Mõtetes elatud elu. Helve Undo

meenutas Maret veel seda, kuidas ta leidis jõulukuuse alt ilusad sinised viltsaapad, milledel oli valge karvane serv. Kui ilusad need olid! Kaks päeva sai ta nendega käia, kuni kutsikas ühel saapal serva ära näris. Oi neid pisaraid, mis siis valatud sai. See kahjutunne saabaste pärast jäi kauaks Mareti südamesse. Uusi saapaid talle ei ostetud ja nii pidi ta käima nendega, millel oli katkine serv, kuni need lõpuks väikeseks jäid.

      Kui Maret juba suur oli ja ise raha teenis, oli üks ta esimesi oste ilusad musta värvi talvesaapad. Kui ta neid ostma läks, siis oli järel veel ainult viimane paar ja sellel paaril oli viga küljes. Pannal oli saapa küljest lahti tulnud. Aga Maret ostis nad ikka ära. Kui uhke oli nendega käia! Esimene käik oli kingsepa juurde, kus jalast võetud jalavarjud parandati ära ootetööna. Kui saapad lõpuks täiesti korras olid, oli Mareti rõõm piiritu. Ta ei mäletanud, et ta kunagi hiljem, tulevikus, oleks veel nii suurt rõõmu uute saabaste üle tundnud kui siis.

      Mõeldes naisele, kes talle helistanud oli, pidi ta nentima, et tema ei ole kunagi nii rikas olnud, et oleks pidanud raha kaotuse pärast muretsema. See tunne oli talle võõras, see hirm, kaotada raha ja kõik see, mis selle raha eest oli saadud.

      Inimesi kuulates ja jälgides oli ta alati imestanud, missuguse visa järjekindlusega ajasid mõned kokku suuri varandusi. Juba maast madalast rääkisid nad lastele, et sa pead olema tubli, kõikidest tublim, et siin elus läbi lüüa, võttes sellega lastelt võimaluse elamisest rõõmu tunda. Sellised inimesed vaatasid võõristusega neid, kelle kohta nad ütlesid «elule jalgu jäänud». Nad ei mõelnud sellele, et äkki oli neil «jalgu jäänutel» rohkem hetki elust rõõmu tundmiseks, aega nautida päiksepaistet ja valgeid pilvi helesinises taevas. Varanduse muretsejatele tuletab päike meelde põldu ja tööd, alati ainult tööd ja raha, niisama taevasse vahtida ei tule neil pähegi.

      «Tee tööd ja näe vaeva,» mõtles Maret, nagu kunagi oli mõelnudVargamäe Andres, aga ta lõpetas oma mõtte sootuks teisiti, «ja sa tapad armastuse elu vastu. Elu ei tohi olla ainult töö ja vaev, loomaeda ja kohvikusse peab inimene ka saama.»

      Maret mõtles veel, et raha on ainult raha, paber, mille pärast ei tohi hulluks minna, oma elu elamata jätta. Pole vahet, kas jood oma teed tavalisest kruusist või portselanist tassikesest. Tähtis on, et sa suudaksid seda hetke nautida.

      Rikas on see, kes suudab märgata, et peale asjade ja raha on maailmas veel palju muud ja täiesti tasuta. Esimene kirju liblikas kevadel, esimene kirju vahtraleht sügisel, esimene pisike valge helves talve alguse pimeduses. Osata seda märgata on rikkus.

      Head sõnad ja naeratused on rikkus, mida võib piiramatult jagada, kartmata, et need otsa lõppevad. Lihtsatest asjadest rõõmu tundmise oli Maret juba lapsepõlves selgeks õppinud. Valged pilved helesinises taevas olid seda talle juba varakult õpetanud.

      Loomulikult oli temagi unistanud miljonivõidust, ostnud vahest mõne piletigi, aga sisimas teadis ta, alati, et miljon temani kunagi ei jõua, et teda ei ole loodud suure raha jaoks.

      Inger

      «OLEN MINAGI ÕNNE OTSINUD, AGA KAS KA leidnud?» Inger vaatas õpetajate toa aknast välja ja mõtles Aita sõnade peale. Aita oli oma mehe maha jätnud ja läinud uude suhtesse. Ometi oli kõigil olnud mulje, et Aita abielu oli täiesti korras. Ja nüüd selline vahetus. Aita oli tulnud õpetajate tuppa ja kui oli aru saanud, et tema sisenedes jutt vaikis, siis kõva häälega üle ruumi teadustanud: «Minust rääkisite? Siis teadke, ma leidsin oma õnne. Kõik see, mis enne oli, oli vale, see oli mäng ja näo tegemine, et kõik on õige ja õnnelik. Õnnelik olen ma praegu!» Pärast seda oli ta laualt vihikud võtnud ja ruumist lahkunud. Tema avameelsus oli sidunud naiste häälepaelad. Mõned lahkusid toast kohe Aita järel, mõned otsisid endile tegevust suure laua ääres, Inger oli aga akna alla seisma jäänud ja mõttesse vajunud.

      «Kas minu abielu on õnnelik või on see samuti ainult mäng?» Küsimus, mis Ingeri peast läbi käis, tõi ta kehasse vastiku värina. «Jumal küll. Lolliks olen läinud või. Kust mul äkki selline mõte?»

      Ta läks kapi juurde, võttis klassipäeviku ja väljus õpetajate toast. Ta oli juba klassis, kui kell helises. Õpilased tormasid kisaga sisse. Märganud õpetajat, tõmbasid nad detsibelle veidi tagasi. Pärast teise kella helinat alustas Inger tundi. Värin oli ikka veel ta kehas kinni. Ta vaatas klassi enda ees, tundis, et ei suuda uut osa seletada, ja andis noortele iseseisva töö.

      «Kuidas tund läks? Sööma tuled?» Aime oli talle koridoris järele jõudnud.

      «Viiks enne päeviku ära,» vastas Inger.

      «Ma lähen võtan meile saba ära, tee siis siva.»

      «Hästi,» ütles Inger õpetajate toa poole suundudes. Sööklasse jõudis ta täpselt siis, kui oli vaja juba toitu tellima hakata. Söögid käes, istusid naised laua taha. Nad valisid laua, mis asus söökla nurgas, teistest laudadest veidi eemal, ja kuhu sööma tulevate laste lärm vähem kostis.

      «Kas sa said Kaido emaga ühendust?Tuleb?» Aime vaatas küsivalt Ingerit.

      Inger polnud aga Aime küsimust tähele pannud, ta vaatas vaikides oma praadi.

      «Sa ei kuulegi, mida ma räägin,» oli Aime Ingeri eemalolekust häiritud. Inger märkas seda ja tundis piinlikkust enda pärast: «Anna andeks,» vabandas ta ja lisas, «ma ei saa seda Aita juttu peast. See pani mind oma abielule mõtlema.»

      Kas ta siis teab juba? Aime vaatas Ingerit, püüdes naise näost vastust leida. Seda leidmata küsis ta ettevaatlikult: «Mis siis sinu abielul viga on?»

      «Selles ongi asi, et minu meelest ei olegi midagi viga. Ma ei saa isegi aru, mis minuga toimub?»

      Aime muutus pärast Ingeri vastust kõhklevaks, oli näha, et ta kaalus nagu midagi enda sees. Inger oli sööma hakanud ega märganud Aime kahevahelolekut.

      «Võib-olla on sul isegi põhjust ärev olla.» Aime vaikselt öeldud lause tabas Ingerit ootamatult. Ta tõstis pilgu praelt ja vaatas segaduses ilmel Aimet. Alles nüüd märkas ta, et sõbranna oli kuidagi rahutu ja teistsugune kui tavaliselt. Ingeri süda hakkas kiiremalt lööma. «Millest sa räägid?» muutus ta ärevaks.

      «Räägitakse, et su Aini on tiiba ripsutamas nähtud.» Nüüd oli see välja öeldud ja Aime tundis, kuidas pinge tema sees langes.

      «Ah, ära aja,» tõrjus Inger. «Ma ei usu sind!» ütles ta siis kindlalt.

      «Mina ka ei uskunud, kui mulle seda räägiti. Siis aga nägin oma silmaga…»

      «Mida sa nägid?» küsis Inger valjemini, kui oleks tahtnud.

      «Nägin teda meie…» alustas Aime, aga lauset ta lõpetada ei jõudnud, sest nende laua juurde jõudis Maia ja palus luba istuda. Inger oleks muidugi tahtnud Aimet edasi kuulata, aga Maiat ta enda pereasjadesse pühendada ei soovinud. Õnneks sai Aime sellest aru ja viis jutu mujale.

      Maret

      TÖÖ RAAMATUKOGUS OLI MARETILE MEELDINUD, aga sinna jääda ta ei saanud. Pärast lapsepuhkust ei tundnud ta end töö juures enam vabalt. Töö ei olnud ainuke sassis asi tema elus. Suhted Ainiga ei olnud samuti endised. Mees käis küll teda ja Pillet vaatamas, aga oli tõsine ja sõnakehv. Maret tajus seina enda ja Aini vahel. Tunnetest nad enam ei rääkinud. Vaikivat meest vaadata oli Maretil valus. Ometi tundis ta, et oleks veelgi valusam, kui mees enam üldse ei tuleks.

      Inger suutis üllatada nii Maretit kuiAini sellega,et ta hakkas pärast Pille sündimist Maretil külas käima. Ta tõi Maretile Pille tarvis oma lastest väikeseks jäänud riideid ja mänguasju. Pille sündimine sattus raske aja peale, poest oli titeriideid pea võimatu saada. Sipupüksid olid defitsiit, sukkpükstega oli asi veelgi hullem. Paljud asjad olid kas naistenõuandla tõendiga või talongiga saadaval. Asjade arv oli kindlaks määratud. Korraga sai lapsele osta kaks paari sukkpükse. Ega neidki siis kogu aeg müügil olnud, need tulid müüki, millal jumal juhatas. Müüjate tuttavad said leti alt kõigepealt oma kauba kätte ja kui midagi üle jäi, siis ka sabas seisjad. Alati pidi südamevärinal paluma, et kaupa ikka jätkuks. Ingeri toetus oli Maretile suureks abiks ja ta võttis selle tänuga vastu. Vahel