Loojate mängud. Leila Tael-mikešin

ilmtingimata. Kui ma siia tulin, siis tegin seda üksinda,” vaidles Gabriel.

      “Ma teadsin, et sa tuled. Ja soovisin, et sa ei tuleks. Just seda ta tahtiski. Et me kõik oleksime siin ja tema saaks teha, mida iganes soovib. Oleme vist ainsad mustad lambad tema vaguras karjas,” jutustas Lucky monotoonselt. Hobune muutus kassiks ning seejärel rotiks.

      “Saatan,” ütles Gabriel selge äratundmisrõõmuga hääles.

      “Tema ise,” vastas Delilah. “Parem on, kui ta siin võimalikult vähe ruumi võtab.”

      Vaevalt oli rott Delilah’le põue ronida jõudnud, kui valge seina sisse tekkisid ukse piirjooned ja nende vahelt ilmus sisse Aleksei pea.

      “Lucky… Oi, teid on siin rohkem.”

      “Ütle Azale edasi, et ma tahan temaga rääkida,” käskis Delilah.

      “Tegelikult tahtis ta Luckyt näha.Küll Lucky ütleb,”vastas Aleksei. “Vaadaku fotode pealt, kui ta nii väga minu järele igatseb. Sentimentaalne romantik…” sõnas Lucky. “Huvitav, miks ta meid juba tapnud pole?”

      “Hea küll,” otsustas Aleksei. “Eks ma siis ütlen, et sa ei tahtnud temaga rääkida. Kuid sa tead ju ise ka, et ta ei rõõmusta selle üle eriti.”

      “Mind see ei huvita,” jäi Lucky endale kindlaks.“Las valab paar pisarat ja kui tal sellest kergem hakkab, võib ta nukule tule otsa panna. Mina temaga enam vaielda ei viitsi.”

      “Mis nukule?” küsis Gabriel, kui Aleksei oli oma kohuseid täitma läinud.“Voodoo?”

      “Midagi sinnapoole.Tal on miniatuurne linn meie kõigiga, välja arvatud sinuga, Gabriel. Sa oled elav nukk, aga mitte tema oma,” seletas Lucky.

      Justkui tema sõnade kinnituseks langesid laest alla nöörid, mis keerdusid Gabrieli randmete ümber, kleepusid riiete külge ja muutsid ta elusaks marionetiks. Gabrieli nägu muutus ilmetuks ning silmad klaasistusid, kuid ta hingas sellegi poolest.Tema kehast oli saanud lõks. Selle asemel et teha Gabrieli sarnast nukku, tegi Aza Gabrielist nuku. Küllap oli ta juba kaua sobivat hetke oodanud. Toast sai lava ning punased eesriided tõusid aeglaselt üles, paljastades mannekeenidest vaatajaskonna.Nukkudest publik oli riietatud paarisaja aasta eest moes olnud kostüümidesse. Nad sarnanesid nii väga elavatele inimestele, et see tekitas õudust. Tekkis küsimus: kas tegemist oli Aza eelmiste ohvritega? Delilah sai endale “tähtsaima” rolli.Ta hakkas kehastama puud.Tema jalgadest kasvasid välja juured, mis tungisid sügavale lavalaudade vahele, ja käte külge tekkisid peenikesed oksad, mille küljes ei kasvanud lehti. Laest langes alla fooliumist lund. Lucky seisis lava vasakus servas, küljega vaatajate poole, ning hoidis väljasirutatud käes vanaaegset püstolit. Tema vastas, lava paremas servas, seisis aga Gabriel, kes hoidis samuti püstolit käes. Mõlemal oli seljas pikk must mantel, milletaolisi võis kandmas näha härrasmehi filmides, kus tänavatel sõitsid autode asemel veel kutsaritega tõllad ja mehed kasutasid munakividel kõndides jalutuskeppe.Tegemist oli duelliga elu ja surma peale, milles paukpadrunite kasutamine oli keelatud. Lucky vajutas päästikule ja tabas Gabrieli otse südamesse. Saali tagumisest otsast kostis vaikne naer, mis kustus kohe, sest järgmine kuul tabas naerjat – Azat. Saal haihtus ning Gabrieli näiliselt elutu keha lamas nüüd sügavas lumes.

      Delilah tormas tema juurde, valmistudes kõige hullemaks, kuid naise suureks üllatuseks polnud Gabrielil midagi viga. Lucky seisis pisut kaugemal ja vaikis.

      “Sa tulistasid mind!” hüüdis Gabriel kohe, kui suuremast šokist pisut toibunud oli.

      “Nukud ei sure,” vastas Lucky rahulikult.

      “Aga kui ma oleksin siiski surma saanud?”

      “Siis oleksin ma pärast Aza tulistamist iseennast maha lasknud.” “Kuidas sa teadsid, et püstolis on rohkem kui üks kuul?” küsis Delilah. Naise kaela ümber vingerdas parajalt jäme madu. Sellist kuju võttes oli Saatan ennast teatrilaval okste vahele peitnud.

      “Kolm on Aza õnnenumber.Tema mõttemaailma on üpris lihtne jälgida. Mida teeks keegi, kes järgib kõike ebausu, müstika ja musta maagiaga seonduvat? Paneks püstolisse kolm kuuli, kui tegemist pole just ühelasulisega,” jutustas Lucky.“Ta pole surnud, selleks on tal liiga visa hing, aga mõneks ajaks peaks elu pisut rahulikumaks muutuma.Ta ei osanud arvata, et ma temaga midagi taolist teha võin.” Lucky naeris rõõmutult. “Seda inimest, keda tema tundis, pole enam.”

      “Sind oleks võinud juba varem teemantide lõikamiseks kasutada,” ütles Delilah.Ta tundis Luckyt piisavalt kaua, et midagi sellist väita. “Aga Azast pole sa ikka veel täielikult üle saanud,” lausus Gabriel omaette, lootes, et teda ei kuulda.

      “Kui ma oleksin näinud sihtida, saatnuksin ma selle isehakanud jumala pikema jututa teise ilma,” vastas Lucky.Tal oli erakordselt hea kuulmine.

      “Vabandused,” jätkas Gabriel norimist.Lucky pööras kannapealt ringi ning virutas Gabrielile sellise obaduse näkku, et mees lamas uuesti lumehanges.

      Seekord ei vaevunud Delilah teda aitama. Naine pani otsustavalt käed puusa ja käsutas:“Lõpetage oma armatsemine ning püüame välja uurida, kus kuradi kohas me asume!”

      Lucky nägu omandas juba tuttava emotsioonituse. “Kas sa ei tunne oma kodu ära?” küsis ta. Lagendiku ümber kasvavad puud, mis olid varem justkui udulooriga kaetud, muutusid aegamisi nähtavaks.

      Delilah vaatas enda jaoks nii tuttavaid puid ja pomises: “Olgu ma neetud.”

      “Paari päeva pärast ei julge enam keegi siia tulla,” lubas Lucky. “Aga ma suudan seda teha ainult nii kaua, kuni Aza rivist väljas on.Tema suudab sellised asjad ühe sõrmenipsu abil eemaldada.” Maost oli vahepeal saanud jällegi hobune. Delilah ronis loomale selga, vajamata sadulat, ja viipas hüvastijätuks, öeldes: “Ärge siis enam rohkem tülitsege.Te olete koos päris armsad.”

      Gabriel hoidis taskurätti veritseval huulel ning jäi eemalduvale hobusele ja ratsanikule imestunult järgi vaatama.

      “Ta on juba hommikust peale seda jama ajanud. Me pole ju ometi nii palju koos.”

      “Loomadel on asjadest pisut teistsugune arusaam,” vastas Lucky. “Võib-olla peavad nad meie energiate sobivust seksuaalseks külgetõmbeks. Delilah on ju samuti osaliselt loom.”

      “Mul on juba kõrini,” soigus Gabriel.Ta hakkas otsustavalt minema ja peatus alles siis, kui Lucky teda hüüdis.“Mis on?” küsis Gabriel.

      “Sa lähed vales suunas, Buratino! Kas sul on ajude asemel ikka veel saepuru?”

      “Ei, ma olin lihtsalt oma mõtetes… Sinu järel, kuni teed meid lahku viivad, sinijuukseline Malvina.”

      “Tahad veel molli saada?”

      “Ei.”

      “Siis mõtle, enne kui räägid.”

      “Just nii…” Gabrieli randmete küljes rippusid ikka veel mustad nöörid. Tema liigutused olid pisut puised, kuid muutusid iga sammu juures üha sujuvamaks.Talle meenusid sõnad, mis Lucky eelmisel õhtul ütles, lubades temast marioneti teha. Kui Lucky kunagi veel midagi sarnast ütlema peaks, siis, Gabriel lausa tõotas seda endale mõttes, keelduks ta vähemalt nädal aega kodust välja minemast. Igaks juhuks.Taevast langesid endiselt alla fooliumist lumehelbed.

      6.

      PULMAD JA MATUSED

      “Miks need klaasid? Mulle meeldivad teised!”protesteeris Gabriel. “Teised võivad küll olla sinise varjundiga, aga need ei sobi kokku näiteks punase veiniga,” selgitas Lucky kannatlikult.“Pealegi lähevad nad esimese nõudepesu ajal katki.”

      “Miks peab sulle alati õigus jääma?” nähvas Gabriel pokaale ettevaatlikult ostukorvi asetades.

      “Sest ma olen sinust vanem.”

      “Kui vana sa siis oled?”

      “Kakskümmend viis.”

      “Mina ka.”

      “Kuna sul