Mõtetes elatud elu. Helve Undo

aga tahtis Ain särada. Tahtis võõra tüdruku pärast.

      Mõttes oli ta tüdrukut käte vahel hoidnud, temast unistanud, aga tegelikkuses piirdus kõik silma vaatamisega. Tema meelest oleks võinud see nii jäädagi. Silma vaatamine ei ole patt ja südames tunde kandmine võõra tüdruku vastu samuti mitte. Ingeri ja argipäeva kõrvale tõi see piiga pühapäeva. Mees tundis, kui mõnus oli olla jälle vallatu ja noor. Töö lendas käes ja kodus ei käinud kõik enam nii närvidele kui enne.

      Saatusel olid aga suuremad plaanid, vaikus nende vahel katkes. Turvaline silma vaatamine ähvardas muutuda millekski palju suuremaks. Mõistusega püüdis mees sellele vastu hakata. Süda vaidles mõistusele vastu ja võitis. Süda sundis Aini unustama oma vanust, oma peret ja Ingerit.

      Maret

      MARETIL OLI ESIMENE TÖÖPÄEV PÄRAST EMA surma seljataga. Ta kõndis üksinda kodu poole. Tal oli juba pool teed käidud, kui ta otsustas mere äärde minna. Tuul majade vahel oli üsna vali ja Maret teadis, et mere ääres oli see veel valjem. Ta igatses merelt puhuva tugeva tuule järele.

      Töö juures oli kõik läinud lihtsamalt, kui ta oli kartnud. Oli neid, kes tulid kohe kaastunnet avaldama, oli neid, kes pöörasid teda nähes pilgu kõrvale, ja oli neid, kes rääkisid temaga, nagu midagi poleks juhtunud. Oli ka üksikuid uudishimulikke, kes oleks tahtnud teada, kuidas kõik täpselt oli, kuidas ema suri. Õnneks leidus alati mõni, kes uudishimulikud tagasi tõmbas ja Mareti pajatamisest päästis. Ta pani tähele, et teda vaadati ja temast räägiti, kui arvati, et ta seda ei märka. Maret ise püüdis hoida mõtted töö juures. Ta mõtles õmblustest, niitidest ja sellest, kelle selga võiksid need riided jõuda, mida ta õmbles. Mõtted emast püüdis ta endast eemal hoida, et vältida pisaraid, mis ikka veel silma tükkida tahtsid.

      Maret oli kindel, et homme ootab teda töö juures juba rahulikum päev. Uued sündmused tulevad peale ja varsti on teised tema ema surma unustanud. Millal tema seda lõpuks suudab?Ta ei mõelnud unustamist, vaid sellest, millal muutub see tema jaoks vähem valusaks.

      Maret püüdis nutust võitu saada. «Näe, vanainimene juba, võiksid ometi aru saada, et nii need asjad siin elus on,» sõitles ta ennast mõttes. Abi oli sellest vähe. Pisarad muudkui tilkusid. Varem oli ta suutnud end õues tagasi hoida, aga täna see ei õnnestunud. Hakkas vihma tibutama. Maret avas vihmavarju. Sadu oli tulnud õigel ajal, nüüd sai ta vihmavarjuga oma pisaraid juhuslike vastutulijate eest peita.

      «Miks see ometi peab nii raske olema? Miks pean just mina ema kaotust nii rängalt üle elama, nagu oleks ma ikka veel väike laps?» mõtles ta õnnetult. Ometi oli ta naine, kellel oli aastaid juba tublisti üle neljakümne. Alles nüüd mõistis ta neid inimesi, kes olid rääkinud, et ema kaotus on elus suurimaid kaotusi. Neil oli õigus. Maret oli nüüd üks nende seast.

      Ta oli kõndides mere äärde jõudnud. Tuul vihises siin tigedamalt kui linnas, rebides vihmavarju Mareti käes. Maret püüdis varju kinni panna, enne kui tuul selle tagurpidi lööb. Raske oli, aga hakkama ta sai.

      Hilissügisene meri oli hall ja morn. Lained viskusid vastu kaldakindlustust, tõusid üles ja taganesid uuesti merre. Tuul oli külm ja kippus riietest läbi puhuma. Maret ei lasknud end sellest segada. Ta sikutas salli kõvemini kaela ümber ja jäi kaldale seisma. Ta seisis ja lasi tuulel enda kallal toimetada. Tuul puhus talle näkku. Koos tuulega puudutasid Mareti nägu lainepritsmed. Ta oleks soovinud veel valjemat tuult, lausa torm oleks võinud möllata. Üle kõige armastas Maret tormist merd. Suur torm suutis ta alati korda teha. Täna tormi ei olnud, aga abiks oli meri talle ka täna. Ta lahkus mere äärest hulga rahulikumana, kui ta sinna jõudes oli olnud.

      Kodus pani ta kohe teevee keema. Pärast meretuules seismist tahtis ta nüüd sooja. Ta täitis kruusi teega ja läks sellega tuppa. Üle pika aja tegi ta teleka lahti. Ta istus diivanile ja hakkas vaatama filmi, mis sealt jooksis. Varsti sai tee otsa. Maret viis kruusi kööki, tuli tagasi tuppa ja heitis diivanile pikali. Kell oli suure sammu õhtusse jõudnud, kui ta ärkas. Telekas käis juba ammu uus film. Maret seda vaatama ei hakanud. Ta tõusis diivanilt püsti. Uni oli teda tublisti kosutanud. Et vannituba oli juba pikemat aega küürimata, otsustas ta selle töö ette võtta. Aeg oli küll hiline, aga ta oli kindel, et kui ta praegu voodisse läheks, siis uni kohe kindlasti ei tuleks. Enne kui ta oma mõtte teoks sai teha, helises telefon. Tavaliselt nii hilja talle keegi enam ei helistanud. Maret oli kahevahel, kas tõsta toru või ei. Ta otsustas, et kui peale viiendat kutsumist toru ära ei panda, siis võtab ta kõne vastu.

      Maret ja kaardid

      «ÜKS, KAKS, KOLM, NELI,VIIS…» LUGES MARET JA tõstis telefonitoru kõrva juurde. «Maret kuuleb,» ütles ta torusse.

      «Tere!» sai ta vastuseks ja vaikuse.

      «Milleks te helistasite?» küsis Maret vaikuselt.

      «Mulle öeldi, et see on kaardimoori number. Kas teie olete kaardimoor?»

      «Ei. Mina olen Maret, aga ma võin teile ennustada, kui te seda soovite,» julgustas Maret helistajat.

      «Soovin! Muidugi soovin!» oldi toru teises otsas rõõmus.

      «Teil on mure ja loodate, et mina saan teid aidata?» uuris ta helistajalt.

      «Jah! Sõbranna sõbranna andis mulle teie numbri. Ta oli teist täiesti sillas,» kostis torust nüüd juba reipam ja julgem hääl.

      «Ütlete, et sõbranna sai abi?» tundis Maret huvi.

      «Ei, see oli sõbranna sõbranna,» selgitati toru teisest otsast.

      «Tore, et mõnelgi kõik korras on,» ütles Maret rohkem endale kui helistajale toru teises otsas. «Nagu ma aru saan, on teil midagi sassi läinud,» ütles ta nüüd juba kõvemini torusse.

      «Jah! Tõesti on sassis,» nõustus hääl telefonis.

      «Ega midagi, vaatame siis, mis kaardid sellest asjast arvavad.»

      «Tahaks teada küll.» Hääl torus oli muutunud kärsituks.

      «Olete noor või vanem daam juba? Hele või tume?» küsis Maret, enne kui kaarte segama hakkas.

      «Ma olen kolmteist. Juuksed on mul heledad ja silmad on mul hallid,» tuli kiire vastus.

      « Ah, nii nooruke veel,» imestas Maret. «Siis oled sa ruutuemad,» ütles ta kaarte segama hakates. Ta ladus kaardid välja. «Paistab, et sul on armuasjad sassis,» alustas ta juttu. «Ma näen siin kohe kahte poissi, kes su südame pärast võitlevad.»

      «Mina ei ole neist kummastki huvitatud. Minule meeldib hoopis üks kolmas poiss,» tuli torust Mareti jutu vahele.

      «Sina oled siis huvitatud hoopis kolmandast poisist,» kordas Maret muiates ja uuris kaarte. «Kaardid näitavad, et see kolmas poiss ei ole vaba. Tal on juba keegi.»

      «Tal on jah oma tüdruk,» kinnitas helistaja.

      «Ometi näitavad kaardid, et see suhe on ohus,» jätkas Maret ennustamist.

      «Kuidas ohus?» ei saanud helistaja aru.

      «Seda ma küll ei oska sulle öelda, kes seda suhet ohustab,» muigas Maret omaette. «Kaardid näitavad heledat verd noort naisterahvast.» Telefon laual hakkas tuututama. Maret vajutas ka oma telefoni nupu alla.

      Kuigi helistaja mure oli teda ennist muigama pannud, võib-olla sellepärast, et helistaja nii noor oli, teadis Maret omast käest, et see oli igivana mure. Vahel olid kolmnurgad väikesed ja isegi veidi naljakad, nagu praegu selle noore helistaja puhul, aga vahel võisid nende nurgad kogu eluks torkima jääda.

      Maret ja ema

      MARET MÕTLES KOLMNURKADELE, ENDALE JA emale. Ema kolmnurgast teadis ta rohkem kui ema tema kolmnurgast. Ainist ta peale suurt riidu emaga rääkida ei tahtnud. Küll oli ema talle ükskord avameelselt rääkinud endast ja isast.

      Ema ellu oli kolmnurk ilmunud päris abielu alguses. Isa leidis Asta. Ta oskas oma salasuhet ema eest hästi varjata. See oli kestnud juba mõnda aega, enne kui ema asjast teada sai. Teada oli ta saanud ühe vanema naisterahva kaudu, kes talle ta mehe käigud ette rääkis. Algul ei uskunud