Härra Pauli kroonikad. Mehis Heinsaar

Sam kutsus lapsed seniks multifilme vaatama, kuni Jenny lõuna lõpetab. Jenny jäi nüüd Tyga kahekesi kööki. Tundes end nagu teismeline esimesel kohtamisel, mõistis Jenny, et ei suuda enam ühtki pala alla neelata ega tea, mida teha või kuidas olla. Ta püüdis endale sisendada, et ei juhtu midagi enneolematut, see on lihtsalt lõunasöök tööandjaga. Mis siin siis erilist oli?

      “See ei ole kohtamine,” kordas Jenny endamisi rangelt.

      Ta oli kindel, et praegu on soodne moment lihtsalt niisama lobisemiseks või Morgani ema kohta küsimiseks. Ta ei pidanud seda teadma ainult uudishimust, vaid ka selleks, et Morganiga õigesti käituda. Köögis rippus pinev piinav vaikus. Jenny püüdis end koguda, Ty sõi ühe võileiva teise järel.

      Jenny tõstis imestunult kulmu:

      “Mitu sellist võileiba te jaksate korraga ära süüa?”

      Ty naeratas, võttes kätte järjekordse võileiva:

      “Palju iganes, vaid isa ei tohi seda näha, sest siis ootab mind loeng kolesteroolist. Ma käin öösiti ka köögis,” teatas Ty vandeseltslaslikult, “et end millegi kaloriterikkamaga kosutada.”

      Jenny ei suutnud naeratust tagasi hoida.

      “Kas sellest,” näitas naine karaskiga taldrikule, “on teile vähe?”

      Ty tegi veel ühe võileiva.

      “Üldiselt jah, eriti pärast rasket tööpäeva. Ma ei ole seda isale ütelnud, et teda mitte solvata. Söön tema valmistatud toitu ja hiljem lisan puudujääva. Ilmselt mõistab ta kõike, kui ostab külmkappi toiduaineid, aga ilmselt talle minu toitumisstiil meeldib.”

      Jenny naeratas viisakalt:

      “Hoolitsete oma lähedaste tunnete eest, see on kiiduväärne…”

      Melonitükke veel pisemaks lõigates jäi Jenny taldrikut vahtima, soovides vältida Ty pilku.

      Melonitükikesed jäid Jenny kurku kinni ainuüksi sellest, et tema kõrval istub selline suurepärane mees.

      Pärast pikka pausi esitas Ty jälle küsimusi laste kohta.

      “Kuidas tüdrukutega on? On nad juba sõbrunenud?”

      “Jah, kõik on hästi,” noogutas Jenny, “nad saavad suurepäraselt läbi, nendega on kerge tegelda.”

      Jennyt üllatas Morgani areng. Tyle üksikisana peaks sellise tulemuse eest autasu antama.

      “On näha, et nad on rahul,” nõustus Ty.

      Mees pidas pausi ja küsis siis:

      “Kas lubate endale ühe isikliku küsimuse esitada?”

      Endast ei oleks Jenny küll rääkida tahtnud, sest tal oli plaanis säilitada vaid tööalane suhe. Siiski, hoolitses ta ju kõige kallima eest mehe elus – tema lapse eest –, sellepärast ongi Tyl õigus niisugusele küsimusele.

      “Loomulikult, küsige!” kehitas Jenny õlgu.

      Mees istus käsipõsakil köögilaua taga ja, vaadates Jennyle ainiti otsa, küsis:

      “Miks teie, noor ja ilus naisterahvas, otsustasite siia rantšosse elama tulla? Kolkasse, kus puuduvad moodsad kauplused ja seltskonnaelu ning võimalus karjääriredelil tõusta?”

      Jenny süda jättis löögi vahele, kui mees teda ilusaks nimetas. Erutusega tuli Jenny üsna kiiresti toime.

      “Uskusin, et see kõik sai juba meie telefonivestluse ajal selgeks.”

      Ty kallutas pea kõrvale.

      “Jah, midagi me arutasime. Arutasime teie kohustusi rantšos ja seda, et võite selle kõigega tõepoolest toime tulla, aga…”

      Mees tegi sobivate sõnade leidmiseks pausi, lisades seejärel:

      “Nõustuge, et iga naine ei ole nõus linnast siia ümber asuma. Siin on igav, puudub meelelahutus.”

      Jenny püüdis keskenduda Ty sõnadele, mitte sellele, et mees teda üksisilmi vaatab. Ty pilgu all tundis ta end lehekesena tuules.

      “Üldiselt… otsustasin… et mulle ja Avale on niimoodi parem,” nämmutas Jenny.

      “Miks?” küsis mees, jätkates naise seiramist.

      “Miks?” kordas Jenny küsimust.

      Sellepärast, et ta pidi lahkuma sealt, kus kõik tuletas talle meelde kadunud meest. Sellepärast, et ta pidi alustama uut elu ja tal oli vaja kaotusest toibuda. Sellepärast, et ta oli otsustanud, et ei lase enam ühtki meest oma ellu. Tema elus on tähtis vaid Ava. Möödunust rahulikult rääkimist pidi Jenny veel õppima.

      “Kas teie tuttav Connor, kes mind siia tööle soovitas, ei rääkinud, kuidas minu mees suri?”

      Ty põrnitses Jennyt mõistmatult ja raputas pead:

      “Ei!”

      Jenny tundis pisaraid kurku tõusmas.

      “Hästi,” Jenny köhatas, “ta oli arst ja kiirustas autoõnnetusele, et kannatanuid aidata…”

      Jenny sulges silmad, olles võimetu toime tulema südant täitva valuga.

      “Te ei pea jätkama…” ütles Ty mahedalt.

      “Ei, kõik on hästi.”

      Jenny tundis, et sellele inimesele võib ta tõepoolest tragöödiast rääkida. Ta ei mõelnud sellele, miks ta Tyd usaldab. Järsku on lihtsalt tulnud aeg sellest kellelegi rääkida?

      “Oli pime ja sadas vihma. Jack sõitis liiga kiiresti… mõeldes nendele inimestele… kurvis… veoauto…”

      Pisarad põletasid Jenny põski, kuid ta sundis end jätkama:

      “Jack keeras kraavipervele ja sõitis puusse…”

      Jenny ei püüdnud enam pisaraid tagasi hoida.

      “Ta surm oli silmapilkne.”

      “Oleks Jack vaid ettevaatlikum olnud,” oli kõik, mida Jenny suutis veel mõtelda.

      “Teil on seda raske meenutada,” sõnas Ty mahedalt.

      Jenny noogutas. Ta märkas Ty tähelepanelikku ja kaastundlikku pilku. Naisel tekkis tahtmine end mehe õla vastu toetada. Ta soovis, et Ty teda lohutaks. Jenny vajus mõttesse.

      “Miks ma räägin sellest inimesele, keda vaevu tunnen?”

      Jenny üllatuseks asetas Ty parkunud raske käe naise omale.

      “Olete tema peale vihane?”

      Jenny tundis end hästi sellepärast, et tema käsi oli mehe suures peos. Ta tahtis, et see hetk kestaks võimalikult kaua, kuigi mõistis, et seda ei tohiks soovida, ei suutnud naine endaga midagi teha.

      “Loomulikult mitte…” alustas Jenny, kuid vaikis siis.

      Ta mõistis, et on avameelsete paljastustega liiale läinud.

      Ty surus tugevamini naise kätt ja lõpetas ise:

      “Loomulikult olete pahane. Ta riskis eluga, mõtlemata teile ja sellele, kuidas ilma temata hakkama saate.”

      Vapustatud sellisest läbinägelikkusest, vaatas Jenny vaikides Tyle otsa. Tal oli häbi tunnistada, et hingesügavuses oli ta tõepoolest hukkunud abikaasa peale pahane. Ta oli solvunud seetõttu et, riskides eluga teiste inimeste pärast, ei mõelnud mees talle ega Avale. Alahuult hammustades otsustas Jenny, et on tulnud aeg vestlusele punkt panna.

      “Usun, et see ei puuduta teid kuidagi…” alustas Jenny, kuid sel hetkel pöördus kööki tagasi Sam.

      Kiiresti tõustes ja Jenny kätt vabastades ütles Ty:

      “Mul on aeg.”

      Jenny jälgis meest, nautides tema suurepärast keha, kuni mees jõudis ukseni.

      Mõistes, et vaatab tööandjat liiga avameelse pilguga, pööras naine silmad ära.

      “Millest sa kogu aeg ainult mõtled?” küsis Jenny endalt.

      Ta