Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

ka tema uus kool võttis tüdrukuid vastu alles sügisest 1954.

      Tõsinedes ütleb Antson, et teda ei rahuldanud reaali sportimisvõimalused. “Noortevõistlustel märkas mind 22. keskkooli teenekas võimlemisõpetaja Heino Sehver. Paistsin juba spordiväljakutel, eriti palliplatsidel silma, kui mitte muuga, siis pideva õiendamisega. Elasin asjasse sedavõrd sisse, väljaspool sporti olin pigem flegma. Hiljem selgitas spordi suurkuju Joann Lõssov, et õige mängija ongi õiendaja, see näitavat pühendumust. Nojah, Sehver ei kutsunud otseti üle tulema, aga andis mõista, et olen oodatud. Pikka mõtlemist polnud, sport tõmbas võimsalt.”

      Tõsi, vahel on Antson ka pisut teisiti arvanud. 2014. aastal küsitles Jüri Aarma teda Maalehe tarbeks ja kirja läks: “2. keskkoolis ei olnud hinded mul just kõige paremad, pühiti välja. Ega sinna 22. kooli ka eriti võtta tahetud. Õnneks mõni seal teadis, et teen väheke sporti.”

      Kevade tänava väärikasse 22. keskkooli, Jakob Westholmi gümnaasiumi, lahkus reaalist Antsoni mäletamist mööda veel kolm-neli aatekaaslast. Vestu koolis, uute klassivendade seas, leidus spordimehi, teiste hulgas Antsonist pool pead pikem Rein Sprenk, Eesti tulevane kuulitõukeliider.

      Tallinna 22. keskkooli spordipoisid Rein Sprenk (vasakult), Vambola Poljakov, Avo Viil ja Ants Antson – vähemasti Eesti meistriks tulid nad edasises elus kõik.

      Vambola Poljakov mäletab koolivahetust nii: “Neli-viis meie Kopli-kooli poissi suunati algul reaali, kuigi see polnud elukohajärgne. Ma ei tea, miks suunati, aga täiesti selge, et meie tase ei vastanud reaali nõudmistele. Emakeele kirjandi eest saime kui üks mees veenva kahe ja peagi viidi meid üle 22. kooli, mille sporditase oli tõesti kõrge.”

      Klassivend Eugen Olle kiidab: “Meil sai kokku kõva spordipoiste kamp, klassi meistritiitlit oli raskem võita kui kooli oma. Kõik lõid kaasa kõigil aladel, näiteks Antson oli ka riistvõimlemises kõva käsi.”

      Samal sügisel läks Antson koos sõber Osvald Tukmaniga esiti hoopis Evald Kree juurde tennist mängima. “Tegin Kree käe all elu esimesed õiged treeningud, ehkki tal kui meistrite kasvatajal andetute kuttide jaoks eriti aega polnud. Kui Kadrioru väljakud kattusid värviliste puulehtedega, teatas Kree, et mul tuleb hakata luuaga kolm aastat nooremale tõusvale tähele Toomas Leiusele platsi puhastama. Saatsin ta kuu peale ja tulin ära!” meenutab Antson.

      Tenniseharrastusest kirjutas Antson 1964. aasta olümpiajärgses Kehakultuuris: “Kolme kuu kestel käisin enam-vähem korralikult Kadrioru tenniseväljakuil, et õppida kaks-kolm korda nädalas selle mängu algelemente. Ei tahaks öelda, et mul püsivust ei jätku, kuid kuiv drill nööri otsa riputatud pendelpallidega kustutas kogu mu tennisehuvi.”

      Nüüd ta lisab: “Nii palju spordimõistust mul oli, et aru saada: tennis on põnev ja tore mäng, ent olen alustamiseks liiga vana; harjutagu ma palju tahes, Leiuse võitmiseni ei jõua.”

      Südameala otsingud jätkusid.

      “Vastu talve rääkis Osvald Tukman, et ta onu näinud Spartakis kiiruisutama kutsuvat teadet. Oss arvas, et tasuks asja uurima minna. Et Spartaki ruumid-platsid olid kooli lähedal, jäin nõusse. Meid oli paarkümmend, kes me Olaf Olmanni juures üheskoos alustasime. Näiteks minust vaid aasta vanem Toivo Kauniste oli juba kogenud kiiruisutaja. Ega treener tegelikult uskunud, et minust võib asja saada, aga ära ka ei ajanud. Ju arvas, et küll kaon ise.”

      Treener Olmann meenutas Antsoni tulekut 1963. aastal ajakirjas Kehakultuur. Poiss olnud teistest mitu aastat vanem, andnud mehemõõdu välja. Olmann arvanud, et ju ta treeningute karmistumisel lahkub, kuid peagi selgus, et just raskustega nooruk võidelda tahabki.

      Esimene Eesti kuld. Jäähokis!

      Antsoni ellu sekkus lapsepõlvest armas jäähoki, koolis võimutses mängu buum. 22. keskkooli põhikuuikus valvas väravat Rein Lainsoo, kaitses mängisid kapten Rein Lilla ja Rein Tammis ning edurivis Ants Vaino, Avo Viil ja Ants Antson. Tulevased hokikuulsused Lilla ja Vaino vahetasid kohad, kui ründerahmeldaja väsis. Lisaks neile tuli hiljem Eesti hokimeistriks Lainsoo, Viil aga kogus korvpallikulda ja Tammisest sai ENSV teeneline autosporditreener. Meeskonda juhendas Karl-Rudolf Sillak, kes oli kuulunud Eesti koondisse nii jalgpallis, jääpallis kui ka jäähokis.

      1956. aastast alates tehti pealinnas puhas töö, kõiki vastaseid võideti, väravate suhe oli 80: 2. Pääseti Kohtla-Järvele Eesti koolinoorte esivõistluste finaalturniirile. Seal alistati narvalased 19: 3 ja raskes poolfinaalis Kohtla-Järve põlevkivi töötlemise tehnikum 9: 7. Finaalipäeval paukus 20-kraadine pakane, poisid toppisid ajalehed soojustuseks püksi. Favoriidiks peeti Jõgeva keskkooli, ent tallinlased jäid peale 12: 9.

      Ants Antson teenis oma esimese aastaraamatutesse jõudnud tiitli jäähokimängijana. Kohtla-Järvel peetud Eesti koolinoorte meistrivõistluste finaalturniiri otsustavas mängus olid Tallinna 22. keskkooli poolel tegevad Rein Tammis (ees vasakult), väravavaht Rein Lainsoo ja Eugen Olle ning Ants Vaino (taga vasakult), Enn Ranne, Ants Antson, Avo Viil, Heino Roolaht, kaptenipaelaga Rein Lilla ja treener Karl-Rudolf Sillak.

      Hokilahing Eesti parima kooli tiitlile on lõppenud ja põhikuuikud ühispildil. Taga vasakult Kaljo Merioja (Jõgeva), Rein Lainsoo (Tallinn), Rein Lilla (Tallinn), Märt Räli (Jõgeva), Ants Antson (Tallinn), Jaan Annus (Jõgeva) ja Avo Viil (Tallinn), ees Vello Saidla (Jõgeva), Jüri Vainomets (Jõgeva), Rein Tammis (Tallinn), Ants Orren (Jõgeva) ja Ants Vaino (Tallinn).

      Sellest mängust tuleb Antsonile esimene kodumaine meistritiitel.

      Antson lükkab rinna kummi: “Minu amet oli kollilöömine. Finaali viimase värava viskasin mina!”

      Vaino jahutab Tiit Lääne kogumikus “Ants Antson” nimitegelase hokihoogu: “Ants mängis meie meeskonnas ja oli muidugi päris hea uisutaja. Hokimängijana ta siis midagi erilist ei olnud, kuid oli samal tasemel nagu teised. Meie pidime koos Lilla Reinuga kahekesi mängud ära tegema, teised poisid hoidsid rohkem seisu.”

      “Nii jah, Vaino ja Lilla olid teistest peajao üle,” soostub Rein Tammis, kes on meeskonna ürikuid ja fotosid korras pidanud.

      Mitmetes pallimängudes kooli esindanud Avo Viil ütleb: “Antson kuulus jäähokis kooli meeskonda, jalg-, võrk- ja korvpallis oli ta klassi nii viies-kuues käsi. Aga ta oli väga talisportlik! Kui küsitakse, mis klassivend Antsonist esimesena meelde tuleb, vastan nii: “Ta istus minu ees ja nokkis, vaikne nagu ta oli, pidevalt külmavõetud kõrvu.””

      Kohtla-Järve 1956. Takso-Pobedasse siseneb esimesena Ants Antson, ju tema maksab.

      Viil meenutab ühe soojaga lõpuklassi kirjandustundi, kus õpetaja Vladimir Majakovskit luges.

      “Mina –

      luuletaevast, armastusest suurest

      hüppeks kommunismi

      tiivad olen haaranud.”

      Abiturient Antson oli kommunismi hüppajale poolihääli kaasa tundnud: “Oi, kui kõrge kukkumine …”

      Kui Antson 1964. aastal maailma vallutas, rääkis ema, et poeg tegi esimese spordireisi just hokimängijana. “Küll siis oli muret, mida ühepäevasele võistlussõidule kaasa pakkida. Nüüd on ära vahel mitu kuud, teateid toovad vaid ajalehed ja harvad kirjad, muret on aga hoopis vähem.”

      Üks korüfee nägi jooksjat, teine koorilauljat

      Komsomoli, nüüdsel Kalevi staadionil askeldas mees, kes lootis Antsoni jäält ära kutsuda ja kes selle nimel kolleeg Olmanniga ka läbirääkimisi pidas. See oli Aleksander Tšikin (1915–2006), kellest pärast Leningradi kehakultuuriinstituudi lõpetamist sai erakordselt mitmekülgne kergejõustikutreener. Tema juhendamisel õppisid loorbereid lõikama kõigi alade tegijad: jooksjad, hüppajad, heitjad,