Kõrboja peremees. Anton Hansen Tammsaare

teede maile, kust ka suvel välja pääsed, et põleks vaja mööda männijuurikaid vankert lõhkuda, ennast ega looma vaevata. Aga vanamees oli kord öelnd, et ei müü ning ei müündki, tänapäevani põle müünd. Olen talle pärast mitu korda öelnd, et oleks ta siis müünd, põleks ta head kaupa kinni pidand, siis oleks ehk kõik teisiti olnd.»

      «Aga mina ütlen, et oli väga hea, et isa ei rnüünd,» vastas Villu, «kusagil ei meeldi mul rohkem kui siin. Kus on nii palju metsa? Kuluta või jalad käimisega, enne kui inimest näed.»

      «Nii kui isagi! No mis teil nende inimeste vastu on, mis te neist pelgate?»

      «Ma ei pelga neid,» vastas poeg. «Neid on siingi küll, kõik kohad teisi täis, mine teistega riidugi, istu nende pärast kinni. Oli mul seda tarvis?»

      «Poeg, see pole inimeste süü. Niisamasugune lugu on metsaga ja puudega. Oli sul vaja ühe silmaga jääda? Oleks me välimaal eland, võib olla, oleks sul veel tänapäev silm peas, mina arvan küll, et oleks. Kellega või kus sa seal ta peast ära oleks joost.»

      «Õnnetus võib igal pool juhtuda,» ütles Villu, nagu poleks asi seda väärt, et temast rääkida.

      «Võib, muidugi võib, aga mina ei usu, et oleks võind. Mina ei saa veel tänapäev aru, kuidas see küll nõnda võis juhtuda, kuidas sa nõnda võisid joosta. Iga kord, kui sinu silma näen, mõtlen selle peale. Ehk oleks veel pahem olnd, aga just parem. Eks sa siis ometi ei märgand ennast hoida, loomgi pigistab silmad kinni, kui padrikust läbi läheb.»

      «Nagu ma mäletan, oli see nõnda, et tema jooksis ees, mina järel, tema kahmas puuokstest kinni, kiskus nad nagu vibud vinna ja laskis nad siis mulle vastu silmi, nõnda oli see.»

      «Tead, Villu, sest saadik kardan ma Kõrboja rahvast,» rääkis ema tasakesi, nagu salaja, ja istus poja juurde lävele, jättes jalad sissepoole, kuna pojal nad väljaspool päikesepaistel seisid. «Ja kui ma kuulsin, et Anna koju tuleb, ning mõtlesin, et ka sina nüüd vangist lahti saad, siis hakkas mul hirm, öösel nägin teist kahest uneski!»

      «Ema, mis sa nüüd tühja,» ütles poeg.

      «Ei ma räägi ühtigi tühja. Kõrboja oleks nagu ära tehtud. Näe, Oskar lasi enda ise maha. No mis ta nüüd sellest sai, et ta naise võttis või selle koha ostis. Aga ostis, tahtis meiegi oma osta, Kõrbojast oli vähe, põlnd ilma meie kohata hästi plaanis, meie jõeäärsed heinamaad ei and südamerahu. Nüüd on see rahu tal käes. Sina jooksid Annaga ringi ja ei jät enne kui silm peast välja, siis oli küll, siis võisid kodus istuda. Vaata, et sa nüüd ka oma teist silma peast ära ei jookse, kui Kõrboja Annat näed. Ma kardan, et jooksed.»

      «Ära karda, ei jookse,» vastas Villu. «Anna on nüüd preili ja sinu poeg on ainult Katku Villu, tema pahemat silma ei taha ta enam.»

      «Kui see ometi nõnda oleks!» palus ema, nagu oleks tema kartusel mingisugune reaalne alus.

      3

      Katku Villu murdis tööd teha, ta murdis tööd niisuguse jõu ja püsivusega, et esimene kord elus isagi temaga rahul oli, sest veel kunagi polnud Villu Katkul nõnda tööd teinud. Villu tegi tööd, nagu teeks ta seda iseendale ja iseenda pärast. Ema kartis, et poeg võiks endale liiga teha. Aga Villu oma arvamise järele oleks pidanud ta veel rohkem tegema, palju rohkem. Ta isegi imestas, kust küll Katkule korraga see töö oli tulnud; varemalt oli ta ikka arvanud, et ühe töö võib edasi lükata, teise hoopis tegemata jätta, kolmanda ülepeakaela lõpetada. Nüüd näisid kõik tööd hädavajalikud ja tähtsad, kõiki pidi korralikult ja viibimata tegema, oli see vigase värava parandamine, aia kohendamine või mõne tööriista kordaseadmine.

      Esimest korda läks Villu ilma püssita nii-öelda asja pärast kõndima, läks mööda põllupeenraid, läks mööda aiaääri, läks mööda keset kesapõldu, läks mööda väikest võserikku, mis oli tärganud endisel põllul, ja mis sööti jäetud kivide pärast. Villu vaatas ja arutas, Villu õppis esimest korda oma isatalu kui tulevane peremees tundma, sest ei tea miks, aga korraga hakkas Villu end Katku tulevase peremehena tundma.

      Ta oli aastate kaupa mööda maad-ilma ümber kolanud, oli rauda tagunud, oli puud tahunud ja hööveldanud ja kunagi polnud ta mõelnud, et tema peaks Katkule tagasi minema omale jäädavat eluaset soetama. Aga kui vend sõjas surma sai ja kui sõja lõppedes tööleidmine ja leivateenimine kitsikuks muutus, nii et Villu ajutiseks koju pidi tulema, siis tundis ta peagi, et ka Katkul võib ära elada, et Katkul võib ehk paremini ja vabamalt ära elada kui ükskõik kus mujal maailmas.

      Aga ometi ei teadnud Villu veel sel ajal, mis tähendab armastus Katku vastu, mis tähendab armastus teatud maakoha, maapinna vastu. Paik, kus ta asus, polnud temale veel elumõtteks, vaid seal elades lootis ta elule mõtet leida mingisuguse kõrvalise tegevusega, mis ei tarvitsenud isataluga kuidagi ühenduses seista või mida oli isegi raske siduda selle metsanurgaga.

      Sel ajal Villu soetas omale töökoja, kus ta võiks parandada igasuguseid tööriistu ja masinaid, sest teda huvitas tol ajal rauakeetmine või vasega jootmine, viilimine või puurimine rohkem kui pilguheitmine maapinnale tema tundmaõppimiseks ja loova töö võimaluste leidmiseks. Siis huvitas iga jalgratas, iga vokk, iga põllutöömasin Villut rohkem kui küsimus, kas ei peaks maaparandamiseks kuhugi kraavi kaevama ja kas ehk mõni kivirikas söötijäetud maalapp harimiskõlbulikuks ei sünniks teha. Villule oli siis isatalu kohaks, kus ta oma tööoskuse ja nutikusega tahtis haljale oksale tõusta, ilma et talu ise seejuures sugugi haljamaks oleks muutunud.

      Siis ep see oligi, kus ta hakkas vasikaparisnikuks, käsilihunikuks, hangeldajaks, kes hulkus külast külla, perest perre ja otsis «haigeid», kes end laseksid «haneks püüda», nagu ta öelda armastas. Ja kui neid haigeid tema arvates küllalt suurel arvul ei leidunud, siis hakkas ta ühes mõne teisega, ühes Mädasoo ja Metstoa omadega «väikepõllumeest» tossutama. Villu arvates olid «väikepõllumehe» ajamise tagajärjed hiilgavad, hiilgavamad, kui ta kunagi lootnud, ja tal olid suured kavatsused ettevõtte laiendamiseks. Ainuke hädaoht, mis selles kasulikus tegevuses varitses, oli see, et niihästi Villu kui ka teised ikka enam ja enam ise jooma hakkasid. Võimalik, et siin ehk see tõsine põhjus peituski, miks Villu vangigi sattus, kainema peaga poleks ta ehk teivast sõjariistana nii õnnetult tarvitanud.

      Koju tulnud peale enam kui aastast vangisistumist, Villu leidis sootuks uued olud eest: nende kasulik ettevõte oli kokku varisenud, sest Mädasoo Eedi oli väikepõllumehe «laadungiga» kinni nabitud ning tagajärjeks oli üldine sissekukkumine, vabrikuriistade kadu, trahvimaksmine ja pulkade taga istumine. Mälestusena möödunud õnnelikust ajast oli Katkul järele Villu töökoda ja ilus võlvitud kelder, mida «väikepõllumees» ehitanud.

      See oli Villule praegu puhas minevik. Nüüd olid tema huvid teise sihi omandanud, kui kauaks, seda ei teadnud tema ise ega ükski teine. Nüüd kõndis ta mööda isatalu ja sirvis maapinda, nagu oleks ta mõni kullakaevaja neitsilikus looduses. Ja ta otsustas, et mahajäetud Kivimäe tipp tuleb uuesti põlluks teha, et kivid tulevad välja võtta, tulevad puruks lasta avalikud ja ka salajased ning metsapadrikust tuleb päris uut maad juurde teha, milleks peab kraavi kaevama pinna kuivatamiseks. Siin on ainuke paik, kus Katkul leidub õiget mullamaad, sest siin kasvab lepp ja kask; igal pool mujal, vastu nõmme, on liivane, tükati valge liivgi, mida harides hulluks võid minna, enne kui ta soovitud vilja hakkab kandma.

      Villu arvab, et Katku hoonedki peaks nõmme lähedusest ära viima Kivimäe kanti, sest seal tuksub Katku tõsine elusoon, olgugi et ta on suuremast teest veelgi kaugemal kui praegune paik. Jah, oleks see Villu tegemine ja olemine, tema hakkaks veel tänapäev eeltöödega peale, et Kivimäele üle kolida kõigega, mis Katkul on. Isegi uue keldri võlviks ta sinna ja kui vaja, hakkaks uuesti vasikaparisnikuks, käsilihunikuks, hangeldajaks, kas või salaviinuriks, et aga võimalust luua Katku mäele kolimiseks. Villu rääkis kord oma kavatsusest ka isale, aga see naeris ta kõige otsemat teed välja.

      «Kivimäe on tõepoolest kivimägi,» seletas isa. «Nagu oleks mõni kurivaim tulnd ja rüpest sinna kiva hunnikusse puistand, nõnda on see mägi. Mina tegin temaga proovi, aga ei minu hammas tema peale hakand, ja usu, poeg, ka sinu omad ei hakka. Mõtlesin esteks, et kivid on ainult pinnas, kaalusin need välja,