Mõtetes elatud elu. Helve Undo

kohvikoore ja paki kohupiima. Varsti olid korvis ka makaronid ja vorst-juust. Raha maksmisega jäi ta hätta. Kuidagi ei suutnud ta vajalikke sente kokku lugeda. Lõpuks sirutas ta käe välja ja müüja luges need ise Mareti peo pealt kokku. Ta oli juba poest väljumas, kui meelde tulid kohv ja tee. Tal ei jäänud üle muud, kui tagasi minna. Lõpuks olid ostud koos. Kodutee oli raskem kui poodi jõudmine. Ta tundis suurt väsimust. Keha mööda voolas alla higi. Ta kartis, et võib iga hetk minestada. Kodu juba paistis. Maret võttis viimase jõu kokku ja vedas end välisukseni.

      Trepist ülesminek oli suur katsumus. Korteriukse taha jõudes tundis ta südant meeletult taguvat. Ta seisis tükk aega paigal, enne kui hakkas võtmeid otsima.

      Lõpuks ometi oli ta kodus. Ta istus esikukapile ja jäi pikemaks ajaks mõttesse. Toidukott vedeles tema jalgade ees põrandal. Lõpuks tõusis ta püsti teadmisega, et nii see enam edasi kesta ei tohi. Ta peab uuesti elama hakkama. Ta võttis üleriided seljast, riputas need varna. Siis tõstis ta põrandalt toidukoti. Köögis ladus ta koti sisu külmikusse ja suundus elutuppa.

      Ema haiglasse viimisest saadik ei olnud Maret suutnud midagi enda ümber koristada. Ta oli lihtsalt istunud ja oodanud teadet haiglast. Hinges olid korraga nii kaotamise hirm kui lootus, et äkki veel juhtub ime. Imet aga ei juhtunud. Kõne haiglast kustutas kõik lootused. Elult võis oodata imesid, surmalt mitte. Surm on lõplik ja ilma imedeta.

      Maret vaatas toas ringi. Alles nüüd märkas ta, kui segi kõik oli. Ometi ei hakanud ta kohe kraamima. Kõigepealt läks ta kööki ja tegi endale suure kruusi kohvi ja suure vorstivõileiva. Ta tundis, et ilma söömata ei suudaks ta enam midagi teha. Esimene suutäis käis suus ringi ega tahtnud kuidagi alla minna. Maret ei loobunud, ta neelas suutäie vastu tahtmist alla. Teise suutäiega läks lihtsamalt ja asi lõppes sellega, et ta endale veel teise võileiva tegi ja ära sõi. Ta pesi kruusi ja taldriku puhtaks ning läks tagasi tuppa. Koristama hakata ta ikka veel ei suutnud. Ta vedas end diivanile pikali. Kohe tuli ka uni. Maret magas kaua ja rahulikult. Oli juba sügav õhtu, kui ta lõpuks ärkas.

      Õues möllas torm. Puuoksad kriipisid vastu akent. Süda naise rinnus tõmbus valusalt kokku. Silmade ette kerkis ema kalm, mis oli üksikuna tillukesse kabeliaeda maha jäänud ja millest nüüd raju üle käis. Tema ema, seal külma ja tormi käes üksinda.

      «Miks ma ometi pean nii mõtlema?» sõitles ta ennast kohe. Mõistusega sai ta aru, et nii mõelda ei tohi, aga hing ei suutnud rahuneda.

      Silmade ette tulid viimased mälestused emast. Insult oli viinud emalt liikumisvõime ja kõne. Ka elust arusaamine valmistas talle raskusi. Maretil oli valus teda vaadata. Ta tundis end ema kõrval täiesti abituna. Sama tundsid ka arstid, nad ei andnud Maretile mingit lootust. Ometi ootas Maret, et juhtub ime ja ema tuleb sellest välja. Paljud olid ju sellest välja tulnud. Miks ei oleks võinud see ka tema emaga juhtuda.

      Ta teadis, et ema temast aru ei saa, aga ta rääkis temaga, palus tal vastu pidada. Igal õhtul haiglast koju minnes pettis ta end mõttega, et ema paraneb, et tal on juba parem. Kodus palus ta abi jumalalt. Aga miski ei aidanud. Ema suri tema palvetest hoolimata.

      Torm õues kogus jõudu. Tuulele oli lisandunud vihmasadu. Toas oli kõle. Maret tõusis diivanilt. Ta käis toas edasi-tagasi, ühest nurgast teise. Enda sammude kaja hakkas teda häirima.

      Ema surmast saati ei olnud ta raadiot mängima pannud. Arglikult vajutas ta alla raadionupu.

      «Valvamas on keegi üksinda aknal, kaitsetu ta oma mõtete eest…» laulis meeshääl.

      Maretil purskusid silmist pisarad. Läks palju aega, enne kui ta rahuneda suutis. Laul raadios oli juba ammu lõppenud, aga laulu viimane rida kajas Mareti kõrvus edasi. «Kaitsetu ta oma mõtete eest…» kordas ta omaette.

      «Mõtted, mõtted, mõtted… Kogu elu koosnebki vaid mõtetest. Headest mõtetest, halbadest mõtetest, ilusatest mõtetest, inetutest mõtetest. Mõtted – need olemegi meie,» rääkis Maret omaette. Kuulates oma häält, ta rahunes.

      Kui palju igasuguseid mõtteid oli ta elu jooksul mõelnud… Juba ammu oli ta aru saanud, et need mõtted, mis kõneks saavad, mis inimesed teistele kuuldavaks teevad, on petukaup. Need on ainult selleks, et varjata oma tõelisi mõtteid, neid, milles inimesed tegelikult elavad. Kõikidel on oma maailm, mis kuulub ainult neile, ja kõik otsustavad ise, kui kaugele nad kellegi oma maailma toimetama lasevad. Inimesed ei ole nii lihtsad, kui nad näivad. Inimesed on mõistatuseks nii endale kui teistele.

      Mida ta teadis ema mõtetest? Maret pidi endale tunnistama, et seda ei olnud just palju.

      Maret ja Pille

      RAADIOST TULI ILMATEADE. MARET LÄKS LAUATELEFONI juurde, võttis telefonijuhtme ja pistis selle seina. Kohe täitis toa tirin, nagu oleks keegi seda momenti kusagil oodanud. Maret tõstis toru.

      «Kus sa ometi olid?» kostis tütre ärev hääl. «Mõtlesime siin, et kui ma täna ka sind kätte ei saa, siis oleks ma töölt ära küsinud ja sind vaatama sõitnud. Miks sa telefoni sisse ei pannud?»

      «Ma ei suutnud. Ma ei tahtnud kellegagi rääkida. Ma tahtsin üksi olla.»

      «Kas nüüd on sinuga kõik korras?» Tütre hääl oli endiselt ärev. «Või tulen ma ikka sinu juurde? Homseks saaksin laevapiletid ja töö juurest vaba päeva.»

      «Ära tule, ei ole vaja. Ma saan hakkama. Kõige raskem aeg on nüüd möödas,» tõrjus Maret tütre tulekuplaani.

      «Ära enam küll telefoni niimoodi välja jäta. Ma pidin siin hulluks minema. Töö ka mul selline. Siis see sinu vaikimine ka veel.»

      «Ära enam muretse. Minuga on kõik hästi,» rahustas Maret tütart.

      «Nagu kivi langes südamelt!» ohkas tütar kuuldavalt. «Hoia siis telefon sees ja lülita mobiil ka sisse. Helistan sulle homme jälle. Tšauuu!»

      «Tšau!» ütles Maret ja pani toru hargile.

      Tütre helistamine mõjus talle hästi. Side maailmaga oli jälle loodud. Tal hakkas isegi häbi enda käitumise pärast. Oma suures ahastuses oli ta tütre sootuks unustanud. Tema pärast pidi tütar täiesti põhjuseta muretsema. Maret lubas endale, et rohkem ta Pillele sellist muret ei valmista. Ta läks koridori, võttis kotist mobiili ja tippis koodi sisse.

      Kell oli juba üksteist saamas, aga Maretil ei olnud veel und. Laual vedeles kaardipakk. Ta istus diivanile ja hakkas kaarte segama. Ta viskas kaarte ükshaaval lauale. Heitis neile pilgu ja korjas siis paki uuesti kokku.

      Tuul õues oli vaiksemaks jäänud. Üksikud oksad kriipisid veel akent. Raadiost tuli vaikne muusika.

      «Homme hakkan koristama,» lubas Maret endale ja läks vannituppa hambaid pesema. Tagasi tulles heitis ta pilgu kellale. Kell oli juba kaksteist saanud. Ta lülitas raadio välja ja heitis sängi.

      Hommik leidis ta juba helgemas meeleolus. Temas oli tekkinud tahtmine tegutseda.

      Ta tõusis üles, pani raadio mängima. Siis läks ta kööki ja lülitas sisse kohvimasina. Hommikukohv joodud, hakkas ta kraamima. Ta korjas igal pool vedelevad riided kokku, viskas ära närbunud männioksad vaasist ning tõmbas tolmuimejaga toad üle. Kui kõik korda sai, tundis Maret end juba üsna hästi. Ta otsustas välja kõndima minna. Tema plaani nurjas telefoni helin.

      Maret ja kaardid

      TA EI SUUTNUD OTSUSTADA, KAS TÕSTA TORU hargilt või ei. Tütar see olla ei saanud. Tütar helistas tavaliselt õhtul ja mobiilile.

      «Kindlasti on see üks nendest kõnedest…» mõtles Maret. Telefon helises ikka veel, tuli otsustada ja ta tõstis toru hargilt.

      «Tere,» kostis torust ebalev hääl.

      «Tere, tere!» vastas Maret.

      «Kas ma olen õigel numbril? Kas teie tegelete ennustamisega?»

      «Olete küll õigel numbril. Ma tõesti tegelesin sellega, aga nüüd tahaks ma lõpetada,» ütles Maret.

      «Kas te siis enam ei ennusta?» Hääl telefonis oli õnnetu.

      Maret vaikis veidi aega ja uuris siis: «Kust kohast