Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

      Eesti meistrivõistluste 3000 m takistusjooks. Kulla saab siin vasakpoolsena liikuv Enn-Märt Maasik ja hõbeda juhtiv Rein Leinus. Takistuselt laskuv Paul Tamm jääb neljandaks, sest laseb lõpus mööda tema ja liidri vahelt paistva Ants Antsoni.

      Hea treeneri ja targa inimese Olaf Olmanni 70. sünnipäeval laekus tema õpilastelt kingitus, kus on jäädvustatud kogu kamp. 1 – Ants Antson, 2 – Elmar Liinev, 3 – Mai Valdin, 4 – Urve Sarv, 5 – Virve Abolin, 6 – Einart Alus, 7 – Eva Kärmas, 8 – Valli Madalik, 9 – Juhan Anupõld, 10 – Toomas Kirss, 11 – Maie-Reet Mäevere, 12 – Jüri Lagle, 13 – Silvi Laurits, 14 – Virve Jaagus, 15 – Inge Zekul, 16 – Heino Saar, 17 – Urvi Zekul, 18 – Tamara Brõnova, 19 – Ants Saks, 20 – Milvi Kadarpik, 21 – Aili Kittus, 22 – Osvald Tukman, 23 – Evi Vainumets, 24 – Kadri Dõsjatova, 25 – Toivo Kauniste, 26 – Liina Kreek, 27 – Ivi Drell.

      Hooaeg lõpetati Riia Mežaparkis Läti ja Eesti matšiga. Kuus varasemat duelli olid lätlased võitnud, nüüd jäid eestlased peale.

      Spordileht kirjeldas Mežaparki olusid: “Esimene tutvumine selle uisurajaga jättis petliku mulje. Peeglina sädeles 400 m pikkune ringrada. Kuidas sa siin püsti seisad, arutati, kui oldi jääl esimest korda “liugu lasknud”. On ju meie kiiruisutajad harjunud kodus sõitma üle “kivide ja kändude”.”

      Antson täiendab: “Mežaparkis oli asfaldile valatud mõnusalt kiire jää. Kahju, et Eestis midagi sellist ei suudetud!” Ta ise oli matši parim, järgnesid lätlane Feliks Leitis ja Matvejev. Leedus uisutati nadilt, seepärast sai Antsonist Baltimaade esinumber. Nii jäi kümneks aastaks.

      Kergejõustikus olid Antsonile tähtsad kesksuvel Tallinnas toimunud Nõukogude Liidu meistrivõistlused. “Jooksin 3000 meetri takistuste finaali. Hubert Pärnakivi, kes oli just püstitanud võimsa Eesti rekordi 8.54,4, jäi kõrvale. Ta oli puhtas 5000 meetris hõbeda saanud ega näinud takistustes medalivõimalust. Veel pärast viiendat ringi olin kõvas kambas, siis kukuti veetakistusel hulgakesi ja rütm läks sassi. Lõpetasin viimasena, mis oli ka mu õige koht. See võistlus tähendas ju ülepea mu esimest õiget meeste takistusjooksu.”

      Eesti meistrid selgitati tavatult hilja, septembri teisel poolel, kui Olmann oli uisutajad juba musta maa treeninguteks kokku kutsunud. 3000 m takistusjooksu järel tõusid isiklike markidega pjedestaalile Enn-Märt Maasik (9.21,6), Rein Leinus (9.25,6) ja Ants Antson (9.37,6).

      Treener Olmann, estraadil ka koos Valgrega

      Olaf Olmann (1927–2003) pühendas tööelu spordile. Ta oli kiiruisutamises Eesti meistrivõistluste 11. kohaga piirdunud, ent aitas jalgrattatreenerina hoolealused kõrgesse klassi ja kiiruisus rajas Eesti koolkonna.

      “Oll oli huvitav ja intelligentne kuju, rahuliku loomuga visa korraldaja, põnev rääkija, anekdoodivestja. Ta oli pedagoogiks loodud, oskas meid kambas hoida. Kahekümnest tema juurde kogunenud tüdrukust-poisist üheksa jäi uisutajaks – see on ülihea näitaja! Meil oli oma ansambel ka, Oll ise mängis kihvtilt trumme,” kiidab Antson. Ta lisab, et Olmann oli trummarina musitseerinud koos suurkujudega, nagu Raimond Valgre, Felix Mandre, Arved Haug, Peeter Saul, Emil Laansoo, Valter Ojakäär, Uno Loop. Olmann käis selle seltskonnaga tihedalt läbi, Peeter Sauliga olevat vahetanud ka sportlikke kingitusi: Saul sai pika teraga kiiruisud ja Olmann dirigendi noorpõlvetarbed ehk poksikindad.

      “Kiiruisutamises Olli tehnikaõpetus ju teab mis kõrgel tasemel polnud, aga ta valdas vabalt saksa keelt ja tõlkis trennimaterjale. Sporditeadusest rohkem määrasid treeninguid siiski võimalused ja inspiratsioon. Oll tunnistas endale, et tema lagi hakkab mu võimsuse kasvades ette tulema, ta otsis lahendust.”

      Antson puhkeb Olmannist rääkides äkki naerma: “Oi, Ollile meeldisid noored naised! Olin isegi pahane: mis ta meie tüdrukuid vahib, vahtigu omavanuseid!”

      Koolkonna looja Olaf Olmann.

      Olmann hindas naistes peale nooruse sportlikkust. Esimene abikaasa Eha Olmann, neiuna Roosmägi (sündinud 1932) oli Eesti 400 m jooksu meister. Kooselust kiiruisutaja Milvi Ringiga (1936) sündis tütar Kerttu Olmann-Mõis, kes jooksis neiuna Eesti medalite vääriliselt sprinti. Eesti malemeister Monika Tsõganova (1969) kinkis Olmannile kolm last: Maria, Karl-Olafi ja Kullari.

      “Kindlasti polnud Oll seelikukütt, ehkki ta meile meeldis,” sõnab Mai Männiste, kes Olmanni käe all Eesti esinumbriks tõusis. “Olime sõjaaja lapsed, paljud meist kasvasid isata, minugi isa võtsid venelased vangi. Oll oli meile isa eest. Tal oli tohutu silmaring, suur lugemus, pillimänguoskus, bioloogiaharrastus – ta lummas. Pikkadel sõitudel võis ta õpetlikku rääkida millest tahes. Ja huumorisoon oli nii paigas, et ta rääkis iga teema köitvaks. Poisteansambel, tüdrukute laul, tants, suusamatkad, alkoholivabad sünnipäevad tema kodus – me ei tulnud viinavõtu pealegi! –, jõulud-näärid. Unustamatu! Poisid teritasid meile uiske, meid pani Oll poistele norra mustriga kindaid kuduma. Kui me ise valimisega toime ei tulnud, siis Oll määras, kes kellele teritab ja koob. Viimane kui tüdruk sai kudumise selgeks.