Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

vastas Lucky.“Maga nüüd.”

      “Aga sa ju…” jätkas Gabriel.

      Lucky pööras ennast vihaselt ümber ning jõllitas läbi pimeduse Gabrielile näkku.“On keegi sind kunagi maha jätnud?” küsis ta. “Ei…”

      “Siis ma isegi mõistan, miks sa nii idiootseid küsimusi küsid. Sinu rahustamiseks ütlen, et ma ei kavatse nüüd vähemalt kümme aastat ennast kellegagi siduda.”

      Gabriel tundis, kuidas tema nägu kuumaks muutus. “Tegelikult ei rääkinud ma üldse sellest.”

      “Millest siis?”

      Vastust ei tulnud. Lucky pööras uuesti selja ning hakkas sügavamalt hingama, teeseldes magamist.Põrandalt kostus hele niuksatus. Celia nägi halba und.Tänane päev oli neetult kiiresti möödunud, aga selle üle ei tasunud imestada, arvestades, et Gabriel oli ärganud alles õhtupoolikul. Kuu irvitas läbi kardinate ning peegel üritas teda üle trumbata.

      “Ära ütle midagi,” käskis Gabriel. Peegelpilt lehvitas talle ning kõndis minema.Vastu hommikut suutis Gabrielgi lõpuks uinuda.

      4.

      PURJUS INIMJÄNESED

      Täpselt kuu aega hiljem elas Gabriel uues kohas ja omas uut nime, mida ta ikka veel polnud endale meelde jätta suutnud. Kogu lõbu eest maksis Celia. Mitte keegi peale tema enda ei teadnud, kustkohast ta vajaliku rahasumma leidis. Igal juhul oli ka Celia enda identiteeti muutnud. Sellest hoolimata ei olnud ta nõus loobuma gootilikust riietumisstiilist ja piirdus välimuse muutmisel vaid juuste mustaks värvimisega. Samas oli politseil juba niigi liiga palju tööd ning nemad viitsisid kõige vähem igasugu kadumiste ja nimemuutuste üle juurelda…

      Endiselt surnuks peetud Gabrieli asemele oli nüüd tõusnud Aza, kes haaras pikema jututa ohjad enda kätte.Temast sai üheaegselt kuningas ja jumala asemik maa peal.Ta teadis üksikasjalikult kõigi asukohta ja tegevust oma võimualal ning lasi teelt kõrvaldada kõik, kes talle mingil moel tüliks olid. Celia põgenemine vanglast jäädvustati küll turvakaamera lindile, aga seal polnud näha kedagi peale tema ja valvurite. Lucky ja Gabriel oleksid justkui nähtamatuks muutunud.

      Veel paar iluviga, mis eemaldamist vajasid, ning täiuslik foto oligi valmis. Gabriel tegeles nüüd uute iidolite loomisega kergeusklike jaoks, muutes tavalised inimesed, kelle nimi oli millegipärast tuntuks saanud, fotodel ebamaiselt kauniks ja ihaldusväärseks. Aeg-ajalt meenus Gabrielile, kuidas tema endaga kunagi sama tehti, ning ta surus maha vägisi üles kerkiva vastikuse. Mis olnud, see olnud. Möödunu pärast ei tasunud enam põdeda. Siiski sundis miski Gabrieli arvuti tagant tõusma ja välja minema. Jalad viisid justkui iseenesest mööda hämaraid kõrvaltänavaid ühe peaaegu märkamatuks jääva keldribaari suunas.Täna paistis seal isegi mingit laadi elu eksisteerivat. Nurgalaua ümber istus parajalt purjus seltskond, millest suurem osa üritas laulda sünnipäevalapsele õnnitluslaulu. Lucky istus surmani tüdinenud ilmega baarileti taga ning nühkis ajaviiteks klaase läikima. Nähes Gabrieli uksest sisse marssimas, muutus tema näoilme pisut rõõmsamaks.

      “Esimene enam-vähem mõistuse juures inimene täna õhtul,” ütles ta.

      “Vara veel rõõmustada,” vastas Gabriel. “Äkki ma joon ennast sama segi kui nemad seal ja hakkan sulle siin leti ees laulma.”

      “Kindlasti,” vastas Lucky mitte just eriti veendunult. Ta tõstis pokaali vastu valgust, ohkas siis sügavalt ja jätkas nühkimist.

      “Kui sa nii jätkad, tuleb klaasile auk sisse,” kommenteeris Gabriel. “Parem vala selle sisse midagi.”

      “Mida?”

      “Mineraalvett. Jube uhke tunne tuleb seda taolisest klaasist juues.” “Idioot…”

      “Alles pidin olema ainus mõistusega inimene.”

      “Ma eksisin.”Viimast lauset öeldes tekkis Lucky näole korraks vaevumärgatav muie. Kuna kliendi soov on seadus, valas Lucky Gabrielile šampusepokaali mineraalvett. “Kui sul piisavalt hea kujutlusvõime on, siis hakkab äkki pähe ka,” arvas ta.

      “Mul pole seda vaja. Kukkusin sündides pea peale,” ladus Gabriel lagedale igivana klišee.

      Sünnipäeva tähistava seltskonna hulgas tekkis äge vaidlus. Keegi tahtis juba kellelegi virutada, kuid siis saabus vaikus. Kõik lauasolijad olid tardunud ebaloomulikesse poosidesse. Lucky ja Gabriel vahetasid pilke.

      “Kumb meist nüüd sellega hakkama sai?” küsis Gabriel.

      “Tundub, et viiskümmend – viiskümmend.” Lucky heitis kujude poole põlgliku kõõrdpilgu ja hakkas seejärel suitsupakki otsima. “Tahad?” pakkus ta.

      “Me pole teineteist kaks nädalat näinud ja juba sa oled jõudnud unustada, et ma ei suitseta,” vastas Gabriel.“Samas võid ju anda…” “Harjumusest pakkusin. Aga ma ei soovita sul alustada. Pärast ei saa enam lahti.” Lucky pani suitsupaki taskusse tagasi ning süütas oma sigareti.“Azast oled midagi kuulnud?” küsis ta.“Siin ole nagu hauas. Raadio ei tööta, telekas on samuti katki ja ainus häält tegev asi on CD-mängija. Peale selle olen ma viimasel ajal pidevalt tööl olnud ja kodus ainult maganud.”

      “Aza on endiselt kunn. Lasi alles eile kongressi liikmed seina äärde rivistada.”

      “Arvata võib…”

      “Kuidas sina temaga toime tulla suutsid?”

      “Meeletu kannatlikkuse abil.Ta läks isegi siis närvi, kui Aleksei oli unustanud tema kristallkuulile langenud tolmukübeme ära pühkida.”

      “Kristallkuul?”

      “Ja roosid ja muu taoline värk. Ning peeglid ja tuli.”

      “Celiaga paras paar…”

      “Hullem veel.”

      “Selle pärast sa siis suutsidki mind välja kannatada.”

      “Azaga võrreldes oled sa ingel. Pisut põrunud küll, aga mitte nii palju kui tema.”

      “Tänan.”

      “Palun.”

      “Aga kes see Aleksei on?”

      “Frankensteini Igorit mäletad?”

      “Noh?”

      “Midagi sarnast. Tegelikult küll tüüpiline joodikust paadialune, kes püüab varastada nii palju kui võimalik. Aza hoiab teda vaid selle pärast alles, et tal on Alekseist rohkem kasu kui kahju.”

      “Oh püha taevas…”

      “Pole see nii püha midagi.”

      Lucky kustutas sigareti ning tõusis püsti.“Ma ei viitsi siin enam passida. Lähme välja.”

      “Väljas sajab lund.”

      “Kas tõesti? Kui mina siia tulin, oli muru veel roheline.” Lucky pani selga pika purpurpunase mantli, mille kaelus ja käised olid ääristatud tundmatu looma nahaga. Igal juhul pidid sellel loomal olema väga erilised geenid, sest karvade vahelt paistsid peenikesed sätendavad ribad.

      Seoses Aza võimulepääsemisega ununes kõigil automaatselt Gabrieli pühadus. Nõnda võis ta vabalt ringi liikuda oma nägu varjamata. Nimevahetus oli vajalik ainult ettevaatusabinõuna.

      Nõnda astusid läbi lumesaju kaks meest – üks punane ja teine must, tekitades enda ümber seletamatut aurat, mis keelas neile läheneda rohkem kui viie meetri kaugusele.

      “Kuhu me läheme?” küsis Gabriel.

      “Vahet pole,” vastas Lucky õlgu kehitades.“Peaasi, et ära.”

      “Põgenemisest pole mingit kasu.”

      “Vaat, kes nüüd räägib.”

      “Aza eest sa nagunii ei pääse, isegi kui eraldad ennast ülejäänud maailmast ja valad jooke mingisugustele tüüpidele, kes hakkavad piisava joobeastme juures sulle oma kurba elulugu jutustama.”

      “Mis