Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

viiekümnelist tagasi.

      „Mis see tähendab?” küsis Priit.

      „Telefon,” vastas montöör. „Nagu ma asjast aru saan, kolite teie lähitulevikus siia Lasnamäele.”

      „Ah jah …” Priit hakkas naerma. „Seda küll. Aga kuulge, aparaadi hind?”

      „Kui juba selle peale läks, siis teeme nii: siia korterisse jääb teie mööbel, miks ei võiks mu venna telefoniaparaat teda tema uues kodus oodata.”

      Priit kratsis kukalt. See oli nii südamlikult öeldud. Asja sisu jõudis talle pärale aga ikka veel ainult hooti, ainult ositi. Ma kolin Lasnamäele, mõtles ta.

      Mees näppis ikka veel rahatähti ja ütles:

      „Ka siit pean ma teile midagi tagasi andma.”

      „Kuulge, kas me lõpetame ükskord selle kuradi piinliku kokutamise või mitte?” hüüdis Priit nüüd ootamatu järskusega. „Kallake mulle veel üks kärakas ja olemegi tasa,” lisas ta rahvaliku mahlakusega.

      Pöörane vedamine, palavik ja veel üks pits konjakit hakkasid nüüd ühiselt tegema isikut laastavat tööd. Priit Heinaste, pehme, saamatu, jonnakas ja kannatav inimene, muutus viie minuti jooksul lärmakaks, tüütuks ja hingeliseks.

      Autos üritas ta laulda.

      „Õnn tuli meie õuele …”

      Aga ta jäi üsna ruttu vait, sest raadiost kostis ikka veel võrkpallireportaaž. Ta imestas sportlaste pikaldast meelt. Sellal kui tema oli siin edukalt lahendanud kõik olmeprobleemid kahekümneks aastaks ette, polnud kaks meeskonda ikka veel suutnud lõpetada omavahelist erilise kaaluta mängu.

      „Viies geim … Seis on 14:14 …” närvitses hääl Donetskist.

      „Mina tunnen seda Reki Vollit küll … Tal on Lillekülas oma maja, keskküte sees ja mitu õunapuud aias. Tal on noor naine kah. Aga mis ma ikka klatšin. Eks igamees tea ise, kuidas oma elu seada,” patras Priit, naeris koleda häälega, tukkus kolm sekundit, naeris jälle ja pajatas edasi. „Mis tubadesse puutub, siis igasse seina pildid. See on otsustatud. Kui aga selgub, et su vend ei luba mul pilte seina panna, siis mina korterit ei vaheta. Mul pole elu seeski ühtki ruutdetsimeetrit seina olnud, kuhu veel pilt mahuks …” ütles Priit ja nuttis natuke. Pühkis pisarad ära ja lisas eneseirooniliselt: „Mul pole pilte ka olnud. Sellepärast, et ma olen tehnokraat. Räägime nüüd põrandast. Paksud vaibad, mistra. Mistra, muud teed meie päevil ei ole. Kaks kihti mistrat. Kolm kihti mistrat. Ma ei räägi sulle komfordist, ma räägin heliisolatsioonist. Komfordile ma sülitan. Pillimeeste asi. Pärast kutsun sind koos vennaga külla – ja tead, mis me teeme? Karjume kõigest kõrist. Vaatame, kuidas heli isoleerub, kas tuleb vihane naaber või ei tule. Anne Veski kutsun ka külla. Seda luban ma sulle raudselt. Las vaatab üle. Kuule, kuidas sul siin autos ka heliisolatsiooniga on? Asi on selles, et kohe hakkab metsik kontsert.”

      Priit hakkas puhkpilliorkestrit imiteerima. Telefonimontöör muheles natuke närviliselt ja sõidutas rõõmsa mehe otse kodutreppi. Priit tegi viimase trombooniluike ja pudenes välja.

      „Sina oled päris mõnus täikrae. Ja su vend on samuti päris mõnus täikrae. Tervitage oma kasumammat, mina tuigun tuppa.”

      „Okei,” viipas mees ja kadus koos autoga Priidu kaenla alt. Priit jõllitas sõbralikult ja totakalt, kuidas välkkiirelt tagurdanud auto naabermaja teise trepikoja ees pidurdas. Priit lehvitas autole ja hakkas välisust avama. See polnud lihtne. Viimaks läks see korda. Juba koridori astudes vaatas Priit veel korraks üle õla. Tuttav auto seisis üksi ja tühjana maja ees. Tõsi, hetke pärast astusid naabermajast välja mees ja naine, istusid rahulikult sisse ja sõitsid autoga minema. Telefonimontöör oli jõudnud vahepeal naise võtta, kõhu täis süüa ja paksuks minna, aga see polnud Priidu asi.

      „Fansta … fantas … Fantastika, mu arm,” teatas Priit esikusse astudes. „Ma olen rahva poeg! Ja veel terve rida teateid pressi jaoks, sa mu tubli journalist. Üks – su mees on palavikus. Kaks – su mees on maani täis. Kolm – korterivahetus on juhtunud. Neli – siin on ülejäänud raha. Viis – ma ostsin mööblit. Kuus – veel leidub ausaid inimesi. Seitse – sina ei pea enam öösiti köögis kirjutama. Kaheksa – seinad pilte täis. Üheksa – sa oled mõnus täikrae, mu arm. Kümme – luba mööda, tahan pissile.”

      „Üksteist – magama,” ütles Heili.

      Öösel ärkas Priit peavalus, janus ja ängis. Tal oli tunne, nagu oleks ta midagi väga jubedat unes näinud. Oiutult taarus ta kööki kraani juurde, jõi ähkides pika janu ja tardus siis traagilisse poosi. Vesi voolas üle ta kaame põse, üle valuliselt viltu tõmbunud lõua.

      Aadress, mõtles ta, aadress. Ta ei teadnud Lasnamäe korteri aadressi. Ei tänavat, ei maja, ei korterit. Ta ei teadnud kaksikute nimegi. Ta ei teadnud midagi. Ta polnud midagi küsinud. Ta polnud liigseid pärimisi viisakaks pidanud. Ta oli viisakaks pidanud ennast täis juua. Siin ta on, see hea kasvatus ja kimp komplekse.

      Vesi voolas, Priit mõtles: ole nüüd loogiline, asi pole konjakis ja aadressis. Ole nüüd julge, mõtle see asi lõpuni. Asi on selles, et ma käitusin nagu laps või idioot, ma surusin võõrale inimesele vägisi tuhat rubla taskusse.

      Just nimelt tuhat, sest kakssada andis ta tagasi, täpsustas ta paaniliselt. Seega on kõik õige.

      Kõik oli justkui õige tõesti. Aga vesi voolas üle Priidu kannatava palge. Ta tahtis oiata ja kaevelda. Aga ta oli ennastpõlgavalt vait.

      Suri ajakirjanik, seltsimees, kolleeg. Ta varises manalasse enneaegselt, kõigest neljakümne üheksa aastaselt. Ta suri nagu tõelisele ajakirjanikule kohane – otse töölaua taga. Ilma nurina ja kaebuseta. Pooleli jäid käsikiri ja elutöö.

      See juhtus paar päeva tagasi. Nüüd ilmus mitmes ajalehes nekroloog. Mehine oli lahkunud kolleegi ilme mustas raamis, mehised ja karged olid leinasõnad järelehüüdes. Sündis, elas, suri. Kurvale teatele olid käe alla pannud parimad parimate seast. Mõned juhtivad seltsimehed ja paarkümmend ajakirjanikku.

      Raik Daume nime selle nekroloogi all ei olnud.

      Ometi oli ta kadunukest tundnud. Temaga koos kalal käinud. Kohvikus istunud. Rääkimata kohtumistest tänaval või mõnes vestibüülis. Daume teadis täiesti täpselt, et näiteks Kaspar Aus ei tundnud kadunukest praktiliselt üldse, ometi oli tema nimi nekroloogi all ära trükitud.

      Daume allkirja polnud keegi küsimas käinud. Tõsi, ta teadis juba ammu, et ega sellistel puhkudel käigi keegi ringi, käes paberileht allkirjade kogumiseks. See võtaks liiga palju aega. Mõnigi väärikas allakirjutanu võib näiteks ametireisil viibida. Seda enam oli sel nimekirjal väärtust. Need olid hetkel niisiis kõige kaalukamad nimed ajakirjanike suurest perest. Peatoimetajad, aga sugugi mitte kõik. Teenelised ja eriti teenekad ajakirjanikud, paar saatuse soosikut sekka. Kaspar Ausi pidas Daume saatuse soosikuks, ei kellekski muuks …

      Sel pärastlõunal läks Daume koju varakult ja jalgsi. Teekond vältas oma nelikümmend minutit. Käed taskus, habe kikkis, kõndis Daume mõõdukal sammul läbi südalinna, ületas külmavereliselt ristmikke, lõikus nagu pisike jäälõhkuja rüselevasse inimmassi Kaubamaja ees … Aga kodutrepist ta kohe üles astuma ei hakanud. Põikas hoovi, toppis piibu täis, tegi suitsu. Ta seiras veidra altkulmupilguga ülekuhjatud prügikonteinereid, määrdunud lund, kirevat plastmasstaarat keldripoe tagaseinas, sama hoone halli tulemüüri. Ja virutas siis kõigest jõust jalaga vastu suurt kartongkasti, värviteleri taarat. See raevukas jalaliigutus maandas midagi maha, midagi, millega ta koju minna ei söandnud.

      „Tjah,” ütles ta nüüd, koputas piibu tühjaks, lõi selja sirgu ja läks üles.

      „Kuhu ma selle risti pean tegema?” ütles naine.

      „Kuhu soovid. Algab uus elu,” vastas Daume napilt.

      „Tõesti? Ja mitmes? Ma ei mäleta enam tõesti …”

      „Kohatu iroonia,” märkis Daume. „Ta algab tõesti. Aga mitte ainult selles mõttes, mida ehk sina silmas pead.”

      Naise nimi oli Irene. Ta oli