Kõrboja peremees. Anton Hansen Tammsaare

Ega temalgi kerge ole. Kudas ta tööd on saand rügada, kaevab pihta ja voolmeid, laseb mind näppida, aga paljuke siis minu käed suudavad.»

      Ema läks. Neero saatis teda poole teeni, nina püsti lihataldriku poole, tuli siis aitadevahele tagasi Villut ootama. Ja kui see lakast redeli otsa juurde ilmus, et maha ronida, hakkas koer rõõmu pärast hüppama ja kilkama.

      «Oota, vennas, las tuleb noore linnu aeg, küllap me siis kahekesi jälle lähme,» rääkis Villu koera lohutades ja laskis teda oma käe järele üles karata.

      Isa oli rohtaias, uitas siin päikesepaistel marjapõõsaste vahel. Poega nähes jäi ta seisatama, ilma et sõnagi oleks lausunud.

      «Tere, isa!» hüüdis Villu üle värava aeda.

      «Tere, tere,» vastas isa üsna heatahtlikult. «On nad ometi kord su välja lasnd.»

      «Jah, seks korraks küll,» vastas poeg.

      «Või seks korraks,» osatas isa. «Kas oli veel vähe, aru veel pähe põle tulnd?»

      «Isa, mina arvan, Katku Jüri poegel põle kummalgi parajat aru. Juhanil oli teda ühtpidi liiga, minul teistpidi,» arvas Villu.

      «Juhan oli mees,» ütles isa rõhutades, millest Villu järeldama pidi, et ta teda mitte selleks ei pea.

      «Õige, isa, Juhan oli mees, aga ta langes lahingus, sai küll risti, aga langes ometi ja sinul pole sellest ristist sooja ega külma. Mõni teine oleks ristist ilma jäänd, aga oleks oma terved luud-kondid koju toond.»

      «Noh, sinul on nad, jumal tänatud, alles terved, ainult see silm …»

      «See silmgi on sellepärast, et olen Katku Jüri poeg.

      Mõni teine põleks nii hooletult oma silmaga ümber käind. Aga kes teab, ehk oli hea, et mul teine silm puudus, muidu oleks ühes Juhaniga läind: oleks toond sulle risti ja oleks ise tulemata jäänd.»

      «Sina oleks tagasi tulnd,» kinnitas isa.

      «Käsitult või jalutult, nõnda võib-olla.»

      «Ükskõik kudas, aga tagasi oleks tulnd. Sinu peale ei hakka ühegi hammas. Kuule, ütle poeg, kas sa kinni istudes sugugi targemaks oled läind või ikka endine?» küsis isa üsna otsekoheselt ja südamlikult.

      «Isa, seda on raske öelda, aga üht õppisin ma: tööd tegema, hommikust õhtuni tööd, logelemata, aega viitmata. Oli igav ja nõnda õppisin tööd tegema,» seletas Villu niisama otsekoheselt isale vastu.

      «Kui see ometi nõnda oleks,» lausus isa. «Näe, mina upun töö sisse ära, ei jõua ega jõua vastu saada. Tuleb sõnnikuvedu, tuleb kesakündmine, heinariistad tahavad joonde seada, kõik on ripakil ja lagund.»

      «Küllap mina sõnniku välja käristan ja kõik joonde ajan, ära muretse, isa,» trööstis Villu.

      Nõnda olid mehed meeste viisil rääkinud ja nüüd tundis Villu korraga, et tema on täisõiguslisem Katku Jüri ainuke poeg kui kunagi enne. Ta läks tuppa ema juurde, kes säriseva panni lõhnas kanamune katki koksis, et neid kausis läbi peksta ja siis pannile rasva sisse lihakildude vahele kallata vangist tulnud pojale magusaks vastuvõtte-roaks.

      «Ema, anna mulle puhas pesu, lähen järvele ja ajan linna tolmu kehalt maha,» ütles Villu.

      «Kas vesi pole veel külm?» küsis ema hoolitsevalt.

      «Tühja kah, käib minule küll. Karastab!» vastas Villu.

      Ja emalt pesu saades ning laudilt seebitükki kahmates tormas poeg uksest välja.

      «Ära sa kauaks jää, toit jahtub ära!» hüüdis ema talle järele, mille peale poeg midagi vastas, ilma et sõnad oleksid ema kõrvu ulatunud. Ta nägi ainult, et Villu kui poisike läbi värava metsa poole jooksis, Neero kilgates ja haukudes ees. Sellest jooksust tundis ema oma poja: ikka seesama tuulepea, ikka seesama läbematus nagu aasta eestki, võiks oma teisegi silma metsas pimedaks joosta. Vististi ei jätaks ta oma jooksu pimedast peastki.

      2

      Villu jooksis esimese iiliga põlluservast üle, läbi värava metsa. Siin käis ta mõne sammu, et hinge tagasi tõmmata ja jooksis siis uue hooga edasi, kuni jõudis välja suuremale teele. Vististi oleks ta ka siin oma jooksu jatkanud, oleks ehk paarikordse hingastamisega joostes kas või järveni jõudnud, kuhu poole versta ümber maad, kuid suurema tee liival torkas talle midagi silma, mis sedavõrd tema tähelepanu köitis, et ta äkki jooksu jättis, käimisegi lõpetas, päris seisma jäi paremaks silmitsemiseks. Liival oli mingisugune naisterahva saapaga astutud jälg ja Villu arvates poleks pidanud siin metsateel, mis viis Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja, niisugust jälge olema. Tema arvates oli võimata uskuda, et ühe aasta jooksul siitnurga neiude jalad nii kitsaks ja väikeseks, nende kontsad nii kõrgeks ja peeneks oleksid muutunud, nagu võis otsustada astutud jälgede järele. Jälgi lähemalt uurides leidis Villu, et nad tulid Kõrboja poolt ja läksid sinnapoole ka tagasi. Heameelega oleks Villu ümber pöördunud ja järele vaadanud, kui kaugele jäljed viisid ja kust nad tagasi olid tulnud, aga pesu ja seebitükk kaenlas tuletasid talle meelde, et ta millekski muuks kodunt oli välja tulnud, mitte aga selleks, et naisterahva jälgi ajada.

      Jälgede ajamine oli temale teatud lõbu, peaaegu haiglane lõbu. Olla inimesi, kel on viisiks kõike lugeda, mis iganes silma puutub, kes ei saa vaguniski akna all muidu istuda, kui peavad loomusunnilikult lugema möödavilksatavaid poste, numbrilauakesi ja vahimajakesi. Niisama ei saanud Villu ühestki jäljest muidu mööda minna, kui pidi temasse heitma uuriva pilgu. Oli täiesti ükskõik, kes jäljed oli teinud, kas inimene, mets- või koduloom, elav olevus või surnud sõiduriist – Villu vahtis kõiki peaaegu ühesuguse huviga. Metslooma jälgede järele püüdis ta otsusele jõuda, kas loom rahulikus või rahutus meeleolus liikunud, kas ta ühejoonega kaugele läinud või ligilähedal peatuma jäänud, nii et kui himu tuleks, siis teda maksaks tabama minna.

      Koduloomade ja sõiduriistade jälgede uurimisel oli muidugi teistsugune otstarve. Siin pakkus huvi ühe või teise jälje järele otsustada, kas keegi oma hobusele uued rauad alla löönud või ainult raudu jäänaeltega kinnitanud; kas keegi tühjalt või koormaga läinud, viimasel korral harilikult ikka jalgsi kõrval kõmpides; kas keegi pühapäeva hommikul kiriku sõitnud või koju jäänud; kas kellelgi puu- või raudtelgedega vanker järel olnud; kas keegi vana või noore hobusega välja läinud; kas kellelgi pastlad, vanad või uued saapad jalas olnud; kas uutel saabastel juba pooltallad all või on ainult mõnda paika rupskid löödud.

      Kümned, isegi sajad pisitillukesed märgid jälgedes jutustavad Villule metsanurga naabrite elust ja olust, nende töist ja toimetusist. Selleks, et teada, kui kaua Põrgupõhja Karla pastlapatakad vastu pidasid, pole ometi vaja sinna minna ega Karlalt endalt küsida, vaid palju hõlpsam on teel pilk jälgedesse heita: need ütlevad, millal pastlad läbi kulusid, millal neile lapid pidi alla ajama. Ka Mädasool ja Metstoas on pastlakandjaid ja ka need lähevad oma pastaldega Katku värava tagant mööda, kuid igal mehel on oma jalg, oma pastal, seda teab Katku Villu ja sellepärast vahetab ta ainult harukorril ühe jälje teisega.

      Toob keegi omale laadalt hobuse, siis on väga huvitav jälgede järele otsustada, kas hobusel suured või väiksed, kõrged või madalad kabjad ja kas ta käies tagumise jalaga esimese jälge, temast üle või tahapoole astub. Need lihtsad tõsiasjad ei ütle uue looma kohta küll kõike, aga ometi jutustavad nad üsna palju. Peaasi, nad lasevad arvata ja oletada, ning mis oleks Villule metsas püssiga hulkudes või üksinda tööd tehes lõbusam, kui kõige tibatillukesemate tõsiasjade põhjal mõista katsuda, mis tema ümbruses sünnib. Sedasama teeb ta ka täna neid naise jalajälgi silmitsedes, nagu oleks ta mõni jahikoer, kelle nina tunneb metslooma magusat lõhna, mis ajab saba liputama või kilkama.

      Villu unustab üürikeseks supeluse, ta tahab tingimata teada, kas jäljed pöörduvad järvele või lähevad nad mööda teed järvest mööda. Et kõrges nõmmes jälgedest hästi aru ei saa, siis peab Villu pisut järvenurgast mööda minema, kuni esimese sooneni, kus iga jälg selgesti näha. Sinna jõudes leiab ta küll hulk jälgi, aga mitte otsitavaid, mispärast tingimata oletama peab, et arvatav võõras teelt kõrvale on pöördunud