Eufooriatunne!. Frank J. Kinslow

tugevam, vahel nõrgem. Kokkuvõttes pulbitseb meis emotsioonide kompott, mis keeb allpool tavateadvust, kuid mõjutab sellegipoolest meie käitumist. See on meie silmis väga raskesti mõistetav. Jätame selle emotsioonide kompoti psühholoogidele ja muudele asjatundjatele lahkamiseks. Eufooriatunne on põhjuse ja tagajärje kammitsaist vaba. See on lihtne, puhas ja ainulaadne – ning sellest saabki meie lugu alguse.

       Madu, kes neelab oma saba

      Olen täiskasvanuna kõvasti töötanud. Iseäranis kõvasti olen pingutanud valgustatuse saavutamise nimel. Minu silmis tähendas valgustatus jäädavat õnneseisundit. Olin võtnud pähe utoopilise mõtte, et kui olen valgustunud, siis olen pidevalt justkui seitsmendas taevas, vaatan alla kannatavate masside poole ja mõtlen endamisi: “Oi-oi! Sa vaata ainult neid kannatavaid inimesi seal all. Mul on tõeliselt hea meel, et olen kõigest sellest üle.”

      Valgustumisest kujunes minu eesmärk ja ma tundsin põletavat iha võimalikult kiiresti selle eesmärgini jõuda. Aga mul polnud aimugi, et just seesama iha vabadusse pääseda vangistas mind lõputusse nõiaringi, justkui oma saba neelava mao pead otsima. Kui oled ihast võitu saanud, ei jää järele midagi ja see on hea, kui suudad sellega leppida. Teekonna alguses ja lõpus on eimiski. Keskel samuti, kuid seda taipavad vähesed.

      Annan sulle vihje. Iga kord, kui oled teel piiritu õndsuse ja igavese vabaduse poole, lahku sellelt rajalt. Kui miski saab olla piiritu ja igavene, siis peab see olema sinu praeguses asukohas. Sa ei vaja teed, et minna kuhugi, kus sa juba oled, sest sa oled kohal. Kõlab loogiliselt? Lõpeta pingutamine, ja sind ootab rahu – nagu metsikule tormile järgnev vaikus.

Harjutus: teekonnal eimillegi leidmine

      Alusta mingisugust lihtsat tegevust, näiteks hakka raamatut käest panema või läbi toa kõndima. Igasugune tegevus sobib. Millalgi tegevuse keskel lakka järsku liikumast. Pärast peatumist pööra tähelepanu mõistuses toimuvale. Ja seejärel oma keha aistingutele.

      Kui katkestad poole pealt lihtsa tegevuse, siis avastad, et meel on tühi ja keha rahulik. Kus sa ka ei viibiks või mida teeks, olgu see lihtne toiming või elukulg, eimiski on alati sinuga… alati!

      Sa vajad teekonda suhteliste asjade jaoks nagu toidupoe leidmine või majandusliku kindlustatuse saavutamine. Teekonnad on vajalikud selleks, et võiksid elus suhteliste asjade järele küünitada. Aga kui tahad leida midagi niisugust, mis on olemas kogu aeg ja kõikjal, näiteks puhas teadlikkus ja eufooriatunne, siis pole teekonnast vähimatki tolku. See on üdini kasutu. See on elu raiskamine.

      Sa ei saa hankida midagi, mis on juba olemas, kuidas sa ka ei prooviks. Kui usud, et piiritu armastuseni viib kindel tee, siis oled oma uskumusest pimestatud. Sa ei näe puude taga metsa. Võid üritada ja üritada, punnitada palju aastaid, ja ikkagi mitte saada seda, mis sul juba on. Kuidas ma seda tean? Sest minagi olen lõputult üritanud.

      Ükskord lakkasin üritamast ja kui sellega kaasnes ülihea tunne, siis mõtlesin: “Kui üritamisest loobumine tekitab nii hea tunde, siis mõelda vaid, kui rahulik ma võiksin olla, kui sellele tõeliselt rõhku paneksin.“ Kas märkad selle mõttekäigu hullumeelsust? Rahu saabub väiksemast, mitte suuremast rahmeldamisest. Rahu ei taba meid hetkedel, mil tegeleme mitme asjaga üheaegselt. See tabab meid siis, kui mõistus puhkab. Kui püsinuksin “loobu üritamast” režiimil, siis olnuks rahu igavene. Aga mina jätkasin pingutamist.

      See on levinud viga. Kui oleme eesmärgini jõudnud ja saanud midagi, mille nimel oleme kõvasti vaeva näinud, siis kaasneb sellega üpris hea enesetunne. Me arvame, et hea enesetunne on tingitud soovi täitumisest. Aga tegelikult lähtub sügav seesmine rahulolu teadmisest, et me ei pea enam selle asja nimel pingutama. Meie sees on koht täielikule tegevusetusele, mida täidab rõõm, rahu või rahulolutunne. Kuna me oleme rahu olemust vääriti mõistnud, siis üritame seda kohta tegevustega täita. Varsti pärast eesmärgi saavutamist on meil jälle sipelgad püksis ja me otsime uue mäetipu, mida vallutada.

      Vahel ei suuda me isegi hetkeks vaikust nautida, sest mõistus otsib juba järgmist väljakutset. Mõistus teab, et õnn on üürike, ning püüab lakkamatult jäädavat õnne otsida. Siinkohal tuleb mängu eufooriatunne.

      Eufooriatunne on kogu aeg ja kõikjal. Sellepärast ütlesingi, et see on olnud alati sinuga. Kui eufooriatunne on praegu sinuga, aga sa ei ole sellest teadlik, siis kuhu peaksid minema ja mida tegema, et seda leida? Vastus on uskumatult lihtne: sa ei pea kuhugi minema ega midagi tegema, piisab selle teadvustamisest. Ja kuidas seda teadvustada? Vastus: ilma üritamata ja pingutamata. See ongi saladus, amulett, mis aitab lõpetada kannatused, mida oled juba lapsepõlvest saadik endaga kaasas kandnud. Lakka üritamast.

      Siin on üks harjutus minu sõnade lahtiseletamiseks.

Harjutus: kuidas vaevata tajuda

      Vali üks arv ühest kümneni. Kujutle vaimusilmas mingisugust värvust. Ja viimaks mõtle kõrgest puust. Pärast seda mõtle järgemööda arvust, värvusest ja puust.

      Kui mõtlesid arvust ja värvusest, siis kui raske oli üleminek ühelt teisele? Kas mõtlesid: Hea küll, mõistus, mõtleme ühe arvu. Ja nüüd, mil arv on mõeldud, asume värvusest mõtlema. Ja nüüd, mil värvus on kindlalt silme ees, mõtleme hoopis puust. Muidugi mitte, sest mõistus ei tööta niiviisi. Kõik toimus automaatselt ja kujutluspildid vaheldusid vähimagi vaevata. Kogu protsess oli ladus.

      Tegelikult oli harjutus pisut eksitav, kuna ei õpetanud sind vaevata tajuma. Seda teed sa niikuinii. Harjutuse tõeline väärtus seisneb teadvustamises, kui sundimatu on tajumisprotsess tegelikult. Igasugune pingutamine ainult segaks sind.

      Mida me siis õppisime? Esiteks on eufooriatunne piiritu ning kuna see on kogu aeg ja kõikjal, siis on see alati ka sinuga. Harilikud emotsioonid, nagu viha ja ärevus, ei ole piiritud. Need on kängitsetud minevikku ja tulevikku, mälestustesse, lootustesse ja hirmudesse. Emotsioonide olemus ja intensiivsus oleneb meie turvatundest antud hetkel. Me võime lasta end emotsioonidel ringi pillutada nagu kaptenita laeva tormisel merel. Või heita ankru eufooriatunde stabiilsusse, millega kaasneb seesmine rahu, rõõm ja armastus. Me ei pea eufooriatunde teadvustamiseks midagi tegema, piisab selle tajumisest. Kuna tajumine on sundimatu protsess, siis toimub ka eufooriatunde tajumine vaevata.

      Sa võid küsida: “Kui eufooriatunnet tajuda on nii lihtne, miks siis ei ole mina suutnud seda teha?” Jah, tajuda on lihtne, kuid see on nagu taskulambi valgusvihk. Suunates valgusvihu esemele, mida soovid vaadelda, näedki seda teadlikkuses helendamas. Ja ehkki protsess iseenesest on lihtne, ei leia sa otsitavat iialgi, kui suunad valgusvihu valele poole. Ainuke põhjus, miks eufooriatunne on jäänud sulle kättesaamatuks, on see, et otsid valest suunast. Kui oled õppinud eufooriatunnet leidma – see tähendab õiget suunda valima –, siis ei kaota sa seda iial silmist. Minu ülesanne on sulle õiget suunda näidata ja eest ära astuda, laskmaks sul eufooriatundega tutvust sobitada.

5. peatüki põhipunktid

      • Iga olemasolev nähtus, välja arvatud eufooriatunne, sünnib, elab ja viimaks lõpeb või sureb.

      • Eufooriatunne on ainulaadne nähtus, kuna on ühtaegu piirideta ja piiritletud.

      • Eufooriatunne on praegugi sinuga.

      • Erinevalt vihast, kurbusest või rõõmust ei ole eufooriatunne suhteline emotsioon, kuid sinu mõistus tajub seda rõõmu, rahu, vaikuse, tühjuse, piiritu armastuse, õndsuse, joovastuse ja muu säärasena.

      • Suhtelised emotsioonid on alati meie mineviku või tulevikuga seotud. Eufooriatunne on teadlikkus käesoleva hetke täiuslikkusest.

      • Eufooriatunne on siin ja praegu. Sa ei vaja teed, et minna kuhugi, kus sa juba oled.

      • Seesmine rahu (eufooriatunne) saabub siis, kui lakkad üritamast.

      • Eufooriatunde leidmiseks ei tule kuhugi minna ega midagi teha, piisab selle teadvustamisest.

      6. PEATÜKK

      Kuidas toimib kvanthäälestus

      „Kas ihkad olla suurepärane? Siis alusta olemisest. Kas ihkad luua suure ja paksu kanga? Siis mõtle kõigepealt alandlikkuse põhitõdedele. Mida kõrgemat