hetki oskas ta mõttes luua ja läbi elada.

      Kui need tunded päriselt ta ellu jõudsid, ei osanud ta nendega ikka midagi peale hakata. Tihti kõndis ta neist lihtsalt mööda. Kas tundus talle, et tunne oli võõras, või oli võõras see inimene, kes seda tunnet kandis. Oli noorus, oli armastuse otsimise aeg, oli pisaraid ja draamasid, oli üürikest õnne ja pettumusi.

      Siis tuli tunne, mis tundus nii õige, tundus siiani. Maret teadis, kui palju võib armastus tuua valu ja kannatust, kui teiseks pooleks ei ole enam mingi ulm, vaid luust ja lihast inimene. Vastamata armastuse valu oli Maretile tuttav.

      Ain

      «KAS SA KURDIKS OLED JÄÄNUD?» INGER TAGUS Aini ribidesse. «Kell pläriseb juba ammu.»

      Ain sirutas käe teki alt välja ja vajutas kella kinni.

      «Oh, kuidas ei viitsiks minna,» ütles ta naisele. «Iga jumalapäev üks ja sama ring.»

      «Eks otsi siis omale uus töö, kui sellest tüdinenud oled,» ühmas naine Ainile selga keerates.

      «Kohvi sa mulle tegema ei tulegi või?» küsis Ain naise poole kiigates.

      «Millal ma enne sulle kohvi olen teinud,» ühmas naine uniselt.

      «Mäletan, et kunagi ammu sa ikka tegid,» ütles mees end voodiservalt püsti ajades.

      «Millal see veel oli,» venitas naine.

      «Tõesti, millal see veel oli,» kordas mees omaette ja lahkus toast, unustamata enda järelt vaikselt ust sulgeda.

      Nii oli kujunenud, et Inger juba ammu mehe pärast hommikul üles ei tõusnud. Hommikusöögi pidi mees endale ise