Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

päevas on ta tavaline rõõmus sell oma töödes ja tegemistes.

      Kolmandaks. Ilm oli täielikult pööranud, mäetippude ümber rippusid hallid, peaaegu mustad ähvardavad pilved. Läbilõikav tuul lõõtsus siit ja sealt, justkui igast suunast korraga. Hingata oli raske. Võimlemise aegu tabas Antson end seda koledust imetlemast – pilt oli ju tegelikult võimas ja Alpid nõnda vaadates veelgi kihvtimad! – ning ta suutis hetkelise õnnetunde salvestada, enda kasuks pöörata. Jaatav ellusuhtumine igas olukorras, see aitab!

      Neljandaks. Staadionil vaadati koos treener Šilkoviga oludele silma – lõpusirgel tervitas vastutuul saabujat kiirusega viis meetrit sekundis – ja otsustati, et plaanitud ajani 2.07 pole täna võimalik jõuda. Selle taotlemine viiks hukatusse. Liebrechtsi ja Matussevitši töntsiks muutunud samm kinnitas esialgset otsust. Lepiti kokku, et mingit graafikut ette ei pandagi. Tuleb mõõdukalt alustada, teisel ringil võimsust tõsta ja seda kolmandal säilitada, ning viimane ring lihtsalt vastu pidada. Tulgu siis aeg mis tuleb, täna ei täideta edetabeliridu, vaid heideldakse mees-mehe vastu medalite eest. Suutlikkus plaane käigu pealt kohendada tõi edu, pimesi tormajad ei saavutanud midagi.

      Viiendaks. Rajal oli kuratlikult raske, hambad läksid risti. Aga võit tuli seda magusamalt! Kannatada, kannatada, kannatada – vaid nii tuleb tasu, mis tuhandetel treeningukilomeetritel nähtud vaeva korvab!

      Oma sõit sõidetud, istus Antson tribüünil, Guljajev tõsisena kõrval ja muretult lõkerdav Skoblikova pisut allpool. Skoblikova oli juba finišis vastas olnud, hüpelnud, kallistanud ja midagi “tublist Antsikust” kiljunud.

      Antsonil oli tribüüni aega ja õigustki pabistada, aga polnud suurt mõtet, niikuinii ei aita. Ta rahustas hoopis sõber Guljajevit. Siis, juba Thomasseni sõidu ajal, hakkas Skoblikova üle pingiridade kõrgemale ronima. Tema, varane tõekuulutaja, lihtsalt pidi kullamehe esimene suudleja olema.

      Antsoni kõrval poodiumil seisid Kees Verkerk ja norralaste teab mitmes number Villy Haugen, üllatajate kaela riputati hõbe ja pronks. Vaatlejad kinnitasid, et Verkerki ja Haugenit soosis ilmamuutus. Küllap tõesti, võib-olla, kehitas Antson õlgu. Kindel on see, et teist korda sel olümpial 1500 meetrit ei sõideta ja täna pidi igaüks oma võimalusest kinni hoidma!

      Kõlas eesti rahva vihatuim meloodia ehk Nõukogude Liidu hümn ja masti tõusis punane plagu. Antson aga seisis elu tähetunnil oma mõtetega, lippu vaatamata. Ta rõõmustas, et tööst on kasvanud tulemus, et ta on noor ja tugev, ning et ta on teistest noortest ja tugevatest jagu saanud.

      Oma rahvuse üle on Antson valegi lipu all uhke. Mullu, kui norralased ta ajalehes Antsoviks kirjutasid, ei parandanud Antson üksnes viga, vaid selgitas kannatlikult, et on eestlane, mitte venelane. Olümpiavõidu järel andis ta esimese intervjuu eesti keeles Eesti Raadiole, Gunnar Hololei oli õigel ajal platsi trüginud.

      Antsonil on 6. veebruari õhtuks palju tarkusi, ent ta ei tea veel, et jõuab kauges tulevikus taliolümpiale ka sinimustvalge all, et Albertville’is 1992 saab temast iseseisvuse taastanud Eesti esimene olümpialippur.

      Antson, hambad harjatud, heidab voodisse.

* * *

      Tunde hiljem vaatab olümpiavõitja endiselt lakke ja peas kerib viiekümnendat korda too kaks minutit ja 10,3 sekundit kestnud jumalik etendus. Eestimaal tõstetakse juba hommikukohv tulele, kui Antsoni silmad kinni vajuvad. Unes kuluvad Eisstadioni ringid märksa kiiremini, tunded on veel erksamad.

      Antson ärkab selle peale, et Bob vannitoas habet ajades üsna häälekalt laulu joriseb.

      Suusatamise eksmaailmameister Josl Rieder on süüdanud olümpiatule.

      Sõjatuli koduõuel ja spordirõõm südames

      Härra Artur Antson, Antsu isa.

      Ants Antsoni esimene mälestus, mida kuupäevaga tähistada saab, pärineb 9. märtsist 1944. “Mäletan märtsipommitamist, millega venelased pool Tallinna maatasa tegid. Siis olin juba viiene. Meie akende all tabasid venelased kolme hiiglaslikku kütusereservuaari sakslaste viiest või kuuest. Oli vast tuld ja suitsu! Kui teisi reservuaare ka oleks tabatud …”

      Söögilauast isa kukil varjendisse

      Antson kasvas Kopli poolsaare selles osas, mida ise Tallinna pärapõrguks nimetab. Tema elu ja saavutused on olustikuga lahutamatult seotud.

      Kopli oli kaua tallinlaste meelispuhkepaiku, ent 20. sajandi hakul muutus kõik. Venemaa keisririik otsustas pärast Tsushima merelahingu kaotamist üles ehitada uue sõjalaevastiku. Aastal 1911 kuulutati Tallinn laevastiku baaslinnaks ja Kopli poolsaarele hakati rajama hiigelkompleksi – Vene-Balti laevaehitustehast.

      Peagi alustas tellimuste täitmist Bekkeri laevatehas. Suur töölisasulatega piirkond oli sündinud. Üksnes Vene-Balti tehase hingekirjas seisis 7500 töötajat, suletud tootmisala väravate ette oli rajatud põhjalik taristu. Trammiliin avati 1915.

      1917. aasta sõjakeerises evakueeris Venemaa suurema vara ja vajalikud töötajad. Eesti Vabariik leidis sündides eest Kopli, mida ilmestasid lagunevad ning rüüstatud elu- ja tootmishooned. Poolsaar korrastati kahe kümnendi jooksul väärikaks piirkonnaks, mille elanikkond jõudsalt kasvas. Koplis tegutses Tallinna Tehnikaülikool, jalgu said alla ettevõtted. Kunagised tootmishooned olid muutunud ladudeks, seal hoiti isegi riigi viljavaru.

      Ema Eesi ja isa Artur, alatised laulupeolised. Pojale pioneeriräti hankimist ei võetud ses peres jutuks.

      Kui Ants ja Helgi Antson 11. novembril 1938 ilmale tulid, kolis noor pere Kopli vasakkaldale avarasse merevaatega korterisse. “Linn eraldas uhke elamispinna tänu sellele, et olime kaksikud,” arvab Ants vanemate meenutuse põhjal teadvat.

      Ent maailmasõda juba käis, Molotovi-Ribbentropi pakt ja selle salaprotokollid olid sündimas. Peagi ilmusid taas kohale venelased, sel korral Nõukogude Liidu omad, ja algas enneolematu lagastamistöö.

      Peagi jõudis pärale sõda ise ja Koplist sai strateegiliselt eriti tähtis paik. Antson, kes elas Kaluri, tollal veel Vene-Balti tänavas, teab neist aegadest värvikalt rääkida. Sõjajubedused salvestusid pisipoisi mällu kustumatute pildiridadena.

      “Meilt vaadatuna otse üle Kopli lahe Kakumäe rannas tulistasid sakslased madalal kihutanud Vene lennukit. Täistabamuse saanud lennuk plahvatas ja sadas leegitseva kivina merre.

      Meie pommivarjend asus kodunt mõnesaja meetri kaugusel, tehnikaülikooli keldris. Sõime õhtust – mäletan isegi, et vasikaliha kõrvitsasalatiga –, kui pommitamine algas. Lidusime elu eest varjendisse, vanaema jooksis üksi, Helgi oli ema ja mina isa kukil.

      Mäletan meredessante. Tankid sõitsid kaldast 50–60 meetri kaugusel laevalt maha, tulid vee alt pikkamisi nähtavale ja roomasid kaldale.

      Sakslaste garaažid igasuguste põnevate masinatega, ka nende amfiibtankidega, seisid meie maja vastas. Sõjamehed viskasid nalja ka. Kui mu jalgrattalt kett maha tuli, lõi üks sakslane kannad kokku, saluteeris “Heil Hitler!” ja sättis keti paika.

      Paarisaja meetri kaugusele jäi Kopli rahvamaja, kus asus kord venelaste, kord sakslaste staap. Igas auastmes sõjaväelasi saalis meie kandis kogu aeg.”

      Erilist hirmu ei osanud väikemees tunda. Ju näis sõda elu lahutamatu osana, kogetud rahuaeg oli liialt lühikeseks jäänud.

      Pärast sõda nägi Tallinna kesklinna suunalt poolsaarele liikuja suurest Kopli tänavast paremat kätt kurva kuulsusega Kopli liine. Barakilaadsetes majades elasid lihttöölised, valdavalt venekeelsed muulased. Perede käsutuses olid paremal juhul toapugerikud, kõike muud jagati koridoris, mille uksed viisid ühisköökidesse, ühispesuruumidesse, ühiskemmergutesse.

      Kopli tänavast vasakule, Antsonite poolele, jäid tollase mõiste järgi vaat et luksushooned. Neis elasid eeskätt Balti laevaremonditehase insenerid, meistrid ja muud tähtsamad tegelased.

      “Need eri pooled suurt ei suhelnud,”