Kõrboja peremees. Anton Hansen Tammsaare

aga minust ei saand tegijat, nüüd ammugi ei saa. Üldse oli see suur õnnetus, et minu aastates inimene niisuguse suure logu omale pidi kaela võtma, nagu seda kõige aja on olnd Kõrboja. Terve asi on luhta läind, kui minul järeltulijat ei ole, Kõrboja läheb võeraste kätte, kui sa ta tänapäev siiapaika jätad, seda pead sa teadma.»

      «Seda ma tean,» vastas Anna, «aga ma arvasin, et ehk annad mulle paar aastatki veel aega. Ma isegi ei tea, miks ma paar aastat veel aega tahaksin. Oleks nagu kahju ennast siia kõrbe maha matta, sest nii tark olen ma küll, et teada – niipea kui ma kord siia tulen, siis neelab Kõrboja mu täiesti, peabki neelama, sest muidu ei maksa siia tulla.»

      «Õige, tütar, Kõrboja neelab meid, peabki neelama, põlv põlve järele neelab ta meid ära, sellest hakkasin mina alles peale sinu õndsa ema surma aru saama. Aga kui sina ka nõnda arvad ja tunned, siis müüme ta ära või anname rendile,» arvas isa.

      «Olen sellest mõtelnud, mõtlesin sellest kogu aja, kui ma sinu kirja sain. Aga tead, isa, ei üht ega teist taha ma, sest mul on päevaselge, et kui me ta tänapäev rendile anname, siis ta rendile jääbki, kuni me ta sootuks müüme. Praegu õngitseb kogu maa, kogu maailm maa järele, ja kui meie niisugusel silmapilgul Kõrbojaga hakkama ei saa, siis pole ka pärastpoole seda loota.»

      «Aga las ta ometi läheb nende kätte, kes temaga hakkama saavad, kui sina teda ei taha. Teeme tast kaks, kolm kohta ja laseme ta minna, nõnda on tahtjaid küll,» ütles isa.

      «Seep see ongi, et ma ei saa kuidagi mõttega harjuda, nagu peaksid Kõrbojal võõrad inimesed talitama, kui ma mõnikord siia tulen. Ja siia tulen ma üks või teine kord tingimata, siia pean ma tulema, seda tean. Mis siin Kõrbojal on, mine võta kinni, aga ta tõmbab, ta seob, tahes või tahtmata seob. Enne ei teadnud ma seda, aga nüüd tean, tean päev-päevalt aina selgemini. Võib-olla on mõjunud onu õnnetu elu, võib-olla tegi seda ema surm, kes teab. Mõnikord arvan ma, et kui oleksid Oskar ja ema alles elus ja kui võiksime jälle kõik üheskoos kolid kokku panna ja minna, et ma siis rahuliku meelega – rõõmuga siit läheksin. Läheksin nagu tulingi – kolikoorma otsas.»

      «Mäletad sa siis oma tulekut veel?» küsis isa, kelle meel tütre sõnadest hellaks hakkas minema. Talle näis, nagu poleks Madlil ometi mitte päris õigus, kui ta kinnitab, et Anna pole neisse, Kiviristesse, vaid ema suguvõssa.

      «Või veel!» hüüdis tütar isale vastu. «Nagu eilset päeva mäletan seda, sest see sõit ja kolimine oli minu elus esimene suur päev. Kõik, mis sealpool seda päeva, on tema kõrval hall ja tähtsuseta. Juba ainult selle päeva pärast ei tahaks ma Kõrboja heast-paremast võõrastele anda.»

      «Noh, siis võta ta oma kätte,» ütles Rein. «Võta kõigega, mis siin on, mina ütlen tast täiesti lahti, ütlen ilma vähema tingimisteta, sest ega sa ometi mind enne surma siit välja aja.»

      «Ei, isa, kui mina Kõrboja võtan, siis nõnda ei võta ma teda mitte, nõnda mitte,» kinnitas tütar endamisi.

      «Aga kuidas siis?» küsis isa.

      «Ainult nõnda, et sinule siin mõnesugused õigused jäävad. Sina pead võima siin rahulikult surra, muidu pole mõtet siia jääda,» vastas tütar.

      «Mina ei taha mingid õigusi,» kinnitas isa.

      «Aga mina tahan,» kinnitas tütar vastu.

      «Mis sa siis õige tahad?» päris isa peaaegu uudishimuga.

      «Mina tahan, et keegi Kõrboja enne sinu surma ei tohiks müüa ega rendile anda, isegi panti panna mitte üle teatud määra. Mitte keegi ei peaks seda tohtima, ei mina ega keegi teine, ainult sina ise, õigem – ainult meie kahekesi. Meie kahekesi, kui tahame, võiksime temaga teha, nagu süda kutsub – võiksime teda kas müüa või rendile anda, olgu tervelt või tükeldatult, aga mitte üksi, ei sina ega mina,» seletas tütar, ja kui isa kohe ei teadnud, mis vastata, lisas Anna juurde: «Heameelega, kui võimalik oleks, teeksin isegi nõnda, et ka meie kahekesi teda müüa ei saaks, kui mina kord Kõrbojale tulen, sest vaata, isa, mina ei taha heast-paremast siit lahkuda, kui ma kord otsustan siia tulla. Kas nii või teisiti, ehku peale ei hakka ma siin midagi tegema.»

      «Mina olen igatepidi nõus,» ütles isa. «Kõhklesin küll kaua, kas ja kuidas kohta oma käest ära anda, aga nüüd olen seda otsustand ja enam temaga endale muret ei tee.»

      «Siis muretsen mina,» vastas Anna, «ja mina panen iseendale ja ka sinule Kõrboja asjus riivid ette. Tänasest päevast hakates ja sinu surmaga lõpetades elame Kõrbojal teatud sundmuse all, elame kui Kõrboja käsualused, tema teenijad, tema orjad, meile jääb ainult üks vabadus kahekesi üheskoos siit plehku pista.»

      «Enne surma mina siit küll minna ei tahaks,» arvas isa.

      «Siis jääme!» hüüdis tütar nagu millegi ootamatu rõõmu ja kindlusega, «ning veel täna panen teised riided selga, ajan Kõrboja rangid kaela ja lähen heinalisi vaatama. Tänasest peale olen Kõrboja perenaine.»

      «Aga kes saab Kõrboja peremeheks?» küsis isa.

      «Isa, seda ma ei tea,» vastas Anna naeratades. «Aga räägime sellest teine kord, räägime sellest siis, kui koha paberid korras, kui ei puudu enam midagi, ainult peremees. Üht ütlen siiski veel täna: Kõrboja peremehe otsin mina, jäta see minu mureks.»

      «Muidugi, kes siis muu,» vastas isa allaheitlikult. «Usun, et sa peremehe leiad, kes Kõrbojale kõlbab. Aga see peab teistsugune mees olema, kui mina olen, hoopis teistsugune peremees peaks Kõrbojal olema, seda mõistan alles nüüd, kui elu juba mööda. Kõrbojal ei tohi palju plaanitseda ja kavatseda, muidu hakkad oma plaane ja kavatsusi rohkem armastama kui Kõrboja ennast. Tuleb seesama, mis minuga. Siin peab tegema, igal sammul aina tegema, kas või kõige pisemat asja, niipea kui hakkavad suured plaanid, siis on otsas, siis ütleb jõud üles. Oskargi plaanitses liig suuresti, sellepärast ei jaksanud ta küllalt vastu pidada, jõud lõppes ära.»