Härra Pauli kroonikad. Mehis Heinsaar

üksi rinnutsi kogu maailmaga. Ty kaastundlik pilk, õrn käepigistus ja kurb naeratus peitsid endas ohtu. Vajas ju Jenny toetust, kui palju ta ka ei püüdnud endale tõestada, et saab ise hakkama. Ootamatult tahtis Jenny, et ei tunneks end enam üksikuna.

      Sam läks poega saatma. Ty õpetas talle ühtlasi, kuidas kasutada hiljuti soetatud DVD-mängijat. Näidates, kuidas uus tehnika töötab, püüdis Ty mõtteid koguda. Jenny pisarad ja igatsus mehe järele panid Ty heldima, tal tekkis sümpaatia tütre hoidja vastu ning soov kaitsta naist tema kurbade mõtete eest. Sellised tundepuhangud Tyd ei rõõmustanud. Ta muutus valvsaks justkui ohtu tunnetades.

      “Meenuta Andreat,” ütles Ty endale rangelt, “tuleta seda valu meelde, Mackel, tuleta meelde enda purustatud südant!”

      Ta peab distantsi säilitama. Ty tuletas endale meelde, kuidas tema armastatud naine rantšost põgenes, kuna ei suutnud harjuda siinse elukorraldusega. Andrea reetis Ty ja sõitis ära. Ty ei soovinud millegi taolise kordumist. Neid põrgupiinu ei tahtnud ta enam üle elada. Ta mõistis kui veetlev ja kaitsetu Jenny on. Tema, Ty, peab end valitsema. Talle on kõige tähtsam Morgan, lapse heaolu ja õnn. Just Morgani pärast otsustaski Ty kööki tagasi pöörduda, et mõningaid tütart puudutavaid küsimusi arutada.

      Jenny seisis kraanikausi juures, loputades nõusid ja neid nõudepesumasinasse asetades.

      “Te ei pea seda tegema,” ütles Ty naisele.

      Jenny pöördus mehe poole, näol mõistmatus. Õlgu kehitades jätkas ta nõude masinasse ladumist.

      “Mul ei ole midagi selle vastu,” kinnitas naine, “tüdrukutele meeldib Samiga olla ja teil on nii palju tööd.”

      Jenny noogutas kõrvaloleva tooli poole ja tegi ettepaneku:

      “Miks te ei võiks veidi puhata? Töö ei jookse kuhugi.”

      Naise pilgu all tundis mees end ebamugavalt ja raputas seetõttu pead:

      “Ma ei taha, et teeksite kõiki kodutöid. Andke nuustik mulle, ma teen laua puhtaks.”

      Jenny loputas käsna ja andis selle Tyle. Lauda pühkides mees vaikis. Jenny kasutas seda pausi ja küsis:

      “Kuni koristame, ehk jutustate, mis Morgani emaga juhtus? Ma pean olema valmis võimalikuks jutuajamiseks Morganiga sellel teemal.”

      Hetkeks Ty tardus, kuid seejärel hakkas kahekordse jõuga lauda puhastama.

      “Mida te silmas peate?”

      “Tüdruk hakkab mingil ajal ema järele küsima. Ma pean talle ju midagi vastama. See ei tähenda, et ma pean talle tõtt rääkima, ma ei pea ka detailidesse laskuma, kuid pean oskama valida õige taktika. Teie tuttav, kes mulle teie juures tööd pakkus, ütles et olete lahutatud. Miks?”

      Ty vaatas naisele otsa, pannes imeks tema julgust. Siis pööras ta ära, jätkas laua nihkumist ning surus läbi hammaste:

      “Lihtsalt ei sobinud.”

      Mida ta võis veel lisada? Tema abielu Andreaga oli algusest peale määratud läbikukkumisele, oli esimesest päevast alates olnud katastroof.

      Jenny lülitas nõudepesumasina sisse ja küsis rahulikult:

      “Mis siis ikkagi juhtus?”

      Ty nühkis laualt olematuid plekke.

      “Mitte midagi ei juhtunud. Kui suure annuse insuliini Morgan täna sai?”

      “Arvan, et laud on juba piisavalt puhas,” ütles Jenny maheda, peaaegu õrna häälega, “mõistan, et tahate teemat vahetada, kuid peaksin tõepoolest teadma, mis Morgani emaga juhtus, just nimelt lapse heaolu pärast.”

      Mees ajas end sirgu ning tunnistas üksisilmi Jennyt.

      “Tõepoolest?”

      Jenny kannatas mehe pilgu välja ning noogutas veendunult:

      “Just nii. Teie endine abikaasa ei jätnud maha ainult teid, vaid ka teie tütre. Morgani hoidjana pean mõningaid detaile teadma.”

      Tyl oli vastumeelt tunnistada, et Jennyl on õigus.

      Üksi mõttest, et peab kellelegi Andreast jutustama, hakkas Tyl halb. Jennyle peab ta tõepoolest kõigest jutustama. Jutt osutus arvatust lihtsamaks. Ty läks kraanikausi juurde ja viskas käsna sinna.

      “Andrea ei olnud siinelamisest vaimustuses.”

      Kuidas Ty ka püüdis, ei suutnud ta kibedust varjata.

      “Isegi pärast Morgani sündi püüdis ta igal puhkepäeval sõpradega kohtumiseks ja poodides käimiseks linna saada… mina lootsin, et pärast lapse sündi kõik muutub.”

      Ty raputas vaikides pead.

      “Mina olin rumal. Hiljem selgus, et Morganil on suhkurtõbi ning ta vajab pidevat hoolt. Andrea teatas et ta ei taha ega oska haige lapse eest hoolitseda ja vajab vabadust. Varsti pärast seda sõitis ta ära ning hiljem ei ole ma temaga enam kohtunud.”

      Jenny vaikis mõne hetke ja ütles siis vaevukuuldavalt:

      “Mis, kas ta jooksis siis teie juurest ära?”

      Need sõnad olid võrdsed löögiga päikesepõimikusse.

      “Kurat võtaks,” prahvatas Ty käsi rusikasse surudes, “see ei ole nali, ma ei ole ju koletis, et minu juurest peaks ära jooksma!”

      Jenny puudutas sõbralikult mehe tugevat parkunud kätt:

      “Ei, ei! Ma väljendusin valesti. Mul on lihtsalt raske uskuda, et naisterahvas suudab jätta lapse ja mehe maha poodide ning sõprade pärast.”

      Jenny ohkas sügavalt, tundes häält värisemas:

      “Kaotasin abikaasa ja mulle kui lesele on mõistmatu, kuidas saab vabatahtlikult perekonnast loobuda. Ma ütlesin valesti… See ei mahu mulle pähe… ütelda lahti lihasest lapsest… Uskumatu…”

      Ty rahunes veidi, tema raevuhoog vaibus.

      “Mõistan,” ütles mees lõpuks, “vabandage minu reaktsiooni.”

      “Pole vaja vabandada. Raske on teisiti reageerida, kui haavad on alles värsked. On mul õigus?”

      “Jah,” noogutas Ty aeglaselt, “kuigi ma ei tahaks end haavatuks lugeda.”

      Jenny riputas käteräti nagisse.

      “Mulle lõi Jacki surm nii sügava haava, et ma ei tea, kas see kunagi üldse paraneb.”

      Ty imestas, nii tark ja ilus naine ning…

      “Tahate öelda, et ei kavatse enam kunagi abielluda?”

      Vastus sellele avameelsele ja naljakale küsimusele tundus Tyle ootamatult väga tähtis olevat.

      Jenny ei vastanud kohe. Kui naine rääkima hakkas, oli tema hääl vaikne ja kurb:

      “Olete mind õigesti mõistnud. Armastasin ja kaotasin armastuse. Selle valu kordumist ma ei soovi.”

      Toole ümber laua asetades mõtles Ty naise sõnadele. Nii kaunis naine ja kogu elu üksinda?

      See on nii kurb! Oli naljakas, et ennast kujutas ta küll kogu järgneva elu üksikuna, kuid Jenny üksindus tundus Tyle sobimatu.

      “Võin enda kohta sama öelda,” tunnistas mees, “ka mina ei taha enam naist võtta. Ei taha üle elada lahkumineku valu.”

      Jenny naeratas:

      “Meil on teiega palju ühist.”

      Sel momendil kostis toast Ava vali hüüatus, ta kutsus vaatama naljakat koerakest televiisorist.

      Ty viipas käega toa poole, andes mõista, et Jenny võib laste juurde minna.

      Pärast naise lahkumist juurdles Ty selle üle, kui sarnased nende lood ikkagi on. Nad on mõlemad kaotanud armastatu ja kumbki ei tahtnud proovile panna valust piinatud südant.

      Ty mõistis äkki, et tervest mõistusest hoolimata hakkab Morgani uus hoidja teda ligi tõmbama.

      3. peatükk

      JÄRGMISEL