Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

sina siis arvad? Et oled universumi ilusaim ja ihaldusväärseim mees, kelleta maailm lakkaks koheselt eksisteerimast?” “Ei!”

      “Miks sa siis neid kuradi idiootseid küsimusi esitad?”

      “Sest ma tahan teada, mis toimub!”

      “Mitte midagi ei toimu!”

      “Aga miks me siis koos olles kõiksugu imeasju teha suudame?” “Sest meie energiad klapivad.”

      Vaidluse käigus meeste vahele kogunenud sädemed kogunesid nüüd vormituks pilveks. Gabriel puudutas pilve sõrmega ning hakkas üleni sädelema. Üks täheke hüppas Lucky juurde ning Lucky püüdis selle kinni, haarates nõnda endale ka ülejäänud sädemed. Selgus, et tegemist oli vaid lumehelvestega. Need muutusid kiiresti tavalisteks ning sulasid, jätmata endast järele tilkagi vett.

      “Ilus,” ütles Gabriel.“Just nagu muinasjutus.”

      “Aina paremaks läheb… Hakka veel jõuludest ka rääkima, siis on täiuslik.”

      “Kas sulle ei meeldi jõulud?”

      “Kui oled viis aastat järjest pidanud jõulude ajal üksinda kodus seina vahtima ja enesetapule mõtlema, siis hakkab tõesti vaikselt ununema, mille pärast need jõulud nii kaunid ja maagilised olema pidid,” tunnistas Lucky.

      “Sama siin.”

      “Kui kaua sul?”

      Gabrieli huuled liikusid hääletult, kui ta püüdis kokku arvestada aastaid, mis möödunud olid. “Kuus aastat tagasi kolisin kodust välja. Mu ema oli jõulumaniakk. Mina eelistasin midagi “Nightmare before Christmas” stiilis, kus jõulukingid võisid sul pea otsast hammustada. Aga mu ema viskas selle filmi ahju, kui olin alles seitsme aastane… See selleks, igal juhul olen jõulude vastu allergiline ning nende kuue aasta jooksul tavatsesin jõulude ajal ennast tuppa lukustada, kardinad ette tõmmata ja võimalikult valjusti heavy metal’it kuulata, et kõrvalmajas röökivat “Püha ööd” mitte kuulda.”

      Vahepeal olid nad jõudnud paneelmaja ette, milles Gabriel nüüd elas.“Sa polegi siin veel käinud,” ütles Gabriel.

      “Kui ma oleksin teadnud, et mind külla kutsud, oleksin poest läbi käinud,” vastas Lucky.

      “Ma elasin kaks nädalat sinu kulul, nii et ära põe,” sõnas Gabriel ukse koodi vajutades. Pärast kolmandat ebaõnnestunud katset vandus ta omaette ning otsis taskust välja pabeririba, millel oli kirjas vajalik numbrite ja tähtede kombinatsioon. Lucky ootas kannatlikult.Temal polnud kuskile kiiret. Üleval Gabrieli pisikeses ühetoalises poissmehekorteris valitses mõõdukas segadus. Gabriel koristas kõikjal vedelevad riided jalust ning tõstis laual virnas seisnud ajakirjad kapi otsa.Tuba omandas hetkega elamisväärse ilme. “Kas hakkame kohe jooma või tahad enne midagi süüa?” küsis Gabriel.

      “Mida sul üldse juua on?”

      “Baarikapp on seal,” viipas Gabriel endast vasakule. Lucky vaatas asjatundja pilguga seal leiduvad pudelid üle ja otsustas lõpuks punase veini kasuks.

      “Kui järgmine kord alkoholi ostma lähed, siis palun helista mulle. Ma tulen sinuga kaasa. Sul puudub igasugune stiilitunnetus,” ütles ta.“Otsustada tuleb pudeli sisu, mitte sildi järgi. Nad võivad sinna ükskõik mida peale kirjutada ja juurde joonistada.”

      “Need olid veinijumal Lucky kuldsed sõnad,”aasis Gabriel.“Kuna sa oled ikkagi professionaal, siis palun vala joogid välja ka.”

      “Normaalseid veinipokaale sul ka pole,” jätkas Lucky arvustamist. “Millised nad siis olema peavad?”

      “Igal juhul mitte sellised, nagu need siin. Ma ei oska neile isegi nime anda. Kust sa need hankisid? Turult?”

      “Mingist supermarketist.”

      Lucky ohkas sügavalt ja pööritas silmi.“Ma pean vist ühe päeva ekstra sinu jaoks vabaks tegema, et aidata sul normaalseid klaase ja jooke otsida. Ning üht-teist kodu sisustamiseks…”

      “Joo ja ära mölise, sa pole oma kodus!” vihastas Gabriel.

      “Sina seda minu juures elades küll ei arvestanud…” ei jäänud Lucky vastust võlgu. Sellest hoolimata valas ta veini lõpuks ebasobivatesse pokaalidesse, nuusutas oma klaasi sisu ja kirtsutas nina, kuid jõi siiski. Gabriel lõi kapiukse vihaselt kinni ning istus Lucky kõrvale diivanile. Pärast paar minutit kestnud sünget vaikust lülitas Gabriel teleka sisse ning klõpsutas selle muusikakanalile.

      “Seltskonna surm,” kommenteeris Lucky.

      “Kus sa seda seltskonda näed?”

      “Kui lisaks meile neid kolme tõmblevat tüüpi seal ekraanil arvestada, siis on täiesti märkimisväärne seltskond.”

      “Pakuks neile ka veini?”

      “Nad jätsid joomise maha. Alates eilsest.”

      “Kahju…”

      Järgneva poole tunni jooksul jälgisid nad vaikides telekas toimuvat. Gabrielil hakkasid silmad üpris kiiresti vilama.Ta polnud enam kaua alkoholi tarbinud.

      “Mis sellest gooti tibist sai?” küsis Lucky. “Arvasin, et kolisite kokku.”

      “Miks nii?”

      Lucky kehitas õlgu.“Ma ei tea.Tavaliselt kolitakse ju.”

      “Sul on meeste ja naiste vahelistest suhetest omapärane arusaam.” “Täpselt nagu sinul gay’dest.”

      “Ma pole siiani suutnud mõelda sinust kui…”

      “Ma polegi.”

      “Aga…”

      “Enne Azat oli Carola. Kolm aastat.”

      Gabriel vaatas häiritult Lucky poole ning ütles siis:“Kas sa pead oma jalgu laual hoidma? Meil on põrand endiselt alles.”

      “Pean küll,” vastas Lucky rahulikult.Tema perfektsionismi juures oli selline käitumine üpris ebatavaline.Arvatavasti hakkas temagi purju jääma.

      “Aga ikkagi – mis sellest gooti tibist sai?” küsis Lucky uuesti.

      “Miks ta sind nii väga huvitab? Hakkas meeldima või?” Gabrieli käitumisse ilmus mõningaid ärevusele viitavaid tundemärke, mis ei jäänud Luckyl tähele panemata.

      “Vasta mu küsimusele,” käis Lucky peale. Mäng muutus tema jaoks huvitavaks.

      “Mis temast ikka sai… Pesitseb kuskil oma masenduse ja mustade looridega. Joonistab mingeid pilte eitedest ja hauakividest.”

      “Eitedest ja hauakividest…” Gabriel nägi Luckyt esimest korda südamest naermas.

      “Sul on ikka hea sõnavara küll,” ütles Lucky, kui oli naermise lõpetanud ja pisut veini joonud.Ta toetas pea vastu seina ja tundis ennast nii hästi, nagu ta polnud juba ammu tundnud.Azaga koos olles pidi ta pidevalt valvel olema, aga nüüd polnud selleks mingit vajadust. Gabrieli võis täielikult usaldada. Seda teadis Lucky juba siis, kui oli temaga ainult ühe tunni koos veetnud.

      “No las ta siis joonistab. Ma lihtsalt tundsin inimese käekäigu vastu huvi, muud ei midagi. Sul ei tasu iga asja pärast kohe paanitsema hakata.”

      Gabriel tõstis klaasi huultele ja vaatas ühte punkti teleri ekraanil. Seekord oli tema endale kaitsemüüri ümber ehitanud.

      “Aga ikkagi – teist oleks päris armas paar saanud,” jätkas Lucky kiusamist.

      “Ta pole minu maitse,” vastas Gabriel napilt.

      “Näe, purjus inimjänesed!”

      “Mida nad veel välja ei mõtle… Päris lahe jah,” nõustus Lucky. “Milline sinu maitse siis on?”

      “Räägi kõigepealt enda omast.”

      “Mina küsisin esimesena.”

      “Tead…” Gabriel tahtis juba midagi väga teravat öelda, kuid sai siiski viimasel hetkel pidama.“Ütleme