Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

sattuda. Seegi oli mööblit täis kuhjatud, aga siin oli veelgi enam ruumi ja ruutmeetreid. Priidult ei võtnud vähimatki vaimupingutust kujutluspilt üleseinariiulist parimate köidetega: ENE, „Tehnikaleksikon”, „Loomade elu”, kunstialbumid, „Varamu”, Tammsaare, „Dekameron”, Mati Unt, Lev Tolstoi … Ta nägi mitmeid kapikesi ja püstsahtleid plaatide ja nootidega. Ta nägi omaette nurka stereoseadmete jaoks. Ta nägi aukohta oma saksofonile. Ta nägi kohvilauda, madalat, hubast, põnevat. Ja taas mingeid pilte seinal, kaht graafilist lehte tuttava kunstniku pühendusega allservas.

      Kolmas ruum oli magamistuba. Jälle üks ruum! Sinna paneme Heili kirjutuslaua. Talle peaks uue ja suurema ostma. Kaua ta vaeseke ikka öösiti köögis klõbistab, nina gaasi- ja toidulõhnu täis, mõtles ta. Talle meenus, et Lasnamäel vist polegi enam gaasipliite. Ikkagi ei pea ta enam köögis kirjutama, mõtles Priit, kurgus liigutus iseenda suuremeelsusest. Piruette ta enam ei teinud, käsi ei hõõrunud. Ta nägi üsna karm ja isegi noriv välja. Aga ta pilk oli juba ammu täiesti pime. Näiteks ei märganud ta siin magamistoas absoluutselt midagi: ei korratut aset, ei roosakaspunast tekki, rääkimata buduaarinurgast suure peegli ja paljude nipspudelikeste-karbikestega. Ta ei märganud sedagi, kuidas vaikselt sisse astunud peremees (või tema kaksikvend?) delikaatse liigutusega korjas toolikorjult ära ja peitis tagantkätt kappi täiesti läbipaistva öösärgi. Ja kui olekski märganud, poleks ta selle üle juurdlema hakanud.

      Priit Heinaste oli juba ammu otsustanud.

      Pärast istusid nad köögis. Priidu suu kuivas. Ta arvas, et see tuleb palavikust. Kohvikannu kõrval seisid konjakipudel ja kristallpits. Üksainus?

      „Mõistate isegi,” öeldi talle. „Autorool ja kurjad miilitsad. Teie terviseks!”

      Priit noogutas hajameelselt, ärevalt, viskas konjaki kurku, rüüpas huuli kõrvetades kohvi peale, jäi tühja pilguga ringi vahtima. Mehhaaniliselt tühjendas ta teisegi pitsi, alles siis taipas, et aeg on kultuurselt käituma hakata.

      „Teate, kulus tõesti marjaks ära … Mul on ausalt öeldes sihuke tunne kontides, et olen gripile ette jäänud,” tähendas ta. Ise aga mõtles murelikult, et ka magamistoas peavad pildid olema – kaks diskreetset naisakti. Tuttavalt kunstnikult.

      „Kui gripp, siis ruttu ravima. Võtke veel üks piisake!”

      „Jah, näete, igal aastal see gripilaine …”

      „Nagu ma vist õigesti mõistsin – te olete muusikainimene?”

      „Mingil määral,” vastas Priit tagasihoidlikult.

      „„Apelsin”? „Ruja”? „Mahavok”? „Karavan”? „Rock Hotel”?” puistas kostitaja aupaklikke oletusi.

      „Oh ei, ja isegi mitte „Magnetic Band” või „Fix”, kuigi … eks mängitud ole siin ja seal … siin ja seal …” oli Priit uje.

      „Sõidud? Turneed? Muljed? Uued paigad?”

      „Tuleb ette, tuleb neidki ette …” noogutas Priit. Loomult kinnine ja hingelt aus inimene, ei saanud ta suisa luisata. Teda kammitsesid hea kasvatus ja kompleksid. Aga ta püüdis keeruliseks muutunud dialoogist auga välja tulla. Talle tundus, et eelseisev korterivahetus on suuresti personaalne. Mida kaalukam on Priit Heinaste osa eesti estraadis, seda enam on tema perel eeldusi siia üle kolida. Kahju küll, aga viimastest reisidest meenusid talle ainult Lagedi ja Raasiku kultuurimajade umbsevõitu saalid.

      „Kas te Anne Veskit tunnete?”

      „Eks ikka,” noogutas Priit ükskõikselt.

      „Aga Marju Länikut?”

      „Tedagi,” noogutas Priit.

      Ta võttis pitsi konjakit. Ega ta valetanud. Varematel aegadel oli ta kahel korral asendanud üht kitarristi Veski saateansamblist. Mis Länikusse puutus, siis sellele uuel kaunile tähele oli ta hiljaaegu kusagil tänavasaginas „tere” ütelnud. Kas Länik vastas, seda ta ei teadnud. Priit pidas vajalikuks kostitajale meelepärane olla. Inimest näis asi huvitavat. Oli varemgi kohanud sääraseid lihtsakoelisi töömehi, kellel oli küll kõik – korter, suvila, auto, kes aga oleksid väga palju andnud sundimatu tutvuse eest teistsuguses maailmas. Priit ei teadnud samuti, milline on see teistsugune maailm. Ta oli seda vaid vahetevahel üle uksekünnise piilunud, julgemata sisse astuda, raatsimata lõplikult taanduda. Oh neid pettekujutlusi, oh neid miraaže, oh neid värvilisi illusioone, mõtles ta sisemiselt lõtvudes. Oh neid tublisid autoomanikke, kes tahaksid tutvuda Anne Veskiga! Nii ta viivuks endamisi muigas, tema, iroonilises vaimus küpsenud pooltehnokraat ja taidlussaksofonist. Aga päris selge, hetk polnud irooniaks kohane. Mõtted hakkasid taas kuidagi iseenesest tegelema tulevase kodu sisustamisega. Vaid tänu heale kasvatusele ja vist ka situatsioonitaktikale suutis ta vestlust jätkata.

      „Ja-jaa … Mõnikord kadestan siiralt teiesuguseid … Mida aga pole, seda pole … Minule astus lapsepõlves üks suur elevant kõrva peale, teate!”

      Priit mõtles, et on vist päris hea inimestetundja. Just ligilähedast teksti oli ta oodanud.

      Ta lausus südamlikult:

      „Mis siin kadestada. Minul pole ka mingit annet.”

      Võõrustaja vuntsid kerkisid muhedas üllatuses üles, nende alt kostis tasast naeru.

      „No-noo! No-noo …”

      Muiates rüüpas mees kohvi. Ei, ta oli omaette maru kuju. Keda ta nii tabamatult meenutas? Kas mitte Lembit Ulfsakit mõnes lihtsakoelisemas rollis?

      „Teate, te olete tõesti väga oma venna nägu,” ütles Priit nüüd millegipärast. Pea surises ja kondid tuikasid, aga enam mitte nii hullusti. Rahvalik ravi andis tulemusi. Ees ootas otsustav kõnelus. Peaasi, et see kulgeks väärikalt, et ei juhtuks midagi piinlikku. Et ta ei hakkaks kogelema. Et ta ei pillaks midagi maha. Kolm tuhat võin pakkuda, mitte enam mõtles Priit. Muidugi alles siis, kui kõik vormistamisel. See pole võimalik, et selline vahetus täiesti ilma rahata … Igasse tuppa kaks pilti, mõtles ta ja kallas endale täiesti hajameelselt võõrast konjakit.

      Mees aga uudistas teda natuke, näis järele mõtlevat ja puhkes uuesti naerma.

      „Ha-hõ-hõõ … Aga mina ju olengi … vend! Seda ma vaatan, seda ma vaatan, et te olete täna terve õhtu kuidagi … imelik! Nagu ei meeldiks see või teine. Nagu ei tahakski korterit vahetada! Seda ma mõtlen, miks te ikka veel telefonist rääkima ei hakka … Aga ega selles pole midagi imelikku. Me oleme vennaksega ammu harjunud, et meiega ebamääraselt käitutakse. Meid kardetakse segi ajada! Nüüd on hoopiski uus variant, sest teie pole mu venda ju näinudki. Ah,” ütles ta tõsinedes, „tegelikult pole me viimasel ajal nii sarnased enam ühti … Poisil on praegu keerulised ajad … kui te mõistate … Selle konjaki ajasin ma tema tagant ära, jääb talle vähemaks, jumal tänatud … Mõistate, millele ma vihjan?”

      „Mõistan,” noogutas Priit ja mõtles: tapeedid on siin uhiuued, pole mõtet neid kohe välja vahetama hakata. Või hakkan? Räägitakse, et tapeetidesse imbuvat eelmised lõhnad ning saatused väga tugevasti sisse.

      „Vennas kannab praegu leinahabet, nagu ta seda orast ise nimetab … Et mured vähem välja paistaks,” ütles võõras mees, üks kaksikutest. Seega siis telefonimontöör. „Aga teie aparaadiga on lood lihtsad nagu meie kontoris ikka,” lausus ta seejärel asjalikult. „Tulin komandeeringust … ah jah, mul on sageli asja Harju rajooni … tulin komandeeringust, ja mis ma kuulen. Kaabel katki, ja lausa ropult. Alles järgmisel kolmapäeval saab korda. Siis helistan teie abikaasale, muidugi juhul, kui te seda telefoni enam üldse vajate.”

      „Ah, mis te nüüd, ega sellega nii kiiret ka … Ah? Mis mõttes?” Priit kortsutas kulmu. Kaks keerulist asja – esiteks oli ta jõudnud tõepoolest korra või kaks telefonimontöörist halvasti mõtelda, nüüd aga asetus kõik ilmselt oma kohale, kui kaabel, siis kaabel, mõtelda, mingi kaabel … Teine asi oli palju tähtsam. Jutt pööras kuidagi liiga järsult tõsiseks. Ta mõtles närviliselt: küll tuleb aga väljaminekuid, suurde tuppa tuleb uus vaip osta!

      „Noh, mis