Kõrboja peremees. Anton Hansen Tammsaare

Mousi magab pühadeaegsest jalutusväsimusest saadud rasket und oma onnis pahnal, nii et isegi tema ei kuule, kui Katku Villu huikab järvel, nagu kutsuks või ootaks ta nõmmelt kedagi.

      4

      Kõrboja Rein istus jaanilaupäeva õhtupoolikul oma ukse lävel ja ootas tütart – oma ainukest last, kes täna pidi linnast koju tulema ning seekord juba jäädavalt.

      Anna oli suurel ristipäeval Kõrbojal käinud ja oli nelipühiks teist korda tulnud ning siis oli isa talle öelnud, et tulgu ta linnast ära maale, et tulgu ära teisi orjamast ja hakaku ometi kord omaette elama, sest ega ta ikkagi alatiseks taha teiste meelevalda, võõraste toanurka jääda. Tema, Rein, olevat juba vana ja temale oleks abi, või mis peaasi perenaist vaja, sest Anna õndsa ema surmast saadik pole Kõrbojal enam kedagi, kes majapidamise järele valvaks.

      «Aga Madli?» oli Anna siis vastuseks küsinud ja seega oma tädi, isa vanemat õde tähendanud, kes juba mõni aasta Kõrbojal perenaise kohuseid oli täitnud.

      «Madli on ju pime ja töntsi kõrvaga, mis perenaine tema on,» vastas isa seekord tütrele ja lisas juurde: «Kõrbojale on noort inimest vaja, kes kõik näeks ja kuuleks ning kelle jalg ulataks igale poole.»

      Anna oli selle peale pisut vaikinud ja isalt siis mõtlemisaega nõudnud, ning kui isa talle seda andis, siis ei teinud ta asjast enam juttu, ei sel ega järgmisil päevil, nii et ta sõna lausumata Kõrbojalt linna tagasi sõitis. Niisugune teguviis laskis vanameest end haavatuna tunda. Muidugi oleks võinud ta ise asjast uuesti juttu teha, aga ta hoidus meelega tagasi, sest tema oli ju oma sammu astunud, nüüd ootas ta tütrelt vastusammu. Ja kui ta asjata ootas, siis arvas ta omale ja ka Kõrbojale õnnetuseks, et tema ainukene laps ja Kõrboja pärija on tütar, mitte poeg, sest viimane poleks esitatud pakkumisele kunagi vaikimisega vastanud. Rein ootas, ehk saadab Anna linnast kirja, milles oleks vastus, aga ei – ka kirja ei tulnud ning nõutult rääkis ta asjast Madlile.

      «Mis muud kui kirjuta koht tütre nimele, küllap ta siis vastab … siis ta tuleb,» lausus Madli ja välgutas oma pimedaid, imelikult suuri valkjaid silmi.

      «Arvad sa?» küsis Rein umbusklikult, sest tema ise polnud kordagi selle mõtte peale tulnud.

      «Mis siis veel!» vastas Madli.

      «Muidu mitte?»

      «Eks katsu.»

      Rein vaikis.

      «Või nii,» arutas ta endamisi. «Tähendab – tahab juba nüüd talu oma kätte, tahab minu vabadikuks teha, tahab, et minul enam Kõrbojal midagi ütlemist põleks.»

      «Mis ta siis muidu peakski siia tulema,» heietas Madli. «Põle ta tänini talutüdrukuks olnd, ega ta nüüdki, selleks hakka, saab kergemaltki leiba, tal ju keeled suus.»

      «Tüdrukuks,» kordas Rein õele vastuseks. «Perenaiseks, mitte tüdrukuks.»

      «Aga küllap Anna vist ikka arvab, et kui ta juba kord soo-soo, jaa-jaa Kõrbojale tuleb, siis temast varsti, siin päris teenijatüdruk saab. Usu, vend, Kõrboja teeb iga tüdruku orja- või karjatüdrukuks. Nõnda suri tema õnnis emagi siin, seda teab Anna ja sedap ta kardabki.»

      Õde ootas, et vend midagi vastaks, ja kui see vaikis, küsis ta:

      «Mis oleks, kui Anna tahaks mehele minna?»

      «Mingu,» vastas Rein mõtlemata.

      «Aga kes teda võtab, kui tal kohta põle? Põle tänini võetud, põle linnaski võetud, maal ammugi mitte. Maal tahavad kõik kohta, kohaga tükis, siis ehk küll, sest Anna põle enam tita.»

      «Peale minu surma jääb ju kõik Annale, muud pärijat põle ju mul,» seletas Rein.

      «Aga väimees, see Kõrboja tulevane peremees, tahaks ehk teada, millal sa sured, lased sa kaua oodata. Sinu päevades võetakse mõnikord veel teine nainegi. Või kas sa tõesti Kõrboja igale väimehele tahaksid anda?»

      «Ju mu tütar ometi niisukese mehe väärt on kes Kõrbojale peremeheks kõlbab.»

      «Küllap su tütar juba väärt on,» vastas Madli, «liiatigi kui tal kaasavaraks Kõrboja, aga kes teab, kelle ta valib, kui ta valima peaks. Valib korraga mõne Katku

      Villu, tahad sa niisukest omale väimeheks või Kõrbojale peremeheks?»

      «Kõrbojale peremeheks – selleks ehk kõlbaks ta, minule väimeheks mitte,» ütles Rein.

      Näed sa, va vennas, kui koduväi majasse tahab tulla, siis on endisel peremehel aeg surra.»

      «Mis sa hullu juttu ajad,» vastas Rein, kes alles nüüd tõelikult näis õe sõnade mõtet taipavat, «Miks siis minu tütar just mõne Katku Villu peaks valima? Kas siis peale joodikute, salaküttide ja vangide enam kedagi ei ole, kes tahaks Kõrbojale peremeheks saada? Või tead sa midagi?»

      Mitte midagi ei tea ma,» vastas Madli, «räägin niisarna, räägin, et kes neid uuema aja inimesi teab või tunneb ja Anna on niisuke inimene. Tema põle sinusse ega minusse, tema põle üleüldse meisse, Kiviristesse, tema on sinule ja minule võeras. Kont on meie oma, aga veri on teine, üsna teine. Tema ei armasta rääkida, aga meie armastame, tema elab ja vaikib nagu ta õnnis emagi. Keegi ei tea õieti, mis ta mõtleb või mis talle haiget teeb, sureb äragi, ilma et keegi õieti teaks, miks ta sureb. Tead sa, miks sinu eit suri? Ei tea. Mina ka ei tea, keegi elavatest ei tea. Niisama on lugu ka Annaga: teda peab aimama, teda peab mõistma, muidu põle temaga miskit hakkamist. Tahad sa, et ta siia tuleks, siis kirjuta talle või mine ise linna ja räägi temaga suusõnal. Anna Kõrboja tema kätte, küllap ta siis tuleb, tuleb kindlasti.»

      Nõnda olid õde-venda kahekesi arutanud ja selle peale käis vana Kõrboja peremees üksi mööda põllupeenraid ja aiaääri, metsateid ja niitusid ning mõtles, mis teha või kuis olla. Veel pole ta tublisti kuuekümnenegi, peab ta siis tõesti juba käed tasku panema ja ainult pealtvaatajaks jääma, kuna teised tema asemel talitama hakkavad?

      Küll pole ta kogu eluaeg suuremat rähklemist armastanud, aga ometi ei saanud ta Kõrbojal peremeheks olles muidu, kui pidi üht või teist asja liigutama, üht või teist mõtet mõtlema. Või kuigi ta ise seda poleks tahtnud, siis sundisid teda teised, sundisid olud, sundis Kõrboja, sundisid Kõrboja sulased ja teenijad, sest nad tulid ja nõudsid, tulid ja küsisid, ning peremees pidi teadma, mis vastata, peremehel pidi olema, mis anda.

      Oo, see Kõrboja oli suur sundija, suur kubjas, kes käib ja käib, tugev kepp käes. Ei tema annud kellelegi armu ega aega, peremehele endalegi mitte, ja ei ta anna seda tulevikuski, kindlasti ei anna. Tema väsitab kõik, tema piitsutab kõik surma, piitsutas juba vend Oskari, piitsutas hiljem eidegi, selle Kõrboja raudnaela.

      Rein käis ja mõtles, istus ja mõtles, et mis oleks, kui ta tõepoolest koha kõigega tütrele annaks ja ise «aplaagri» läheks. Kui ta ometi teaks, kes saab Kõrboja tulevaseks peremeheks, Kõrboja koduväiks, oleks tal siis palju kergem otsustada! Võib-olla ei mõtleks ta siis enam millegile, ei kõhkleks silmapilgukski, võtaks koha paberid, sõidaks linna ja ütleks tütrele, et kui tahad, lähme nüüd notaariuse juurde, sest minul on Kõrboja peremehe ametist himu otsas ja mina tahaksin ta kõigega tükis sinu kätte anda.

      Aga seep see ongi, et koduväi on teadmata. Kõrboja tulevane permees tundmata. Ja tütrega on lugu nii, et tema meel pöördub ikka mehe järele. Pojadki tantsivad sagedasti naise pilli, aga see puutub enamasti koha sisemist majapidamist, mitte välimist, sest naist ei huvita, kas sa põllupeenra või kraavi nõnda või, pisut teisiti ajad, kas sa ühe või teise metsatuka või puu maha võtad. Kuid see nõnda-öelda välispoliitika on Reinu arvates peaasi, Kõrbojale on see peaasi ning sellepärast kahetseb ta, et eit andis talle ainult ühe tütre ja ei ainustki poega.

      Kõrboja peremees käis mitu-setu päeva mõttes ja nüüd vast mõistis ta, kui hirmus õigus oli neil, kes ütlesid – tütred pesevad halliks. Muidugi, Reinu polnud tema tütar kunagi pesnud, sest millal pidi ta seda tegema, kui ta lapsest saadik linnas koolis käis ja pärast seda mõni teab missuguseid suuri saksu teenis. Aga hallid juuksed tõi ta oma isale siiski.

      Vististi oleks võinud kõik teisiti minna, kui Rein oleks eluotsani