Kes tõttab öisele rongile. Teet Kallas

MIDAGI ERILIST – RÜSINATUND

      … Kuusk mõrvati – ja linna toodi …

      Oli neljas jaanuar. Aga võib-olla juba viies? Pimedus vajus linna peale. V. A. astus akna alla. Tal olid längus õlad ja traagilised kotid titesiniste silmade all. Ta nägi välja nagu vananev luuletaja. V. A. oligi vananev luuletaja. Ta elas viimasel korrusel suure väljaku ääres, ta nägi kaugele, ta nägi paljutki. Ta nägi, ta aimas, ta aistis. Iseäranis talviti adus ta teravalt, kui sünge ja üksluine on igavik, iseäranis talviti aimas ta ohtu – ah, ikka veel, ikka veel. Tegelikult tahtis V. A. olla elutark ja kiretu. Oli juba aeg, ta oli peaaegu vana mees …

      Nüüd vaatas ta, kuidas närvilise üksmeelega kustusid tuled linnavalitsuse šokolaadpruunis hoones – seal, üle väljaku. Ta teadis, et täpselt samal ajal hakkavad need samasuguse üksmeelega süttima naabruses seisva hotelli akendes. Hotelli varjas Jaani kiriku tuim külgvaade, hotelli ja poolt väljakut. Aga mis seal ikka, see väike kalambuur süttivatest ja kustuvatest tuledest, kontoritest ja numbritubadest ei erutanud teda enam. See oli juba ammu välja mängitud, luulereaks moondatud ja ära trükitud … Las nad süttivad, las nad kustuvad. Oma asi! Hotell seisis omal kohal Jaani kiriku varjus, tema olemasolus polnud kahtlust. Ta oli hall ja kandiline nagu vana kaljurahn. V. A. mäletas seda hotelli juba poisipõlvest. See oli siis, kui linn lõhnas kondiitriäride järele. Las olla, mõtles V. A. Sellest mõtleme teinekord. Tal oli muudki teha. Kellaaeg oli kätte jõudnud, ta hakkas loendama üle Võidu väljaku voorivaid sõiduriistu – autosid, busse, trolle. See polnud mingi rafineeritud päevavargategu, see oli raske manatöö. V. A-l oli väga salajane ja väga keeruline süsteem, mida ta pikkade eluaastate jooksul oli pidevalt täiustanud. See polnud hobi, see oli sund. Ta pidi! Sõidukid sõitsid paremale ja vasemale, pealtnäha oli asi lihtne, aga ei, asi polnud lihtne, asi oli niisama keeruline nagu Monte Carlo rulett. Kiretud arvud andsid V. A-le endeid ja teateid, ennustasid kordaminekuid või hoiatasid katastroofide eest. Mitte keegi ei teadnud V. A. saladust. Veel polnud tulnud aeg seda avada. Veel pidi ta arvutama ja mõtisklema. Ta süsteem oli aja jooksul peaaegu täiuslikuks muutunud. Aga mida aasta edasi, seda raskemaks muutus asja puhttehniline külg. Autosid oli viimasel ajal lihtsalt ebaloomulikult palju. Silmanägemine halvenes. Radikuliit segas seismist. Hambad valutasid. Aga kõigest tuli üle olla, valutavad hambad risti suruda. Ta pidi! Tegu nõudis suurt vilumust ja külma verd, eksida ei tohtinud, siis olnuks partii mokas ja päev rikutud. V. A. seisis akna all ja loendas: 156 paremale, 127 vasakule, 159 paremale, 130 vasakule, kui see takso ka juurde arvata, ta tegi küll pöörde Harju tänava suunas, aga pärast mõttelist loendusjoont, niisiis 161 paremale, 130 vasakule, paremad on täna vasakutest kõvasti ees, ära sa märgi, seda annab vasakpoolsetel kõvasti tasa teha, oh jah, selleks tuleb neil veel tükk tööd ja vaeva näha! 159 paremale, 133 vasakule, ei, 162 paremale ja 133 vasakule, edu on natuke kahanenud, aga sohki teha ei tohi, mõtles ta kurvalt, kes sohki teeb, see astub põrguteed, mõtles ta, tundes samal ajal, kuidas ta aeglaselt vananeb, tühiselt, ainult poole raku võrra, aga kahjuks tagasipöördumatult. Niimoodi tundis ta talviti ikka, igal aastal aina enam. Nüüdki seisis ees terve pikk talv, palju õhtuid täis autoloendamisi. Alles siis tuleb kevad. Ja uus raamat. Kui tuleb. Siis suvi. Sünnipäev augustis. Jalgpall. Kergejõustik. Tennis. MM, MK, EM. Igatahes midagi, mille nimel nädal-kaks teleri ees istuda. Tuleb pensionieelne aasta. Ei, luuletajad ei lähe iialgi pensionile, trotsis V. A. autosid loendades. 177:149, sosistas ta hääletult ja nukralt. Naine piilus korraks üle ukse, aga ei hakanud teda segama. Tagatoas mängis keskmine tütar klaverit. Chopin, midagi eriti ägedat ja nutust. Järelikult oli tütar oma uue austajaga jälle tülis. 185:156.

      Tallinlased olid uue aastaga juba harjunud, juba toimiski talveõhtuses südalinnas argine tipptund, kaupluste ustel vankusid ummistused ja kerkisid kiledad hääled, transpordipeatustes tammusid tumedad inimsülemid, autode karavanid takerdusid fooride taha, sadas valusat hõredat lund, mere poolt tuli jäine tuuleiil, tormas vihinal jalakäijate tunnelisse ja paiskas seal lendu kamalutäie võiduta loteriipileteid.

      Keset Võidu väljakut seisev suur näärikuusk, pärit kuskilt Märjamaa metsadest, ei suutnud sel ebamugaval linnatunnil enam kedagi heldima panna. Trobikonna pisemate kuusehakatiste seas seisis ta seal, värvilised laternakeed üll. Nagu mingi võõbatud huultega vana daam, kes on viisakuse pärast peole kutsutud ja kes ei kavatsegi enam lahkuda. Aga ball oli ammu lõppenud, hardad laulud lauldud, serviisid koristatud, raketid taevasse põrutatud, frakid laenutuspunkti tagastatud. Siiski, täiesti otstarbetu polnud see kunstkuusik keset linna selgi hetkel. Okste vari kulus ära täpselt kolmele inimesele. Üks neist oli miilits, noor poiss, kes tegi salamahti suitsu. Miilitsareamehel oli külm ja igav. Ta ihkas pangaröövleid püüda, vägivallatsejaid pikali paisata, aferiste arreteerida, pidi aga esialgu näärikuusel ja parklal silma peal hoidma. Ta teadis juba, et see on argipäev. Argipäev solvas teda. Salamahti suitsetamine oli vastuhakk argipäeva hallusele.

      Ilma et neil oleks militsionääri, aga ka teineteise olemasolust vähimatki aimu, toimetasid hiigelpuu okste ja pisemate kuuskede varjus veel kaks inimest. Üks neist oli pikk ja halekõhn kodanik. Teda hüüti Apteekriks. Nagu sel kellaajal ikka, oli Apteeker parajasti teel – ära viimas, järel käimas. Kuuse alla põikas ta piinavast uudishimust. Ta narmendavas kooliportfellis seisid neli pudelit pihlakaveini, mida asjatundjate ringis peeti suureks defitsiidiks. Seda varandust ootasid ühes Tatari tänava korteris kolm usaldusmeest. Need olid rangete põhimõtetega inimesed. Apteeker teadis ammu, kui hukutav on uudishimu. Ometi piinas teda probleem, kas ta teeb enne päralejõudmist ühe pudeli lahti või mitte. Nagu selgus, tegi ta seda kohe. Nagu selgus, oli ta iseloom nõrk nagu ikka, vein aga lahe nagu alati. Apteeker oli endas väga pettunud, märgates, et oli pudeli kolme lonksuga tühjendanud. Ta pistis pruugitud taara põue ja asutas ennast minekule, pea nukralt longus. Usaldusmeeste jaoks mõtles ta välja välkkiire versiooni: keset Võidu väljakut tuli talle vastu võlausaldaja ning võttis poolvägisi ära pool pudelit veini, mille väitis endale kuuluvat. Versioon polnud just hiilgav, ent siiski parem kui vilets tõde. Apteeker rühkis edasi. Hilineda ei tohtinud, siis võis peksa saada. Poolel teel väljaku servani märkas Apteeker algul kuuenda meele, siis juba ka kõõrdpilgu abil näärikuuse alt väljaastuvat miilitsameest. Ta süda vajus saapasäärde. Nagu selgus, oli ta avalikku korda rikkunud otse võimuesindaja külje all! Ehmatusest teravnesid Apteekri meeled, nii tuli talle pähe koguni mingi ähmane oletus selle suure kuuse kohta. Harilikus hingeseisundis ta olmedetailidest ei hoolinud, sama rahulikult võinuks ta oma kolm lonksu võtta elusa elevandi kõhu all, ilma et midagi erilist oleks tähele pannud. Nüüd aga arutles ta kihutava, pidurdava, libiseva, müriseva autovoolu vahel astraalkehana hõljudes: näed sa, kuusk juba ka linna toodud, varsti peaks uus aasta tulema. Seejärel kadus Apteeker kuidagi väga järsult linnaõhtusse. Järsult – ja väga kauaks …

      Teise kuusehõlma all kohmitses aga ikka veel keegi naisterahvas. Ta oli oma pakid maha pannud ning püsis kasuka kallal. Eemalt oli raske arugi saada, kes seal kohmitseb: väike karu, paks poisike või külmakartlik naine. Aga nagu öeldud, oli tegu naisega. Ta kartis tõesti külma. Talved olid talle katsumuseks. Tal oli palju sooje riideid seljas, ta muutus seetõttu kohmakaks ja vormituks, jäi alatihti kellelegi jalgu, sai riielda, muutus kurvaks. Minuti-kahe eest kulinaariapoest väljudes oli talle tundunud, nagu oleks katkenud mingi haagike, mingi pandlake. Haake ja pandlaid oli palju, ta läks kuuse alla asja uurima.

      Nagu pikapeale selgus, polnud juhtunud midagi piinlikku, vaid üks kasukanööp oli pooleks läinud. Naine ohkas, tõmbas kapuutsi üle kulmude ja veeres oma pakkidega väljakuservale. Jõudis bussipeatusse, hindas olukorda, veendus, et alla veerand tunni ta siit minema ei pääse, pani pakid taas korralikult maha ja lülitus välja.

      See naine oli sünnilt ja ametilt linlane. Suure osa oma elust oli ta veetnud ühistransporti (busse, tramme, trolle, marsruuttaksosid, mõned aastad ka metrooronge) oodates ning neis reisides. Üsna loomulik, et ta oskas ennast välja lülitada. See oli linlase pärilik oskus. Sedakorda lülitas naine ennast välja märgusõna „rüsin” abil. Niisiis: mis aastal ründasid taanlased rüsinal Toompea kantsi? Millal avati Tallinnas pidulikult (rüsinal!) esimene trolliliin? Aga millal fikseeriti meie linnas esimene ametlik tipptund, mis vastas kõigile maailmastandarditele? Aga mis kuupäev täna on – neljas või viies? Rüsinal-rüsinal tõttavad kuupäevad kalendris … Miks ma kunagi kuupäevi ei tea – rüsinal-rüsinal-rüsinal? Kas keemiline puhastus on veel lahti või ei ole? Rüs … Ah, mis rüsinal, mis rüsinal, olgem asjalikud, kaalugem ja kalkuleerigem, kas ma jaksangi seda keemilisest saadavat riidepakki koju tassida, mul on juba praegu kokku viis pakki ja pakikest, kui ka käekott