Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

ajast ma olen sulle meeldima hakanud?”

      “Siiani pole seda õnneks veel juhtunud. Rääkisin teoreetiliselt, kasutades sõna “kui”.”

      “Ja minu enesehinnang juba tõusis…”

      “Kuhu sellel enam tõusta on?”

      Vastust ei tulnud. Gabrielil saabus purjusoleku järgmine faas – ideede genereerimine.Alustuseks väänas ta veinipokaali jala kõveraks.“Lahe,” ütles ta totakalt irvitades. Lucky jätkas trikitamist, muutes veini roheliseks mullitavaks vedelikuks.“Ah,et mul on aeg lõpetada?” solvus Gabriel. Lucky ulatas talle oma klaasi.“Pudelis on veel,” lohutas ta. “Pole minu süü, et su majapidamises ainult kaks niinimetatud veinipokaali on,” lisas ta, kui Gabrieli klaas üles sulas ja vedelik laua sisse auku söövitama hakkas.

      “Too lapp, mis sa vahid!”

      “Need moodsad puhastuslapid on ikka lahedad küll,” kiitis Gabriel, kui oli olluse kokku kraapinud, ilma et lapp oleks põlema läinud.

      “Ma tegin selle limonaadi vahepeal kahjutuks, et sa oma kätest ilma ei jääks,” ütles Lucky.

      “Oleksid võinud seda kohe teha…” vastas Gabriel nukralt rikutud lauda põrnitsedes.

      “Sul oligi uut mööblit vaja,” lausus Lucky. “Pruun värv ei sobi siia tuppa.”

      “Pole viga. Seni, kuni uut mööblit pole, istun ise laua peale, varjan augu ära ja olen lihtsalt ilus,” otsustas Gabriel.

      “Huvitav, miks see pühaku värk sulle närvidele käima hakkas, kui sulle nii väga meeldib ilus olla?”

      “Privaatsuse puudumine. Olen sellest korduvalt rääkinud.” Gabriel istus tõepoolest lauale ja hakkas poseerima. Lucky muutis ülejäänud veini alkoholivabaks, et olukord lõplikult kontrolli alt ei väljuks.“Aga minus on varjatud andeid,” etles Gabriel hoogu sattudes.“Tegelikult oleksin ma pidanud lavakunstikooli minema.” “Sinutaolisi oleks seal kindlasti sadade kaupa järjekorras seisnud ning sina sattunuksid esimese viiekümne väljalangeja hulka,” arvas Lucky.

      “Võib-olla mitte,” oli Gabriel endast heal arvamusel.

      “Kui ma sulle nöörid külge panen, võid minna nukuteatrisse tööd otsima,” oli Lucky abivalmis.

      Gabriel laskus neljakäpukile nagu rünnakuks valmistuv kiskja ja vahtis Luckyt tigedalt.

      “Ma ei ole nukk. Ma olen panter!”

      “Sa oled üpris seksikas,” ei hoidnud Lucky oma arvamust endale. Ta lõi käega kõigile teda seni vaos hoidnud põhimõtetele ning suudles Gabrieli seekord päris üheselt mõistetavalt. Gabriel ei hakanudki vastu, vaid lasi sellel juhtuda. Nad ei lennanud liivana minema, vaid olid endiselt seal, kus ennegi. Gabriel istus madalal laual ning pikakoivaline Lucky oli ennast ebamugavasse asendisse väänanud, toetudes ühele põlvele ning üritades ennast samaaegselt laua ja diivani vahele ära mahutada. Siiski suutis Lucky oma jalad pärast suudlemist üllatavalt kiiresti lahti harutada ning täiskiirusel esikusse söösta.

      “Ma pean minema, need joodikud on tarvis enne hommikut ellu äratada,” vabandas ta.

      “Hommikuni on veel päris palju aega,” vastas Gabriel.

      “Mul on homme ka tööpäev.”

      “Ma tulen sind veel vaatama.”

      Lucky näole tekkis nurkasurutud loomale ainuomane ilme. “Gabriel…”

      “Sa panid mulle uue nime,” tuletas Gabriel meelde.“Tänast õhtut pole olnud. Ma ei hakka seda sulle meelde tuletama. Kallis.” Viimast sõna lausus ta selge pilkega, mis sundinuks igaühte teda väga kõvasti lööma, kuid Lucky polnud igaüks.Ta teadis, et Gabriel püüab nõnda varjata oma kimbatust.

      “Ära pikka viha pea,” ütles Lucky ning sulges ukse enda järel peaaegu kuuldamatult. Gabriel silmitses ust, istus siis keset esiku põrandat maha ja hakkas omaette laulma.

      Telekas tuigerdasid ringi purjus robot-rebased.

      5.

      GOOTIKA

      Järjekindel lõugamine ja pisikeste kivide loopimine akna pihta sundis Gabrieli lõpuks silmi avama. Kas enam ei saanud ühtegi päeva rahus ja vaikuses veeta? Keel kleepus suulae külge, tuletades meelde möödunud öö veinijoomist. Ja Luckyt. Kindlasti ei lõuanud seal akna taga praegu Lucky, sest tema oleks lihtsalt ühel hetkel Gabrieli voodi ees seisnud, talle jalaga makku löönud ja käskinud kargud alla ajada.

      Akna all karjuja hääl oli siiski tuttav. Kui Gabriel vaevaliselt rõdule koperdanud oli, nägi ta esimest korda linnatänaval seismas hobust. Hobuse kõrval oli aga Delilah, kellele kuulus ka vali hääl ja kes hoidis ikka veel pihus killustiku tükke.

      “Kus Lucky on?” kõlas tervituse asemel.

      “Kust kurat mina seda teadma pean?! Igatahes mitte siin,” vastas Gabriel.“Me ei ela enam ammu koos.”

      “Kassid nägid teda eile sinu juurde tulemas,” jäi Delilah endale kindlaks.

      “Siis pidid nad teda ka lahkumas nägema,” ütles Gabriel. “Ma tulen kohe alla ja teen ukse lahti, et sa võiksid tulla ja oma silmaga vaadata: ma ei peida teda voodi all ega riidekapis.”

      “Alla tulla võiksid sa küll, aga ma ei hakka sinu juurde üles ronima. Paneelmajad tekitavad minus klaustrofoobiat,” vastas Delilah nüüd juba pisut rahulikumalt.

      Gabriel väristas õlgu ning otsis toast kiiresti midagi võimalikult sooja selga.Väljas oli põrgulikult külm.All maja ees hulkusid lisaks kassidele ja koertele ringi ka uudishimulikud naabrid. Gabriel manas näole viisaka irve ning tervitas üht eriti agarat mutikest, kes seisis häbenemata otse Delilah ja Gabrieli kõrval. Mutt vastas samaga, heitis silmanurgast Delilah’poole kavala kõõrdpilgu ja sibas seejärel kasse toitma. “Ta on mu õde!” hüüdis Gabriel mutile järgi. Vana naine seisatas, ohkas siis sügavalt ning jätkas oma teekonda.Ta oli just ilma jäänud nii heast klatšijutu teemast. Millest nüüd naabrinaisega rääkida? Ah jaa… See noormees, kes eile öösel Gabrieli korterist välja tuli. Huvitav, mis temal sinna küll asja oli? Mutikese samm muutus jälle kepsakamaks.

      “Raisakotkad,” kommenteeris Gabriel.“Hullemad veel kui sinu kõike nägevad loomad. Nemad räägivad vähemalt tõtt, mitte ei kujuta endale igasugu asju ette.”

      “Aza tahab metsa maha võtta ja sinna tööstusrajooni rajada,” ütles Delilah.“Uskujad on veendunud, et ainult nõnda saab maailma päästa. Aza on neile massilist ajuloputust teinud.”

      “Ja mida mina tegema pean?” ei mõistnud Gabriel. Äkki leidsid tema pidevalt lühises olevad juhtmed õige ühenduse ning Gabriel taipas, milles asi.“Aza ja Lucky. Ma ei teagi, kuidas seda sulle nüüd öelda, aga… Neid kahte koos ei eksisteeri juba kuu aega. Aza jättis Lucky maha.Vot nii.”

      “Ma tean!” hüüdis Delilah.“Aga sellegipoolest võib Lucky’st abi olla. Ainult tema tunneb Aza nõrku kohti.”

      “Kas sa Lucky’t tema töökohast otsisid?”

      “Jah. Kodust samuti. Äkki helistad talle?”

      Pärast viiendat tulutut katset Gabriel loobus. “Ei võta vastu. Nõnda ei jää muud üle kui otse kohale minna. Palun jäta hobune siia, kui sul võimalik on.”

      “Kuhu kohale minna? Hobune tuleb kaasa.”

      Gabriel polnud seda kunagi varem teinud ja ta lootis, et ei leia ennast radioaktiivsete jäätmete hoidlast.Tuli vaid keskenduda ja… “Tere, Lucky. Ega sul pea ei valuta? Mul valutab.”

      Kõnetatu lükkas Gabrieli enda pealt maha ja püüdis juba ei tea mitmendat korda valgest ilma ühegi ukseta seinast läbi joosta.

      “See on sinu süü!” hüüdis ta Gabrielile.“See kõik on sinu süü!” Hobune hakkas samuti närviliseks muutuma, kuid Delilah suutis teda veel vaos hoida.

      “Kus me oleme?” küsis ta.

      “Kolm korda