Jäämurdja. Ants Antson. Gunnar Press

Helmut Liiv olnud “episoodiline kuju” ja Hulla Liiv nõustub selle määratlusega. Ta kirjeldab kibedalt kooli toonast õhustikku.

      “Lõpetasin 1948 Rakveres õpetajate seminari ja mind suunati Paidesse, kuid et abiellusin Tallinna poisiga, ei pidanud kolme muidu kohustuslikku aastat seal olema. Aga kerge 26. koolis hingata polnud, sest Helmut oli soomepoiss ja direktor Alma Kaik ülipunane kommunist. Ühe õpetaja, kes piisavalt õiget meelsust üles ei näidanud, lasi ta kümneks aastaks Siberisse saata! See käis umbes nii, et kogu koolile aeti pikalt mingit kommunistlikku plära ja siis too õpetaja vaikselt ütles, et üks koolitund jälle vastu taevast. Enam-vähem järgmisel päeval oli minek, lihtsast kaebamisest ju piisas. Loomulikult rippus oht ka Helmuti kohal, direktor kiusas teda pidevalt.

      Kui Stalin kevadel 1953 suri, kriiskas direktor: “Kellel on kodus leinaloori?” Üks õpetaja siis tõi. Direktor riputas selle üle Stalini pildi, pani meid ritta nagu kanakarja ja käskis kooris nutma hakata!

      Palju õpilased poliitikaasjust teadsid, ei oska öelda, aga korralikud olid nad valdavalt küll. Eestiaegse töökäekirjaga meesõpetajad ei lasknud poistel pätiks minna, nii oli ka naisõpetajatel kergem. Polnud tänaseid probleeme nagu koolivägivald või õpetaja mõnitamine. Spordipoistest ei tule midagi halba meelde.

      1964. aastaks oli Kopli kool kesklinnale lähemale kolitud ja kandis numbrit 24. Antsu võidukat olümpiavõistlust jälgisime kõik koos ja juubeldasime. See oli suur hetk, oli uhke tunne olla Antsuga seotud.”

      Antson on õpetajale iseloomustuse eest tänulik, aga meenutab end ülekeeva energiaga poisina, kes koos pinginaabriga tundi segas, kaaslaste ja isegi õpetajatega sageli õiendas ning neile sandisti võis öelda. “Seda küll, et pahatahtlikud kaagid me polnud ja õppimisega tulime toime,” noogutab ta.

      1953. aasta kevadel lõpetas Antson kooli, kuid parima sportlase auhinnaks ei saanud ta palli ega midagi muud. “Polnud meil seal kellelgi teab mis saavutusi ja mingit rida ei koostatud,” nendib mees, kelle võimsa jäämurdmiseni jäi terve kümnend.

      Antsonite klassijuhataja Hulla Liiv ja kooli võimlemisõpetaja Helmut Liiv koos poeg Peetriga.

      “Ants oli kambajõmm, mitte staar!”

      Ants Antsoniga kogu koolitee ühes klassis astunud tulevane odaviskaja Vambola Poljakov teab, miks tulevane olümpiavõitja poisi- ja noorukipõlves staarina ei käitunud. “Ta ju polnudki staar! Ants rabeles kõvasti ja oli koolivõistlustel tegija, aga ülemäära silma ei paistnud. Tal oli kõikideks aladeks mõnevõrra annet. Plahvatuslikku kiirust nappis, ent koolivõistlusteks piisas. Pikki jookse võinuks ta meie kandis võita ka tagurpidi, aga igatahes polnud Kopli-ajal veel märki, et Antsult midagi eriti vägevat peaks ootama,” arutleb klassivend.

      Pärast seitsmendat klassi sattus Poljakov koos Antsoniga 2. keskkooli ja sealt paari kuu pärast 22. keskkooli. “Ants tegi ikka paljusid spordialasid ja me mängisime koos eri võistkondades, aga tema kõrget lendu polnud nüüdki aimata. Eesti kiiruisutajate meistriks ta ju tuli, aga nii palju me maailmaspordist juba teadsime, et sel alal oli tipp eestlastest väga kaugel.”

      Meistersportlase normi täitis Poljakov Antsonist isegi kaks aastat varem, 1959. aastal. Eesti medaleid, ühe kulla, neli hõbedat ja kaks pronksi, kogus ta 1960–1973. Tõeline “purakas” aga jäi viskamata, Charles Vallmann ja Mart Paama tegutsesid kõrgemal.

      “Mul oli kodunt all Antsust palju kehvem põhi. Antsu peres oli kõik tipp-topp, toit kindlasti parem. Meie isa jõi ja ema tegi pikki tööpäevi, et lapsi hinges pidada. Laual oli sageli margariinileib, vahel harva muna. Niisuguse toitumise tagajärjed ilmnesid tõsisema sportimise alates kohe: nagu auru lisasin, tulid vigastused. Ometi oli just turvalisest kodust pärit Ants see, kes julges treener Olaf Olmanni soovitusel ja eestkostel suure väljakutse, Venemaale mineku, vastu võtta,” räägib Poljakov.

      Kaluri 13 õhuaknast uudistab maailma Ants Antson – mitte staar, vaid kambajõmm.

      “Ka mind kutsuti kord Moskvasse. Seal toideti spordimehi hästi ja baasid olid tasemel, aga kogu seltskond näis mulle täiesti talumatuna ja ma saabusin kiiresti koju tagasi. Hiljem olen mõelnud, et tulnuks vastu pidada. Söönuks korralikult, saanuks sõjaväelase palka ja vihtunuks mehiselt trenni teha. Küll siis oda lennanuks! Ants, näe, pidas Venemaal vastu ning see tõi koos tubli kehamootoriga suure edu! Siin, Eestis, olen kindel, poleks ta kiiruisutamises päris tippu jõudnud.”

      Mõtteis noorpõlve naastes kinnitab Poljakov, et helgele peale ja spordisaavutustele vaatamata jäi klassivend Antson mõnusaks kambajõmmiks. “Täpselt, Ants oli kambajõmm, mitte staar!” jääb odaviskaja määratlusega rahule.

      Väljaspool kooliseinu, hoovispordis, olid Ants ja Vambola sageli küll vastasleerides.

      “Antsu punt elas pargi taga, poisid pärinesid Kopli mõistes peenema rahva seast. Meie – Ilves, Vallmannid, mitu motosportlast, vend Kalju, mina – elasime trammipeatuse kandis, olime lihtsam rahvas. Ning kolmas, päris liinidel elanud punt tähendas ikka hoopis midagi muud, seal oli üsna hull kontingent.

      Võistlesime isekeskis kergejõustikus, üldse vist kõikidel mõeldavatel spordialadel. Pallimängudes jagunesime selgelt nendesse meeskondadesse, keda äsja eritlesin. “Liinid” olid kõiges viimased. Meie saime näiteks korvpallis “peenemast rahvast” tänu tehnikale ja taktikale jagu, aga jalgpallis käisid nemad meist vastupidavusega üle – see oli Antsoni, nende liidri koolkond.”

      Nagu Antson, nii meenutab ka Vambola Poljakov hea sõnaga 26. kooli peamist võimlemisõpetajat Evald Teppandit. “Ta oli kehalise puudega, aga suure hingega spordimees, sütitaja. Lisaks põhitööle ajas ta meile TPI spordisaalis pühapäevadeks trenniajad välja. Ise kütsime ahju, et pesuks sooja vett saada.”

      Teine kiitus läheb Heino Sehverile, Teppandi ametivennale, kes töötas 22. koolis. “Sehverita poleks minust vist odaviskajat saanud, ma jäänuks korvpalli juurde. Kooli kergejõustikuvõistlustel oli kavas granaadivise ja ma teadsin, et olen selles päris tugev. Staadion, kus pidime võistlema, oli selgelt väike. Ütlesin seda õpetajale ja kui ta mu üle naerma hakkas, virutasin granaadi üle tagumise aia. Sehver tõsines ja viis mu joonelt tunnustatud treeneri Ervin Uugi juurde. Uuk saatis mu proovimata ära – tal olevat niigi liiga palju õpilasi. Sehver ei jätnud jonni, tutvustas mind Aleksander Lohule. Lohk treenis mind sedavõrd, et aasta hiljem panin Uugi odapoistele kümne meetriga ära. Veel meenub Sehverist, et ta ei nõudnud spordipoistelt, nagu Antson, Rein Sprenk, Avo Viil ja mina, tundide vägisi kaasategemist. Mis trenniminejad me kohe pärast tugevat võimlemistundi oleks olnud! Kuid tundsin õpetajaid, kes programmist raudselt kinni pidasid ja spordipoisid poolväsinuna trenni saatsid.”

      “Sehver oli spordifanatt ja hea jutumees ühes isikus, ta veenis poisse sporti tegema – mind ka,” lisab Antson.

      Sõjajärgsel vaesel ajal oli kerge spordi juurde sattuda. Kuid Kopli poisid, mitte üksnes meistrid, vaid paljud teisedki, jäid spordi juurde kauaks. Kodustele platsidele koguneti pallilahinguid pidama veel täismeestena. Tiblad olid nende poolsaarel vandaalitsenud, aga sportlased olid ja on päritolu üle uhked. Kopli poiss – Eesti spordis tähendas see sõnapaar kaua kvaliteedimärki.

      Vestu kooli au kaitstes

      Tallinna 22. keskkooli 8.b jalgpallitiim: Heino Roolaht, Toivo Nurmela, Rein Sprenk, Peeter Relve, Vambola Poljakov, Avo Viil, Ants Antson, Aado Luksepp, Aarne Jääger, Vello Keldosild ja Eugen Olle. “Me võitsime selle kambaga abituriente 11: 0 või umbes nii,” meenutab Olle.

      Sügisel 1953 ühendati Kopli trammiliin Põhja ja Mere puiesteed pidi linnaliinidega. Antsonile see sobis, sest ta hakkas just siis kesklinnakoolis käima. “Kopli liini tagaotsas veel ringi polnud, juht istus tulles trammi ühes ja tagasi sõites teises otsas,” tähendab Antson.

      Mentor Kree pakkus reketi asemele luuda

      Esmalt läks Antson