Härra Pauli kroonikad. Mehis Heinsaar

tegi sammu ukse poole, kuid Jenny peatas mehe tal käest kinni haarates. Sellest puudutusest hakkas mehe süda meeletu kiirusega lööma.

      “Istuge, härra Mackel,” nõudis naine, “olen medõde ja tean, et haava on vaja tõsisemalt puhastada.”

      Ty vaatas naist ja arutles endamisi, kas Jenny võimukus meeldib talle või ei. Sealjuures püüdis mees unustada, et naine hoiab tal käest kinni. Jenny naeratas ja tema näole ilmusid sümpaatsed lohukesed.

      “Ärge sundige mind teid selle tooli külge kinni siduma, istuge,” kordas naine, “ma ei taha jõudu kasutada, kuid teie vastupanu puhul käitun just nii.”

      Ty oli kergelt hämmeldunud. Oskamata midagi ette võtta, jäi ta seisma. Mees nautis, kuidas naine olukorrast välja tuli. Oskust vasturääkivusi siluda oli kindlasti Jennyle kasuks. Ty uskus naist arvavat, et ta kardab ravimist nagu väike laps. Mees ei saanud ju üles tunnistada, et hoopis Jenny veetlevus oli teda ehmatanud. Kui Ty ei taha olukorda teravdada ega haava nakkust saada, siis tuleb tal Jennyt usaldada.

      Ty toetas end alandlikult toolile.

      “Teil on õigus,” ütles mees, “usaldan end teie kätesse.”

      Tänuks noogutades lähenes Jenny jälle mehele, kummardudes tema purustatud kulmu kohale.

      “Kuidas te kohale jõudsite?” küsis mees, et saada lahti närivast valust ja Jenny erutavast lähedusest.

      “Suurepäraselt,” vastas Jenny ja astus medikamente täis laua juurde.

      “Ava magas kogu tee,” mehe poole pöördudes Jenny lisas, “teil on väga vedanud, härra Mackel, õmmelda ei ole vaja, desinfitseerin vaid haava ja panen plaastri peale.”

      Ty noogutas alandlikult. Ta tahtis teha naisele ettepaneku hakata end nimepidi kutsuma, kuid otsustas siis teisiti, soovides suuremat distantsi säilitada.

      “Tulite väga õigel ajal,” Ty püüdis naeratada, “isa oleks mulle plaastri lihtsalt näkku löönud ja sellega olekski ravimine lõppenud.”

      Jenny hakkas naerma ja Tyl jooksis sellest külmavärin üle kere.

      “Kui ma poleks meedik, teeksin seda sama, saates tegevust hüsteerilise kiunumisega.”

      Jenny puhastas veel paar minutit haava ja Ty püüdis pead võimalikult ettepoole kallutada et naisel oleks mugavam tegutseda.

      Ty pidi tunnistama, et naise õrnad puudutused rahustasid teda. Jenny oli rahulik. Ta tegi tööd kindlameelselt ja Ty mõtles, et Andrea oleks selle naise asemel minestanud.

      Pärast haava sidumist ja kinnitamist plaastriga, astus Jenny kõrvale. Nüüd võis Ty rahulikult hingata. Oht oli möödas, Jenny oli piisavalt kaugel ega ärritanud teda lähedalolekuga. Mees tõusis, raputas pead ja tundis haava pulseerimas. Ootamatu peapöörituse tõttu tuli tal uuesti toolile tagasi istuda. Ty tundis end idioodina, sest oli ise olukorda süvendanud. Veelgi suurema idioodina tundis ta end sellepärast, et ei suutnud toime tulla ihaga, mida ta Jenny vastu tundis.

      2. peatükk

      ANDNUD AVALE JA Morganile piima, jälgis Jenny, kuidas lapsed tema juures mängisid ja vahel rõõmsalt naersid. Väliselt olid tüdrukud väga erinevad: Ava oli heledapäine kräsupea, Morganil olid sirged tumedad juuksed. Nad sõbrunesid kiiresti ega läinud nüüd teineteisest sammugi eemale. Lapsi vaadates haaras Jennyt suur rahu. Esimest korda pärast Jacki surma naeratas Jenny siiralt ja kogu hingest. Ta oli siia rantšosse tulles õige valiku teinud. Ava tundus siin õnnelik. Elu rantšos oli tõepoolest rahulik ja ka Jenny tundis end kaitstuna.

      Nüüd võis kergendustundega ohata. Tagasi vaadates võis Jenny muiata kahtluste üle rantšosse tulla. Ka muretses Jenny ilmaasjata, et Ty Mackel märkab tema kohatuid tundeid. See küsimus lahenes iseenesest. Ty läks hommikul vara kodust ära ja tuli tagasi hilja õhtul. Möödunud kolme päeva jooksul ei olnud Jenny teda praktiliselt näinudki. Kõik sujus nii, et paremini ei saanudki. Kuigi Jenny oli otsustanud, et ei kohtu enam kunagi ühegi mehega, vältimaks südamevalu, ei olnud ettevaatus siiski liigne. Ta tundis suurt kergendust, et ei näe Tyd nii sageli.

      Jenni pesi köögis nõusid, kui Sam astus sisse, vaatas külmkappi ja lausus:

      “Tegin maastikuauto korda, lähen rantšot üle vaatama ja tagasi tulles toon Ty lõunale.”

      Jenny sattus millegipärast paanikasse. Oli väga rumal sattuda ärevusse mehega lõunatamise pärast. Ta ei saanud endaga midagi teha. Mõne hetke pärast suutis Jenny vastuseks välja pigistada:

      “Mis siis ikka… suurepärane.”

      Jenny sättis tüdrukud jalutuskäiguks valmis. Ta lootis rahuneda selle ajaga, mis Samil kulub sõidule. Tunni aja pärast vaatas Sam õue ja kutsus nad sööma. Tüdrukutel kätest kinni võttes astus Jenny koos lastega maja poole.

      Jenny pesi laste käed puhtaks, kontrollis suhkru taset Morgani veres ja süstis talle insuliini. Alles pärast seda pani ta tüdrukud nende toolidele istuma. Ty sisenes kööki ja jäi lävel seisma. Mees nägi vapustav välja, kuigi ei olnud ammu habet ajanud. Tema heledad, päikesest pleekinud juuksed olid turris, kuid selleski oli oma võlu. Isegi laubale kleebitud plaaster ei rikkunud üldmuljet. Ty särgivarrukad olid üles keeratud, paljastades päevitunud, tugevaid käsivarsi.

      Mees naeratas sõbralikult Jennyle ja ütles siis isale:

      “Võileibadest on ilmselt vähe, tahaksin midagi tugevamat.”

      Enne lauda istumist ei suudelnud mees ainult Morganit, vaid ka Avat.

      “Te ainult vaadake neid kahte kaunitari,” ütles mees, “hakkate sööma?”

      “Kommid ja juust,” teatas Morgan, “maitsev!”

      “Jaa,” hüüdis Ava, “kommid ja juust!”

      “Armastate kommi ja juustu?”

      Ty silitas naeratades tüdrukute päid.

      Laua taha istudes vaatas mees Jennyt, kelle koht oli tema kõrval.

      “Kas saate panna nad midagi muud sööma?”

      Jenny kuulis vaevu Ty küsimust. Naisele tundus, et mees istub talle liiga lähedal.

      Jenny köhatas, püüdes vabaneda kurku kerkinud klombist. Tyle otsa vaatamata, püüdes mehe tähelepanelikku pilku vältida, ütles Jenny võimalikult ükskõikselt:

      “Loomulikult, Ava armastab puuvilju ja Morgan ei ole ükskõikne arahhiisivõiga leibade vastu.”

      Ty noogutas.

      “Mina ei suuda ka arahiisivõiga leibadele vastu panna.”

      Sam jagas juba taldrikuid. Lõuna valmistas ta alati ise, kontrollides kolesteriini sisaldust toidus. Jenny jälgis huviga, kuidas reageerib Ty toidule, mis sobib rohkem hommikusöögiks küülikule kui terve päev raske füüsilise tööga tegelenud inimesele. Ta nägi imestusega, et Tyle rasvatu ja tervislik toit meeldib.

      “Kuidas täna Morganiga on?”

      Jennyt rõõmustas, et vestlus puudutas tema professionaalset tegevust. Sellel teemal oli tal kergem vestelda.

      “Kõik on hästi,” ütles Jenny kerge naeratusega, “tema veresuhkrutase on stabiilne.”

      “Tore,” noogutas Ty, “tore, et olukord on stabiilne.”

      Käe Morgani poole sirutanud, tõmbas mees õrnalt sõrmega mööda lapse põske.

      “Ma tahan väga, et tema kriis ei korduks!”

      Jenny naeratas kaastundlikult. Tema süda lõi rõõmsalt, kui ta nägi Tyd tütre pärast muretsemas.

      “Kuidas temaga ka ei oleks,” jätkas Jenny, “oleme temaga kõigeks valmis. Ravimid on meil olemas, oleme relvastatud ning tuleme otsekohe iga kriisiga toime.”

      “Olen kindel, et nii ongi,” ütles Ty, “ta vajab suhtelist rahu ning füüsilist koormust tuleb vältida. Kuid Morgan on nii liikuv ega püsi hetkekski paigal.”

      “Ma