Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

võimas front Tallinnas, Tartus ja Leningradis. Meditsiini olid valinud muide ka pojad Rainer ja Ruppert. Kui nii võtta, olid nad teinud õige valiku. Hambavalu oli midagi märksa stabiilsemat kui näiteks ajakirjandus. Ta oli muutumatu, ta oli garanteeritud. Kus mujal need ninatargad ikka õppisid kui Tartus. Üks teisest kursus ees …

      Ja kus mujal kui ülikoolilinnas oli rohkem kui veerand sajandi eest süttinud üks paljudest tudengiarmastustest. Vene filoloog, kes juba siis aimas, et temast ei saa kunagi koolmeistrit, vaid midagi märksa enamat, armus nägusasse meedikusse. Kuradisild, Inglisild, „Werneri” kohvipoe saialõhn ja intelligentne jutuvada, vaidlused füüsikutest ja lüürikutest, kirjandusest ja kosmosest, kogu see viiekümnendate aastate lõpupoole romantika. Siis tulid abielu ja peenikeste jalgadega mööbel tillukeses toas, tulid aastase vahega Rainer ja Ruppert, mööbel muutus tõsisemaks ja massiivsemaks, elu aga aina keerulisemaks. Aastate vältel sähvisid selle abielu kohal mitmed kurjad vaenuvälgud, Irene nuttis ja Raik kannatas, Irene rääkis läbi hammaste ja Raik lõi rusika lauale, aga kordagi ei läinud asi lahutuseni. Milleks lahutada, kui võis asju ka teisiti ajada? Neid ei sidunud sugugi ainult lapsed. Viimasel tosinal aastal sidus neid näiteks prestiižikas korter vaikses, ent samuti prestiižikas tänavas. Sest kui keerulised nende suhted eri aegadel ka polnud, valitses kõiges, mis puudutas elu energilist ja elegantset poolt, peaaegu täielik harmoonia. Nad oskasid hinnata maise elu hubaseid detaile. Ja Daume teadis, et kahetsusväärsete kirgede ja nõrkuste taandudes võib neist kahest kunagi saada täiesti ideaalne paar. Kaks energilist vanainimest keset omaloodud elegantset eluinterjööri.

      See aeg polnud veel kätte jõudnud. Seda tuli veel aastaid oodata. Praegu kõndis Irene toast tuppa, ümises midagi endale nina alla, ajas mingeid oma asju. Ja küsis siis hajameelselt: „Võtad remondi ette või?”

      „Ka remondi! Ka selle!” raksatas Daume – ja hakkas mürinal naerma. Remont, muidugi, remont … Muide, see oli idee. „Kas või kohe,” ütles ta.

      Juhukülalise jaoks oleks see jutt ehk arusaamatuks jäänud. Daumede neljatoaline korter vanas väärikas kivimajas tundus oma värskete ja kaunite tapeetide, läikiva parketi, maitsekalt värvitud uste ja kiiskavalt puhaste lagedega näidisena vastlõppenud musterremondist. Daumed olid teisel seisukohal. Nad tegid remonti iga kahe aasta tagant. Remont, see polnud üldse õige sõna. Tegelikult käis korteris iga paari aasta tagant põhjalik rekonstrueerimine. Daumed teadsid, et maailmas muutuvad mitte ainult rõivamoed. Olemata moe orjad, võtsid nad teadmiseks, et mood tähendab ka elustiili. Uutmoodi korter tähendas uutmoodi elu. Remont pluss osa mööbli väljavahetamine. Miks pidi naine nüüdki midagi muud oletama?

      „Ka selle, Irene,” kordas Daume tähendusrikkalt.

      „No-noo? Mulle näib, et sul on veel midagi plaanis? No-noo …” muigas naine ja seisatas otse tema tugitooli ees. Oli viisakas ja irooniline. Daume silmitses teda. Irene seisis, käsi puusas, ja suitsetas. Täidlane, ent mitte paks. Selge see, et veerand sajandi eest kaalusid mõlemad vähem, aga ikkagi oli Daumel tänini meeltmööda koos esindusliku abikaasaga kuhugi minna: tänavale, teatrisse, juubelile, bridžiõhtule. Naine, kes ei pidanud oma iga varjama, kuna see sobis talle. Asetoimetaja Daume koos doktor Daumega. Või ka vastupidi, nagu mõnes seltskonnas naljaviluks välja hõigati. See ei riivanud Daumet. Nüüd silmitses ta oma naist. Jah-jah-jah, mõtles ta, küll tulevad ükskord needki aastad, mil … Või ei tule? Praegu nõksutab Irene põlve. See tähendab irooniat. Las ta olla, see sobib talle. Veel pole saabunud selguse aastad. Daume pea oli selge, meel virge. Surnud punkt oli üle läinud, pikamaajooksu võis jätkata. Mitte niisama sihitult sörkides, vaid ootamatu spurdiga!

      „Noh, kõik vajab veel kaalumist,” vastas Daume hajameelselt, irooniat vastu võtmata, sellest heitumata.

      „Mingi eriti peen sigadus, eks ju?” hakkas Irene nüüd kõlavalt ja kalgilt naerma. Nende kahe naer oli mõnikord väga sarnane. „Hea küll, sõbrake. Enne kui su üksi jätan, helista õige tõesti Veerale. Sinu hääl mõjub talle tiivustavamalt kui minu oma. Mis tal enam minust – tema suu on äärest ääreni kulda täis. Sina aga oled mees parimais aastais, sõbrake. Eks ju?”

      Daume tegi lühida grimassi, nagu oleks kaheldud ta heas maitses. Aga ta teadis niigi, et tegu polnud vihjega, vaid stiiliga. Niimoodi, à la Oscar Wilde, suhtlesid nad juba paar aastat. Irenel rippus kaelas tilluke kuldmadu, tema väärika arstisuguvõsa reliikvia. Ilmselt oli ta teel kuhugi, kus pakutakse kaaviari ja šampanjat.

      „Sa näed välja nagu see daam, keda ootab kellaviietee-ainult-varahommikuni,” tähendas Daume. See polnudki Wilde’i stiil, see oli märgusõna nende varasemast perekonnažargoonist. Daume teadis, et rikkus selle tarvitamisega mängureegleid. Irene vaatas talle korraks üllatunult otsa.

      „Raik, mul on ebamugav seda meenutada, aga me leppisime tuhande üheksasaja seitsmekümne viienda aasta teisel aprillil sinuga kokku, et ei päri edaspidi kunagi ega midagi teineteise käikude kohta. Nagu sa siis märkisid, oleme me aruandevaba perekond. Hea küll … Kui ma sulle ütlen, et lähen soome keele kursustele, kas sellest piisab?”

      „Absoluutselt,” lausus Daume reipalt.

      „Aga tegelikult lähen ma Reichenbachi sünnipäevale. Võimalik, et tulen vastu hommikut.”

      „Kahju. Olen täna vormis.”

      „Mis mõttes?” imestas Irene siiralt.

      „Ah, igas!” lõi Daume käega. Haaras telefonitoru järele. Ei pidanud siiski lõpuni vastu, laskus rustikaalse jämekoomika tasandile. „Kui ammu see oli! …”

      „Misasi?” päris Irene.

      „Meie viimane öö.”

      Irene viivitas sekundi, näitas siis näpuga meelekohta ja kõndis oma tuppa peegli ette. Ja juba voolas Daume hääl telefoni, moondus elektrivõngeteks, taastus sõnadeks, pidi saama teoks, suurejooneliseks remondiaktiks.

      „Veera ise või? Näed, mis ime, mis imetabane imetabamine … Sada aastat, kui mitte enamgi … Tegelikult kaks … Kuule, jah, vana Daume ise ikka, kes muu … Mis oleks, kui ajaks jälle brigaadi kokku? Need olid meeldivad päevad, kui te viimast korda siin … Kuule, mis ta on … Jah, Jugoslaavia on tapeetide osas esirinnas … Aga Soome omad võtaksin orkestriga vastu … Aga tead, mis muret tahaksin ma su rinnal kurta võtta! Seal selles olulises vahelülis on midagi juhtunud, suhted ajakirjandusega sassis, ha-ha-haa! Ah sa tunned juba seda uut ülemust? Ah jõudsid talle juba remondi ära teha? Räägid, et seekord pandi naisterahvas? … Kuule, ma arvan, et siis ei tohiks sul tõesti erilisi raskusi valmistada ühe elumurede käes vaevleva reaajakirjaniku …”

      Ta rääkis ligi veerand tundi. Kui ta toru käest pani, oli ta nägu väsinud ja vaevatud. Olmeasjad olid taas liigset energiat võtnud.

      „Noh, ja mis ta tahab?” küsis Irene uksele astudes.

      Ta nägi nüüd välja nagu ilus neljakümneaastane naine, kel pole veel vähimatki vajadust oma iga varjata. Siiski, väike nüanss siin oli. Ta nägi niimoodi välja juba neli aastat. Ta oli äkki väga ahvatlev. Daume oleks samuti tahtnud Reichenbachi sünnipäevale. Ta ei teadnud, kes on Reichenbach. Ta ütles:

      „Esialgu nädal sinist lehte kahele töömehele. Muud täpsustused hiljem. Ja vist kaks piletit orelikontserdile Nigulistes. Need hangin mina.”

      „Nädal? Hm … Keeruline see on, aga mitte hirmus. Püüan rääkida. Tulgu ülehomme hommikul … Teab küll, kuhu.”

      „Annan edasi.”

      „Sa oled tubli. Ma lähen.”

      „Kui ammu see oli,” ümises Daume, tõstis oma rasked laud ja vaatas naisele alt üles otsa. Ta silmades vilgatas midagi haavumise sarnast.

      „Üht nalja kaks korda järjest heas seltskonnas ei tehta. Tsiteerin sind, muide. Kõike võin taluda, labasust ja eriti lollust aga mitte,” tähendas Irene temast möödudes. Ta levitas õrntabamatuid lõhnakokteile. Daume leidis end imelikult mõttelt: ta ei tea juba aastaid, millist lõhnaõli naine tegelikult tarvitab. Loomulik, et Prantsusmaa oma, aga millist marki? Daume muutus äkki ärevaks. Ta hüüdis esiku suunas:

      „Oota nüüd!