Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

jalad suveks seinale visanud, poleks ma aastaringselt arenenud! Olen Tšikale tänulik, Olmann oli ka,” sõnab Antson. “Tšikinil oli uudne metoodika. Jooksjad tegid palju intervalltreeningut, mahud polnud suured, intensiivsus oli kõrge. Kui olin Tšika meetodid omandanud, koostasin trenniplaani ise, sest tundsin end paremini. Võtsin parima ka kiiruisutamisse.”

      Legendaarne kergejõustikutreener Aleksander Tšikin pidi südamevaluga loovutama Antsoni kiiruisutamisele.

      Toivo Kauniste: “Antson oli Olmanni uude gruppi tulles tavaline poiss, kuni hakkas Tšikini juures kergejõustikku tõsiselt võtma. Siis läks ta ka kiiruiskudel kiirrongina eest.”

      “Tšikin õpetas palju,” jätkab Antson. “Kui esimesi kordi Venemaal käisin, saatis Olmann mu rongile ja edasi pidin ise toime tulema. Mind aitas see, et vene keel oli Koplist suus. Aga kui palju võib pudel Vana Tallinna reisimeest Venemaa avarustes aidata, selgitas Tšikin. Vana Tallinnaga liikudes polnuks keelt vajagi!”

      Igatahes said Olmann ja Tšikin Ants Antsoni asjus kaubale, teineteist segama nad ei hakanud. Küll otsustas Olmann, et Antsoni kiiruisuarengus on jooksul oma osa. Ta nõudis peagi kõigilt oma sportlastelt krossi- ja staadionijooksudes osalemist.

      Korraks näis, et sport võib Antsoni seni korralikult kulgenud õppimist segama hakata. Klassijuhataja Helju Haasmaa suhtus spordipoistesse soosivalt, aga kui avastas, et nooratleedid Sprenk ja Antson on nädalaga viis kahte kogunud, tegi koduvisiidid. Sprenki puhul polnud sekkumisest abi, ta jäi aastaks istuma. Antson sättis koolisammu sirgeks tagasi.

      Tagareas seisva Antsoni klass, selle juhataja Helju Haasmaa istub teise rea keskel.

      “Spordisaalid, uisurajad, hokiplatsid, staadionid … Hingelähedasi trenne läks paljuks, energia jäi sinna. Õppimine hakkas spordi nahka minema. Väljaspool klassi ma ei õppinud, kodutööd jätsin tegemata,” tunnistab Antson.

      “Õpetaja Haasmaa ja ema vestlesid südamlikult, õpetaja otsis tõesti lahendust. Ega ema minuga pärast kurjustanudki. Pigem liigutas mind ennast, et klassijuhataja, noor ilus naine, minu käekäigu vastu sedasi huvi tundis! Õppimine polnud mulle tegelikult ju raske, paljud ained, eriti matemaatika ja geograafia, lausa meeldisid. Parandasin kahed kiiresti ja edaspidi polnud minuga mingit jama. Mõistvat õpetaja Haasmaad meenutan hea sõnaga.

      Kui 26. koolis oktoobrilasteks ja pioneerideks hakati, jäin mängust kõrvale. Vanaema oli usklik naine, ju hoidis mu ema ta tundeid. Kui 22. koolis kommunistlikke noori hakati värbama, ajasin ise sõrad vastu. Olen klassijuhatajale sellegi eest tänulik, et ta mind sundima ei hakanud. Kunagi hiljem, kui juba välismaal käisin, uuriti Venemaal mu ankeeti imestusega. Kuidas nii, et ei ole kommunistlik noor, aga oskab uisutada! Pole võimalik!”

      Õppimise ja kergejõustiku kõrval leidus veel üks kari, mis uisukarjääri ohustas. See oli muusika. Laulmist õpetas 22. koolis Aksel Pajupuu (1926–2009), koorijuht ja muusikakorraldaja, kes tegutses 1955. aastast laulupidudel laste- ja poistekooride üldjuhina. Härra Pajupuu uskus kaljukindalt, et musikaalsele õpilasele Antsonile passib koorilaul paremini kui spordiplatsidel rähklemine. Ta astus samme võimeka kuldkõri mõjutamiseks.

      “Jah, Pajupuule meeldis mu bassihääl ja laulsingi tema kooris. Ent kui treeningu- ja lauluajad kokku langesid, valisin spordi. Pajupuu käis Olmanni juures mind laulma kauplemas ja neist said lõpuks head tuttavad.”

      Vägev klassivend tahtnud Antsoni maha lüüa

      Kui Antson 1957. aastal Eesti uisumeistriks tuli, hindasid koolisõbrad seda kõrgelt. Ometi oleks 22. keskkooli parimaks sportlaseks hääletatud ilmselt Rein Sprenk.

      Sprenk käis algul Antsoni klassis, aga jäi korra istuma. “Sport polnud süüdi. Mu vanemad lahutasid ja vaim sai räsida!” selgitab hilisem õppejõud. Sprenk püstitas mais 1957 nii kuulitõukes kui ka kettaheites Nõukogude Liidu noorterekordi. Seitsmekilose kuuli 15.68 viis juba Eesti meeste paremikku.

      Kuulitõuge oli Eesti ala. Esimestel EM-võistlustel jätkus kulda vaid eestlastele: Torinos 1934 võitis Arnold Viiding ja Pariisis 1938 Aleksander Kreek. Aastatel 1947–1951 käis Heino Lipu jaks Euroopa rekordist üle kuus korda, teda punavõim suurvõistlustele ei lasknud. 1954. aasta EM-ilt Bernist tuli Heino Heinaste pronksiga.

      Rekordite eel oli Sprenk õppimise korda saanud. Ta jätkas kooliteed ladusalt pedagoogilise instituudi lõpetamiseni välja, asudes sealses kehakultuurikateedris tööle kolm aastat enne diplomi saamist. Õppejõuks Sprenk jäigi, ta koolitas mõnda aega ka Antsonit.

      Kuulitõukaja-kettaheitja Rein Sprenk.

      Sprengi tähelendu sai näha kevadel-suvel 1960, kui ta veel 21-aastasena uuendas kolm korda Eesti rekordit ja teenis liidu hõbeda. Rooma olümpial andis täpselt tema tippmark 17.90 neljanda koha, ent Sprenki koondisse ei võetud. “Vaimustus lahtus, motivatsioon hääbus,” tunnistab Sprenk. “Eestis võitsin edaspidigi, aga õppimine, töö, abielu ja laps olid kuulitõukest oluliselt tähtsamad.”

      Asjatundjad uskusid, et Tokyoks 1964 olnuks Sprenk paar meetrit tugevam. Tokyos andis medali 19.39. Tähendab, 1953. aastal 22. keskkooli 8.b klassis ühist teed alustanud spordipoisid Antson ja Sprenk võinuks 1964. aastal vabalt kahekesi olümpiamedalil olla!

      “Olime mitmekülgsed spordipoisid kõik, mina tagusin esiti rohkem võrkpalli. Antsuga koos vutti lüües nägin tema annet kõige lähemalt, teadsin varakult, et ta on paljuks suuteline. Kergejõustikutrennis puutusime vähe kokku, aga võistlustel nägin tema kui jooksja perspektiivi. Seda enam üllatas Antsu alavalik. Kiiruisutamine?!” Sprenk on tänaseni hämmeldunud.

      “Noor Ants inimesena? Mis ma öelda oskan – olime lihtsalt mõnusad kutid, kes tegid sporti hingega. Normaalsed inimesed olime.”

      Antsoni ja Sprenki klassivend Eugen Olle meenutab, et kord mõõtnud kaks kanget spordipoissi vahetunnis poksivõimeid, ikka kinnastega ja puha. Antsonil tulnud üks löök iseäranis hästi välja, Sprenk saanud kõvasti vastu nina. Keevaline Sprenk oli näinud määruste rikkumist, haaranud maast pika võimlemispingi ja astunud sellega Kalevipoja kombel vehkides Antsoni poole õigust mõistma. Teised karanud vahele ja neil vajunud suu lahti, kui nägid, millise vaikse hellusega rahunev vägimees raske pingi põrandale tagasi paigutas.

      “100 meetrit kõndisime kätel nagu nalja!”

      Kaluri tänava majas number 13 oli neli korterit ja kolmest jõudis perepoeg heale kiiruisutasemele. All elasid Antsud: peauksest arvates paremal Antson ja vasakul kuus aastat noorem Saks, tulevane Eesti meister. Saksa kohal elas Antsonist aasta noorem Tukman, kes pärast Eestis võidetud poistemedaleid jätkas õpinguid Venemaal ja uisutas seal korralikult. Just sõber Oss kutsus Antsoni kunagi uisutrenni.

      “Käisin samas 26. koolis, kus teisedki meie kandi poisid, aga mitte eestikeelses, vaid pärastlõunases venekeelses õppes. Ema oli venelanna, aga vene keele valisid vanemad mulle põhjusel, et ehk ootab poissi sellekeelne kõrgkool. Ootamatult oli neil õigus.

      Koos Osvald Tukmaniga (vasakult) istuvad lauas Ants Antson ja Osvaldi maadlejast onu Viktor Tukman, toosama, kes leidis Spartaki teadetetahvlilt treener Olaf Olmanni kiiruisukutse. Ah jaa, need pudelid noormeeste ees … Kui Antson mäletab, et proovis alkoholi maitset alles pärast spordikarjääri lõppu, siis Oss on ajaloo vastu leebem: “No eks me veini ikka natuke võtsime.”

      Vene poolel oli riistvõimlemine popp, õpetaja korraldas seda ka tunniväliselt. Kui kätelkõnni selgeks sain, näitasin kodus Antsule ette. Ta omandas kunsttüki ning sada meetrit kõndisime kätel nagu nalja!”

      Antson on öelnud, et käis kätel ka staadioniringi ehk nelisada meetrit, aga Tukman peab naeru. “Pole näinud ega usu, ju ta luiskab.”

      “Vallmannid olid meist tükk maad vanemad, aga Antsuga tegime lapsest peale kõike koos. Jahtisime kalu ahinguga, panime