Härra Pauli kroonikad. Mehis Heinsaar

ja jälle meenutas Ty, kuidas naine tema särki lahti nööpis, kui täpsed ja õrnad olid Jenny puudutused. Milline rahu saabus, kui naine asetas käe tema puusale. Rohkemast unistada oleks rumal ja Ty riidles endaga selliste mõtete pärast.

      Kogu ülejäänud päeva veetis Jenny laste eest hoolitsedes. Ta tänas jumalat, et tüdrukud on kärarikkad ja väsimatud, nii et neid ei saa silmast lasta. Vastasel korral oleks Jenny muremõtetest murtud. Ta meenutas, kuidas Ty teda vaatas. Uskumatu, et sellel hetkel ei mõtelnud Jenny mehe vigastustele, vaid hoopis sellele, et oleks hea, kui mees teda suudleks. See oli Jenny sügav soov. Ta ei saanud endaga midagi teha.

      Õhtupoolikul tulid isa ja poeg tagasi. Jenny oli tüdrukud juba magama pannud. Mõlemad Mackeli-mehed olid sünge näoga.

      Jenny jooksis neile vastu:

      “Milline diagnoos teile pandi?”

      “Panite selle ju ise,” ütles Ty, “kopsud on terved, aga ribi murdunud.”

      Noor naine noogutas.

      “Nii ma arvasingi, kahju!”

      “Ty peab mõnda aega voodirežiimil olema,” teatas Sam, “ta vajab teie abi.”

      See uudis ei meeldinud Jennyle mitte üks raas. Ta lootis Tyga võimalikult harva kohtuda. Mees vaatas arusaamatuses isale otsa.

      “Isa, ma arvasin, et sina hakkad minu eest hoolitsema.”

      “Aga Ty,” vaidles Sam vastu, “olen juba vana, minu selg valutab ja kardan, et olen halb abiline. Jennyl tuleb kindlasti kõik hoopis paremini välja. Loomulikult maksame lisakoormuse eest.”

      Käsi seljale surudes ütles Sam:

      “Lähen võtan rohtu ja heidan veel voodisse. Mul hakkas selg pärast arstil käiku valutama. Jenny, kas vaatate Ty järele?”

      Mõni hetk valitses toas hauavaikus. Jennyle tundus, et Sam käitub nimme niimoodi – nagu vana kupeldaja.

      Lõpuks Jenny noogutas. Sam lahkus, Ty turtsatas rahulolematult.

      “Mis te arvate, kas ta valetas selja kohta?” küsis Jenny.

      Mees kortsutas kulmu:

      “Mitte päris, selg on tal tõepoolest haige, aga ainult siis, kui see on talle kasulik.”

      Pisut aega vaikinud, lisas Ty:

      “Mul on kahju, et niimoodi välja kukkus. Te ilmselt ei arvanud, sel ajal kui tööle tulite, et tuleb veel ühe haigega tegeleda.”

      Mis õigus, see õigus. Jennyle ei võinud kõige košmaarsemaski unes selline töö ette tulla.

      Ravida haiget seksikat kauboid – see oli hullem igasugusest karistusest.

      Jenny ei jõudnud veel vastatagi, kui Ty raskelt ohkas ja pomises:

      “Kurat võtaks, mulle on vastumeelt ainuüksi mõte sellest, kuidas pean päevade kaupa tegevusetult voodis vedelema.”

      “Jah, ratsutada ja rasket füüsilist tööd ei saa te niipea teha…”

      Ty noogutas lootusetult pead ja läks raskel sammul oma tuppa, öeldes käigu pealt:

      “Lähen magama.”

      “On teil midagi vaja?”

      “Ma ei vaja kellegi abi,” vastas Ty teravalt, “saan ise kõigega hakkama.”

      Ty liikus aeglaselt oma tuppa. Jenny jälgis meest, mõeldes uutele kohustustele.

      Loomulikult on ta medõde ja haigete eest hoolitsemine on tema kohus. Aga Ty seltskond mõneks nädalaks… see käib üle jõu.

      4. peatükk

      JÄRGMISE PÄEVA LÕUNAKS vaevas Tyd juba igavus ja ta ei osanud midagi ette võtta. Harilikult oli ta selleks ajaks olnud juba viis-kuus tundi põllul. Ta ei osanud logeleda ning ei tahtnud sellega ka harjuda. Ty vandus ja klõpsutas teleripuldil kanaleid. Praegu ärritas teda kõik. Ilusad kangelased ekraanilt meenutasid talle, et ta on nüüd nagu voodi külge aheldatud vanake. End pisut liigutades tundis Ty tugevat valu. Jumal tänatud, et Dusty saab teda asendada. Dusty veetis harilikult palju aega tema kõrval ning teadis, mida teha, lisaks lootis Ty isa abile. Samas mõistis ta, et Sam saab töölisi abistada vaid nõuga. Isa ei suutnud isegi Morgani järele vaadata, sellepärast pidid nad Jenny palkama. Nüüd veeretas vana Jenny kaela veel poja eest hoolitsemise. Kaval vanamees!