Kõrboja peremees. Anton Hansen Tammsaare

poleks Rein kunagi suutnud oma tütrele nii sugust haridust anda kui Kõrboja peremehena, oma venna ainukese pärijana.

      Aga mõtles Rein niipalju kui mõtles, ühest mõttest ei saanud ta ometi lahti: Kõrboja vajab uusi inimesi, tema, nagu ta praegu on, ilma naise ja lasteta, ei kõlba enam peremeheks, sest tema käes rohtuvad põllud ja rägastuvad heinamaad. Tema ehk pole kunagi päris hästi Kõrboja peremeheks kõlvanud, nõnda arvab Rein praegu, kus ta ei sõelu mitte ainult tuleviku küsimusi, vaid ka kogu oma minevikku.

      Liig palju on ta kavatsenud, liig suuri asju on ta kavatsenud ja on tegemata jätnud sagedasti kõige tarvilikumagi. Tema on Kõrbojast unistanud kui mõnesugusest ime- või muinasmaast, kus on piiramatud võimalused, ja on unistades unustanud tema kivid ja rabad, mis ootavad tänapäevani lõhkujaid ja kraavitajaid. Temale on ikka lähedam ja omasem olnud mitte reaalne, vaid ettekujutatud Kõrboja, mida ta tundma on õppinud mitte oma silmaga, vaid mingisugustest isamaaliste laulikute sepitsetud salmidest. Tema isegi on millalgi tagunud niisuguseid salme ja on neid saatnud lehetoimetustesse, viimne kord Kõrbojalt, sellelt igasuguste võimaluste muinasmaalt, kus on nii ilus ja armas.

      Kui Rein lõpuks otsusele jõudis kohta ilma mingisuguste tingimusteta tütrele anda, kui ta jättis täiesti tema mureks, kes kord Kõrboja peremeheks saab, siis sündis see küll sellepärast, et võõrad võivad talitada ainult reaalsel Kõrbojal, mitte aga Reinule omasemal ja armsamal ettekujutatul. See jääb endiselt tema pärisosaks, mille ta oma vennalt saanud. Seal Kõrbojal on kena laudadega löödud ja tumeroheliseks värvitud lahe ja ruumikas elumaja, kus on sulastel oma tuba ja tüdrukutel oma ning kõigile ühine suur töötuba. Seal on kivist karjalaudad ja mõnusad kuurid igasugustele riistadele ning tarbeasjadele. Seal on jõele ehitatud ilus ja kõrge sild ning silla juures veski oma tammiga, kus jahvatatakse vilja ja saetakse laudu, kedratakse villu ja tambitakse kangaid. Seal lõigatakse käsitsi või ka masinaga turbaid, mida saadetakse laiali kodu- ja ka või väljamaalegi. Seal on sügaval metsas suitsemas tõrva- ja tökatiahjud, nii et nende magusat lõhna võib tunda mitme versta peale, kui on selleks terav nina,

      Ühesõnaga – seal kihab töö ja tegevus, millest reaalsel Kõrbojal pole vähematki aimu, sest siin on küll elumaja ehitatud, aga laudadega on ta löömata jäetud, nii et vihmavesi palgipragudesse on nõrgunud ja seal mädaniku sünnitanud. Siin on küll hulk kive välja veetud, osalt jõe kaldale, kuhu võiks ehitada veskitammi, osalt paigale, kus võiksid seista karjalaudad, aga ei ühest ega teisest pole vähematki märki. Kivide ümber ja nende vahel lokkab lopsakas umbrohi ning nende peale ronivad sisalikud päikesepaistele sooja, kust neid mõnikord tabab läheduses mängiva lapse pruuniks põlenud käsi.

      Paar aastat tagasi seisid siin palgidki virnas mädanenud ja tuule lõhutud õlgkatuse all, kuid nüüd neid enam ei ole: pihastunult, nagu nad leiti, saeti nad tulepuuks ja aeti pliidi alla või ahju. Suuresti alatud viljapuuaiast on järele jäänud ainult kurvad riismed, sest marjapõõsad on rägastunud ja põevad hallitust ning õunapuud on kas jäneste kooritud või inimeste rikutud. Rammutamata ja harimata, nagu nad seisavad, kannavad nad kehva vilja ja seegi on rohkem usside kui inimeste süüa. Hooned on ripakil, hooned on peale elumaja needsamad, mis olid Kõrboja ostmiselgi, aastate jooksul ainult vananenud ja veel viletsamaks muutunud.

      Seda reaalset Kõrboja Rein ei armasta; vaevalt armastab teda keegi; vähemalt ei tea Rein inimest, kes teda armastaks. Surnutest armastas teda vast ainult Oskar, sest siin arvas ta õige paiga leidnud olevat, kus ta oma tahtmise järele võis «mässata», nagu ta ise tähendas, aga ka tema ei armastanud teda üle kõige, sest miks muidu lõpetas ta ise oma elu, kui naine tema juurest plehku pistis.

      Aga Rein armastab oma ettekujutatud Kõrboja rohkem kui kõike muud. Tema usub, et kui tema oleks Oskari aastates ja kui temal oleks noor naine, kes jätaks tema maha, siis ei mõtleks ta kordagi eluvõtmise peale, vaid ta ripuks seda suurema õhinaga oma Kõrboja küljes.

      Oskar ei osanud Kõrboja ette kujutada ilma noore naiseta, kelle pärast ta ehk selle koha ostiski, aga Rein oskab küll, täna tunneb Rein, et ta oskab. Kui eit suri, siis oli Kõrboja esiteks üsna tühi ja õudne, iseäranis see reaalne Kõrboja, mida surija ikka vanaks loguks armastas nimetada, aga Rein läks siis kõigest sellest eemale, mis seda vana logu meelde tuletas, Rein läks metsa, kus polnud ripakil hooneid ega lagunenud põlluaedu, ja seal leidis ta, et Kõrboja polnudki nii hirmus õudne ja tühi, eide surma peale vaatamata.

      Rein käis mööda metsateid, kus sügavad roopad, nii et vankril rummuotsad kannavad, aga tema ei näinud neid roopaid, vaid nägi kumeraks sillutatud, puude vahel valendavat teed, kus vanker aina kõriseb, nagu jookseks ta munakoorel.

      Ilus ja sile pole Reinu Kõrbojal mitte ainult see tee, mis läheb läbi küla maanteele, kust võib pääseda kiriku ja linna, vaid ilus ja sile on ka see hundisabaga mõõdetud metsarada, mis viib Mädasoole, Metstoale ja sealt Põrgupõhja, kust edasi saab ainult jalgsi, ühelt saarelt teise, läbi soode ja katkude, üle kraavide ja ojakese, kuni hakkab uuesti roopaline vankritee, mida mööda mine kas või ilmaotsa. Rein pole küll kunagi seda teed kaugemale käinud kui ainult Põrgupõhjani ning pisut sealt mööda, aga teised on käinud ja nemad teavad, et see metsatee ei peatu, et see metsatee läheb aina edasi, uute põldudeni, lopsakate viljaväljadeni, nendestki üle, kuni hakkavad uued metsad, uued sood ja rabad.

      Niisugused imelised teed on Reinu Kõrbojal, kui ta istub jaanilaupäeva õhtupoolikul ukselävel ja ootab oma ainukest last linnast koju. Pere võtab heinamaal loogu, paneb esimest värsket, lõhnavat heina küüni, mille katus hästi vihma ei pea, mädanenud õlgede toeks laotud kuusekoorte peale vaatamata, aga Reinu see ei huvita, sest tema Kõrbojal on kõik korras, tema Kõrboja on kui kelluke, mis heliseb, kui ta istub oma ukselävel ja ootab tütart.

      5

      Vankrilogin metsas äratas Reinu tema mõtteist.

      «Nad on kõvera männi all,» lausus ta endamisi, mõeldes vana poolkuivanud puud, mis kasvab seal, kust suurem tee pöördub paremat kätt küla poole ja maanteele, kuna väiksem Katku värava tagant läbi viib Mädasoole, Metstoale ja Põrgupõhja.

      Ja muidugi, vankrilogin pidi selle kõvera männi alt kostma, sest mujal läheduses polnud teel kuski nii kõrgeid juurikaid, et login oleks muutunud mürinaks.

      Tähendab, vaevalt veerand versta, siis peavad nad Kõrboja väravas olema ja sellest sisse pöörduma, kui on oma vanker, oma hobune, omad inimesed.

      Kunagi polnud Rein oma tütart niisuguse põnevusega oodanud kui täna, isegi siis mitte, kui ta tuli paljude aastate järele jälle kord isatallu, oma vanemate katuse alla. Tänane tütre kojutulek oli seotud omasuguse pööranguga Reinu kogu tulevases elus. See pöörang oli vähemalt sama suur ja tuntav nagu silmapilk, kus ta venna pealekäimisel loobus kooliõpetaja ametist ja asus Kõrbojale tegeliku peremehena elama. Ta oli suurem ja tuntavam kui silmapilk, mil vend suri ja kogu Kõrboja temale jättis päriseks. Siis ei olnud Rein ei Kõrbojaga ega kogu selle metsanurga eluga veel sedavõrd kokku kasvanud nagu tänapäev; kus ta pidi käed tasku panema ja kõrvale astuma tegeliku elu arendamisest.

      Mis Reinu iseäralise põnevusega tütre tulekut ootama pani, oli asjaolu, et ta ei teadnud, kuidas tütar tema ettepanekule vastab: on ta nõus Kõrbojale tulema ja missugustel tingimustel? Rein ei teadnud tütre kavatsustest mitte kui midagi, sest see polnud tema kirja peale muud vastanud kui aga – tulen sel ja sel päeval, selle ja selle rongiga ning paluksin hobuse vastu. See sõnaaher kiri tuletas Reinule uuesti meelde, kui väga õigus oli Madlil nimetada Annat võõravereliseks.

      Aga isa ei saanud ometi talle suuremaid etteheiteid teha leiguse pärast oma ettepanekute ja Kõrboja vastu, sest mis oli Annale Kõrboja? Oli ta siin sündinud või üles kasvanud? Ei! Sündinud oli Anna mitmekümne versta taga välimaal, kolme suure küla vahel, koolimajas ja Kõrbojale tuli ta alles suure plikana. Või oleks ta siiski alaliselt siin elanud, aga ka seda mitte, sest kooliaeg lubas ainult paar kuud suvel isatalus mööda saata ning peale kooli lõppu lendas ta kodumaalt välja nagu paljud tema kooliõed, kes läksid pealinnast otsima tulevikku ja õnne.

      «Noh, mis sa nüüd õige sest asjast arvad?» küsis Rein tütrelt, kui nad kahekesi olid jäänud. «Mis sa mu kirja peale vastad?»

      «Sinu