Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

kostis esikust. See ootamatult räme kurguhäälitsus ei sobinud õrna parfüümivine ja peene make-up’-iga Aga see ei üllatanud Daumet.

      „Oh-ho-hoo,” osatas ta hilinenult, huuled paokil, silmis ärevus. Aga tugitoolist ta ei tõusnud. Sellega poleks ta midagi saavutanud.

      Natuke aega oli esikus vaikne. Sealt võis nüüd kõike oodata, isegi lendavat kinga. Aga tuli vaid tülpinud ohe: „Taevas appi, ausalt.”

      Ning paugataski välisuks.

      Üksi jäänud Daume norutas umbes seitse minutit tugitoolis. Ta tundis ennast peaaegu õnnetuna. Talle näis nüüd, nagu oleks Irene teda kuidagi eriti salakavalalt alandanud, pressides temalt välja selle telefoniteo Veeraga. Nüüd oli vaim tühi. Sama tühi nagu kortergi.

      Daume oli vilunud kala keerukates olmehoovustes, aga Veerat pelgas ta ikka veel pisut, kuigi nende tutvus oli pikki aastaid vana. Veera oli vajalik inimene. Ilma Veerata võis remondist ainult und näha. Mida aasta edasi, seda kõrgemale tõusis Veera omahind. Teised tulid ja läksid, mõni mujale, mõni koguni kinni, Veera aga jäi … Tema nime hääldati poolsosinal ja lugupidavalt parimaiski ringkondades, tema abi vajasid tippjuhid ja professorid. Veerast räägiti legende ja lugupidavaid anekdoote. Kõik teadsid, et üle kõige armastab ta borši ja mustasõstrakeedist. Tal oli lihtne rikkumata maitse. Teatrites istus Veera esimeses reas või loožis. Nägupidi tundsid teda siiski ainult valitud inimesed. Veera oli otsekui mõni nähtamatu rinde kangelane. Ameti ja palgalehe järgi oli ta ühe väikese remondiasutuse maaler. Aga mida loevad tänapäeval ametinimetused ja palgalehed? Inimese tegeliku väärtuse määravad hoopis muud omadused – tema anne elus hakkama saada, tema oskus tutvusi soetada, edendada, hoida. Ja nende näitajate järgi oli Veera väga suur isik. Kui nad aastate eest kokku juhtusid, tollal võrdlemisi sale korrespondent ja kaval-ujedalt muigav maalrineiu, säras tüdruku vasakus suunurgas üks kelmikas kuldkroon. Nüüd oli Veeral suus kolmkümmend kaks kuldhammast, mõnedel andmetel isegi rohkem. Maitse üle ei vaielda. Veera naeratus oli muutunud tõepoolest vapustavaks.

      Asjata oli Daume Veera kuldhambaid meenutanud. Tuju ei tahtnud paraneda, energia taastuda. Nagu selgus, oli igal pool keegi, kes temast üle, kes seega tema enesetunnet osatas ja alandas. Lihtne naismaaler oli geniaalne olmesuhete dispetšer. Irene oskas valitud stiilidest paremini kinni pidada kui tema. Ja nekroloogidele kirjutasid alla teised.

      Noh, Veera sihid olid selged. Ta suu oli kulda, märkmik tarvilikke telefoninumbreid täis. Viimaseid vahetas ta oma väärtusühikute vastu. Tähelepanuväärne, et temagi tikkus millegi vaimsema poole. Ja kuidas veel – lausa esiridadesse! Mis sai olla veel ähmasem kui orelikontsert taastatud kirikus? Aga seal pidi ta ära käima. Kultuur oli moes, siingi kujundas defitsiiti ikka seesama Veera. Iga muusikakooli poisike Nigulistesse ei saanud. Daumel oli alandav ennast Veeraga võrrelda. Ta hakkas ennast seepärast võrdlema raudlaevaga. Suur ja soliidne, ujus see keset keskiga nagu kodulahes. Näis, et polnud põhjust meelt heita. Vesi oli väike ja tuntud, vähesed karidki peast teada … Tal oli oma kaalukas koht elus ja ühiskonnas. Ta tohtis sõita ametiautoga. Teda tunti. Teda hinnati. Teda tervitati. Teda kardeti. Ta tervis oli korras. Ta ei kartnud surma. Ta oli lojaalne. Ta ei kuritarvitanud alkoholi. Mida siis võis üks mees (177 sentimeetrit pikk, 93 kilogrammi raske, tugev, häälekas, sarmikas, lühidalt – energiline ja elegantne) veel soovida – ega ometi miljonit, kuningriiki, haaremit, aadlitiitlit, ümbermaailmareisi? Säärastesse liialdustesse ei kaldunud Daume unenägudeski, tal oli küll lai haare, ent realistlik ellusuhtumine. Mis kuradi kuningriigid ja haaremid! Daume suhtus teistesse süsteemidesse, eluvormidesse, mõttelaadidesse, õpetustesse, harjumustesse (näiteks kapitalism, monarhia, mitmenaisepidamine, viimseni kõik religioonid, naftakompaniid, seksklubid, maffiad, dopingud spordis ja nii edasi, ja nii edasi) ainuõigesti, see tähendab: järsult ja printsipiaalselt. Ta eitas neid. Nii sisuliselt kui ka mehhaaniliselt. Kui anti märku, ilmutas ta paindlikkust. Varematel aegadel esitleti ragbit ainult kui Ameerika Ühendriikide elulaadi üht tooremat sünnitist, tal polnud põhjust selles kahelda. Kui hakati ragbist kirjutama kui mehiste meeste mängust, tugevate spordialast, uskus ta seda sajaprotsendiliselt. Miks ka mitte. Ta polnud Mats Oti sarnane põikpea, kes eitas absoluutselt kõike. Daume oli ammu mõistnud: aeg-ajalt tuli üht-teist tunnustada. Tal polnud seda raske teha. Religioon, kapitalism, maffiad ja samuti ragbi polnud teda kunagi isiklikult puudutanud. Ja üldse oli Daume juba ammu veendunud, et teenib ühiskonda õigesti, jõuliselt ning ustavalt. Mõned pisikesed inimlikud nõrkused polnud kõneväärt. Tema ei vajanud seksklubi, tema vajas aeg-ajalt intiimsõbratare.

      Viimases küsimuses oli ta välja töötanud põhjalikuma isikliku seisukoha. Vajaduse korral oli ta valmis seda kitsamas ringis suuliselt esitama. See kõlanuks ligikaudu niimoodi: olgu kuidas on, aga kusagilt algab mingi tase, kus tõestatu ei vaja enam ületõestamist, pisikesed nõrkused aga on loomulikult taunitavad, kuid mine sa tea, ehk siiski koguni natuke lubatavad – või isegi soovitatavad? See annab ühiskonnale jumet, see tõestab, et karmid sõjakommunismi aastad on juba ammu möödas! Pealegi on kramplikul monogaamial kange piibliõpetuse lehk küljes. Täiesti loomulik, et isegi Jupiterile pole kõik lubatud. (Jupiterist poleks ta rääkima hakanud. Teda oleks valesti mõistetud.)

      Veel oli ta valmis rääkima dialektikast. Talle meeldis materialistlik maailmakäsitlus. Ta pidas liialduseks idealistlikku suhtumist, nagu oleksid asjad-esemed, omandiraasuke täielikud võõrkehad kõige materialistlikuma ideoloogiaga ühiskonnas. Seetõttu pidas ta loomulikuks, et avanes aina uusi ja uusi võimalusi, pakkumisi, esemelisi sümboleid, ilma milleta elul jäi täiuslikkusest natuke puudu. Ikka leidus mingi pisiasi, mida tahta, mida hankida – videomakk, uus elektripliit, kõrgem honorar, šanss osaleda mingil tähtsal rahvusvahelisel üritusel erikorrespondendina, suurem kabinet toimetuses, tutvus rahvakunstnikuga, ootamatult seksikas plika. Kõik see näis reaalne ja saavutatav – tarvitses ainult tahta. Mõnikord natuke, mõnikord väga.

      Nüüd oli aga juhtunud midagi, mis avas ta silmad elule ja dialektikale harjumatus rakursis. See uus nägemus tegi valu, avas aga seejärel terve rea täiesti uusi perspektiive. Avas praktiliselt uue taseme! Nimelt täna sai Raik Daume täiesti täpselt teada, mis tal seni puudu oli olnud.

      … Palju aastaid tagasi oli temaga midagi juhtunud. Intsident või kogemus … kuidas võtta. Ta oli siis väga noor, närviline, auahne, ebakindel, ta kannatas millegipärast pideva nohu käes ja unistas kurat teab millest. Lüürikast, kosmosest … millest siis unistati? Või ajakirjanduslikust kangelasteost? Ka see oli võimalik. Ta elu oli siis korraldamata, liga-loga, ta praktiseeris ühe rajoonilehe toimetuses, Tallinn tundus kauge ja kättesaamatu. Kus oli sellal Irene? Tartus? Olid nad juba abielus? Seda ei mäletanud Daume absoluutselt. Ta mäletas ainult sügist, vihma, märgi jalanõusid … Siis saatis toimetaja ta rajoonilinna suurimasse tööstusettevõttesse, mis kandis uhket nimetust – õmblusvabrik „Gigant”. Tegelikult oli see harilik töökoda, kus õmmeldi meeste päevasärke ja naiste suvekleite. Toodang oli ilmetult tuhmiruuduline, nappis sealt ja tolgendas siit, heal meelel seda ei ostetud, aga ega tol ajal erilist valikut olnud … „Gigandi” särkide firmaomaduseks peeti asjaolu, et nende varrukad polnud kunagi ühepikkused. Kleitidesse aga ei tahtnud lopsakamad väikelinnadaamid üldse ära mahtuda. Tõsi, mõnikord tootis ettevõte ka päris korralikke partiisid … Üldiselt soovis toimetaja tarmukat reportaaži. Ta unustas lisamast, et on vabriku direktoriga vanad tuttavad, jahimehed ja saunamehed ja muidu kenad mehed. Või eeldas ta, et Daume peab seda juba teadma? Daume ei teadnud. Ta süütas paberossi, teritas pliiatsi ja läks „Giganti”, pea kuklas. Mida rohkem ta tsehhideks nimetatud tolmustes ruumides käis, mida rohkem päris ja üles kirjutas, seda suuremaks paisus ta rinnas sisetunne, et tarmuka reportaaži asemel kirjutab ta kogu vabariigi üldsust vapustava kriitilise materjali halbadest töötingimustest, lohakast asjaajamisest, viletsast varustamisest ja lubamatult suurest praagiprotsendist. Vähe sellest! Ühes hämaras nurgas haaras tal nööbist keegi meeleheitlike silmadega eakaaslane, nõrk ja vibajas kondilt, aus ja sitke aga hingelt. See oli arveametnik, paar kuud vabrikus töötanud ja kõigest aru saanud. Millest? Kahekordsest raamatupidamisest. See imelik termin ei ütelnud noorele ajakirjanikule algul midagi. Aga väikeses punanurgas riigijuhtide portreede all tegi ausameelne arveametnik ajakirjanikule asja lihtsalt ja populaarselt selgeks. Noormeeste paberossid hõõgusid, silmad särasid, ühel paljastamisraevust,