Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

sarnanevaks grimassiks.

      “Uus Kristus? Pühak? Kuulge, inimesed, sellisel juhul olen ma õllepudeli kork!” otsustas ta.

      “Meeldiv tutvuda, härra Õllepudeli Kork,” vastas Gabriel kätt välja sirutades. Lucky libistas ennast letitaguse puki otsast alla ja võttis pakutud käe vastu.

      “Nüüd olen ma vist peaaegu kõike näinud,” kommenteeris ta vaikselt, kuid siiski kuuldavalt.

      Lucky lükkas näo ette langenud pikad tumedad juuksed kerge pealiigutusega kõrvale ja kõverdas kahvatud huuled viisakale naeratusele sarnanevaks grimassiks.

      Keskajast inspireeritud vampiirilik imidž muutis Lucky omaette vaatamisväärsuseks ning ta oleks tänaval isegi rohkem pilke endale tõmmanud kui Gabriel. Samas ei nautinud Lucky avalikkuse tähelepanu.Ta oli lihtsalt tema ise ning teda ei huvitanud teiste arvamus. Tema arvates oli Gabriel vähemalt esmamulje järgi otsustades järjekordne perssekukkunud lontrus, kes ei osanud soodsat olukorda enda kasuks pöörata ning tuli selle asemel oma õe juurde halisema. Lucky peaaegu kahetses seda, et üldse kunagi Delilah’ga kohtunud oli, sest siis ei peaks ta Gabrieli sugustega maid jagama. Samas oli ta tööga seoses hullemaidki kohanud ning nende pealt kokkuvõttes päris palju teeninud, enne kui tülikad kliendid pehme mütsatuse saatel baaripuki otsast leti ette maha kukkusid ja valjusti norskama hakkasid. Mõnikord, kui tegemist oli eriti püsiva ja alkoholi hästi taluva tegelasega, aitas ta kliendi äravajumisele kaasa väikese omapoolse panusega. Selle vedeliku, mida ta salaja joogi sisse segas, täpset koostist teadis vaid tema ise. Igal juhul ei tekitanud kokteil mingeid märgatavaid kõrvalmõjusid. Muutis ainult unisemaks ja tekitas hommikul päris vägeva pohmelli.

      “Hea küll, ma jätan teid kahte omaette,” otsustas Delilah. “Eks arutage, mis teist edasi saab. Mina lähen ära koju. Kui midagi on, siis teate, kust mind leida.”

      “Me saadame kirjatuvi,” lubas Gabriel.“Telefoni sul ju ei ole ja metsas poleks sellest nagunii mingit kasu.”

      “Iga hulkuv kass teab mind. Öelge nendele edasi,” lausus Delilah vahetult enne seda, kui uks tema järel sulgus.

      “Ta tükib pidevalt unustama, et kõik ei oska loomade keelt…” ohkas Gabriel.

      Lucky valas sõnagi lausumata klaasi täis ja lükkas selle Gabrieli ette.

      “Joo vahelduseks mahla.Tahan sinuga natuke rääkida, enne kui põranda mustriga tutvuma hakkad.”

      Gabriel nuusutas kahtlustavalt klaasi sisu. “Mahl? Lõhnab nagu puskar.”

      “Siin lõhnab kõik nõnda. Mina pole süüdi. Nõudepesija katsetas mingi uue ja tõhusa vahendiga. Ma küll mingit erinevust ei märka, peale lõhna muidugi,” selgitas Lucky ning hakkas mõtlikult küünte pealt kooruvat musta lakki maha kraapima.

      Ja mina pidin olema naiselik, mõtles Gabriel. Mahl oli õnneks ikka apelsini maitsega. Kerge keemia maik kuulus asja juurde. Ilma selleta ei saanud mahla enam mahlaks nimetada.

      “Kuidas su koer elab?” küsis Gabriel jutujätkuks.

      “Matsin üleeile. Auto alla jäi.”

      “Aa… Kahju.”

      Saabus piinlik vaikus, mille katkestas Lucky: “Kas tahad ainult uut nime või on sul uut elukohta ka vaja?”

      “Plastilist operatsiooni ei saaks või?”

      “Katkise pudelikaelaga annaks üht-teist ära teha…”

      “Tänan!”

      “Palun.”

      Mehed põrnitsesid teineteist, kuni Lucky ei suutnud enam vastu pidada ja hakkas naerma.

      “Kelleks sa mind pead?” küsis ta. „Mingiks allilma bossiks? Ma tean, kuidas uusi dokumente hankida, ja võin sulle ajutist asüüli enda juures pakkuda, kuid see on ka kõik.”

      Sealjuures jättis Lucky mainimata olulise fakti: ta suutis inimestes äratada nendes peitunud võimeid.Tema juuresolekul võis kedagi tabada nägemus ja keegi võis justkui muuseas kõrvallauas istuja lusika mõttejõu abil kõveraks väänata. Baaris ei pööratud kummalistele sündmustele mingit tähelepanu – nägemused tekkisid pärast piisava alkoholikoguse omistamist nagunii ja mis luges üks kõver lusikas, kui kuradikesed klaasi serval kükktantsu vihtusid. “Nii lahke kohe?” kõlas Gabrieli poolt sarkastiline märkus.

      “Hinnas lepime veel kokku,” vastas Lucky kiiresti, vältimaks arusaamatusi.

      “Mul pole sittagi hinge taga. Jookide eest maksan, ära muretse.” “Kas lootsid siis, et aitan sind niisama hea tutvuse poolest? Ma võin Delilah’ pärast hinnaalandust teha, see on ka kõik.”

      “Selge,” ütles Gabriel ja hakkas raha otsima.

      “Ja kuhu sa minna mõtled?” küsis Lucky.

      “Pole sinu mure,” urises Gabriel.“Sinuga ma igal juhul enam ei arvesta.”

      “Mul lõpeb vahetus poole tunni pärast.Kui nii kaua oodata viitsid, ei pea sa vähemalt täna pargipingil magama. Muidu omandad homseks veel jumala staatuse,” lausus Lucky nüüd tunduvalt inimlikumal toonil. Ta hakkas lapiga letti pühkima ning luges pärast seda kassas raha üle. Heitnud pilgu kellale, lõi ta käega ja ütles:“Tõmbame minema, nagunii enam kedagi tule.”

      “Kus konks on?” küsis Gabriel.

      “Mida?” Lucky oli korraks taharuumi läinud, et sealt oma tagi võtta ning ei kuulnud Gabrieli küsimust.

      “Siin peab mingi konks olema, et sa mul enda juures magada lubad. Mis sul plaanis on?”

      “Sind ära kasutada, seda salaja filmida ja ropu raha eest maha müüa,” vastas Lucky surmtõsiselt.

      Gabriel taganes kolme sammu võrra, valmistudes põgenema.Lucky seisis,üks käsi puusas nagu abielunaisel, kes on oma kallist meest hommikutundideni oodanud, ning jälgis teda hämmeldunult.

      “Sa oled ikka tõesti idioot,” ütles ta. “Mis sa arvad, kui paljud perverdid seda sulle enne ütlema tuleksid, et nad kavatsevad sinust uue pornostaari teha? Tule nüüd, ma ei hammusta.Valusalt…”

      Viimast sõna kuulis vaid tema ise. Gabriel eraldus ettevaatlikult seina küljest ja nihkus, külg ees, Lucky’le järele. Alles väljas sai ta julguse tagasi. Gabriel ei teadnud isegi, miks ta baaris Lucky’t kartnud oli. Võib-olla ei suutnud ta enam võõraid nii kiiresti usaldama hakata kui varem. Pühakuks saamisega kaasnesid mõningad probleemid, mis olid tihedalt seotud suhtlemisega ja tundmatute isikutega.

      Lucky elas sõna otseses mõttes pärapõrgus. Kuna nad läksid sinna jalgsi, tundis Gabriel kohale jõudes, et tema jalad kukuvad kohe otsast ära. Juba poole tee peal lubas ta ära surra. Lucky ei teinud teda kuulmagi ja astus muudkui edasi.

      Nüüd, kui nad lõpuks ometi baarmani kitsas ja madalas katusekorteris istusid, heitis Gabriel kriitilise pilgu ümbritsevale ning nentis:“Parem kui mu endises kodus. Elasin küll majas, aga minu kasutuses oli vaid üks tuba. Ülejäänu seisis tühjalt, oodates teisi lolle, kes oleksid nõus olnud seal elama. Mina jäingi esimeseks ja viimaseks.”

      “Kohvi?” küsis Lucky ja hakkas siis vanduma.“Hea küll… Kraanivett? Unustasin kohvi osta,” lisas ta, kui oli vandumise lõpetanud. “Sa ei pea minu pärast pingutama,” vastas Gabriel. “Lahkun siit niipea, kui olen mingi lahenduse välja mõelnud. Seega hiljemalt homme.”

      “Kas sa mõtled päeva, mis just algas, või seda, mis veel tuleb?”

      “Vist tulevat…” Gabriel näris raske mõttetöö käigus pühendunult alahuult.

      Lucky toetas käed lauale ja ootas. Mida kiiremini Gabriel siit minema läheks, seda parem. Seni muutus ta Lucky jaoks üha vastumeelsemaks.

      “Ma pole sulle just eriline lemmik,” mõistis Gabriel. “Äkki on siiski parem, kui ma kohe jalga lasen.”

      “Ei. Kui ma su juba kaasa kutsusin, siis siia sa ka jääd. Selleks ööks,” jäi Lucky endale kindlaks.Ta hakkas seinakapis tuhnima, et madratsit ja muud sinna juurde kuuluvat