Armastusega Venemaast. Ivari Vee

Sorokinit peame kirjanduslikuks huligaaniks ning me kirjutame temast just nii nagu kirjutame, kuid me ei tee nägu, et teda pole olemas (Vladimir Sorokin, kirjanik, stsenarist, dramaturg, üks peamisi kontseptualiste. Tema teoseid on tugevalt kritiseeritud ning teda on süüdistatud muu hulgas ka pornograafias. – I.V). Teisiti ju olla ei saagi, kuna Literaturnaja Gazeta on praegusel Venemaal ainus kultuurilooline väljaanne, mis annab kirjandusest täieliku ülevaate.

      Mida peate silmas sellise kurjuse all, mis tuleks inimeste teadvusest võimalikult kaugel hoida?

      Toon alati ühe näite. Venemaal käib tõsine diskussioon teleseriaali „Kool” üle, mille on lavastanud noor, veel eile kõigile tundmatu režissöör Valeria Gai-Germanika. Olen ka ise koolist kirjutanud ning omal ajal käis selle ümber kõva poleemika. Toona leiti, et minu teos on vägagi terav.

      Kuid nii nagu see Gai-Germanika teeb!.. Ta on kokku pannud kogu negatiivsuse, mis üldse koolis võimalik on – narkootikumid, joomine, seksimine kusagil boileriruumis, vägivaldsed ja joodikutest lapsevanemad, pervertidest õpetajad – ja kõik see on üheks ekraanitooteks kokku pressitud.

      Kunsti üks ülesandeid on vananenud ja ühiskonda segavate tabude kõrvaldamine, kuid ei tohi ju korraga kõrvaldada kõiki tabusid! Tabu on ühiskonna kultuurilise eneseorganiseerimise vahend. Kui kõrvaldada kõik tabud, lõpetab ühiskond eksisteerimise kui kultuursete ja arukate inimeste kooslus. Seepärast tuleb kõrvaldada vananenud tabud, ja andekad inimesed saavad sellest aru; teised aga, sellised nagu Gai-Germanika või Sorokin, lõhuvad ka neid tabusid, mida ei tohiks puutuda.

      Tuttav germanist rääkis, et käis Saksamaal sellesama Sorokini loengul, kus too olla ka ühe oma novelli ette lugenud. Sorokinil lõpevad kõik jutustused sellega, et kangelased söövad oma väljaheiteid. See on tal nagu mingi know-how. Niisiis, pärast loengut tuli mu germanistile koridoris vastu üks vanamees, rühi järgi omaaegne Wehrmacht’i ohvitser, koos oma lapselapsega. Mu sõber kuulis, kui see 10-aastane poiss küsis: „Vanaisa, ütle, kas venelased tõepoolest oma s…a söövad?” Vanahärra natuke mõtles ja vastas: „Jah, söövad, ja seepärast nad sõja võitsidki!”

      Vaat selliseid järeldusi tehakse nn kirjandusest, mis ei toetu mitte millelegi reaalsele!

      Praegu võtavad noorukid „Kooli” kui käitumismudelit. Lapsevanemad aga vaatavad seda seriaali ja ütlevad: „Kas ma pean tõepoolest oma lapse saatma sinna kooli, kus tüdrukuid tiritakse WC-sse, et neid kambaga vägistada, kus sealsamas juuakse, suitsetatakse, varastatakse ning süstitakse narkootikume? Ei, mina oma last sellisesse kooli ei lase!” Lapsevanemat siis lohutatakse: ei, see on lihtsalt kunst, kunst aga peabki utreerima!

      Kui see on kunst ja ühe niisuguse inimese versioon, kel pole peas kõik päris korras, siis näidake seda kinnistel seanssidel, mitte aga kõige vaadatavamal ajal 1. kanalil, mida vaatavad miljonid inimesed. See on keeruline küsimus, mis on seotud sõnavabadusega. Tekib küsimus: mis asi see sõnavabadus üldse on?

      Negatiivsusega manipuleerides on lihtsam populaarsust võita. Võtame ropendamise. Normaalne inimene ei saa enam teatris käia, sest laval käib lausropendamine, kusjuures täiesti mõttetu.

      Meil sama lugu. Mind kutsuti telesaatesse, mis oli pühendatud ropendamisele. Osalesid ka teatridirektor ja lavastaja, kes oli lavastanud tüki, milles normatiivses leksikas esinesid vast ainult sidesõnad. Küsisin temalt: miks nad sellise tükiga üldse välja tulid?

      Lavastaja vastas, et tegid seda kasvatuslikul eesmärgil, et noored tulevad teatrisse ja, leides eest roppused, saavad aru, et neile see ei meeldi ja nad ise enam ei ropenda. Ma küsisin: „Kas te ise saite praegu aru, mida ütlesite? Kõik on ju risti vastupidi, sest noored näevad, et kui juba teatris ropendatakse, on see normaalne.” Seepeale ütles lavastaja: no kuulge, kogu Euroopa teater ropendab, miks siis meie ei või!?

      Polegi kohe midagi kosta. Nad on tegelased, kes sülitavad teatri traditsioonidele, teatri tohutule kasvatuslikule funktsioonile. Neile on tähtis vaid endi odav populaarsus.

      Muide, kui ma Literaturnaja Gazeta’sse tulin, keelasin trükkida asju, kus oli kasutatud roppusi. Minult küsiti: aga kui on tegemist geniaalse autoriga, kes on kirjutanud roppude sõnadega geniaalse luuletuse? Vastasin: siis ootame, millal see geniaalne luuletaja kirjutab uue geniaalse luuletuse, mis roppusi ei sisalda.

      Unistan reisist kuhugi Venemaa kolkasse, et näha, kuidas seal inimesed tegelikult elavad. Filmidest ja telesaadetest, mis räägivad Vene kolkaelust ja mille põhjal meie siin oma arvamust kujundame, jääb mulje, et suurlinnadest väljaspool elavad vaid totaalsed alkohoolikud ja kriminaalid, kes vedelevad hommikust õhtuni puu all ning, kui jalad alla saavad, lõiguvad üksteist mootorsaagidega, ning et kõik noored tüdrukud on eri masti prostituudid. See ei saa ju tõsi olla. Alles mõni aeg tagasi reisis üks vanem prantsuse naisajakirjanik autostopiga läbi Venemaa ning kirjutas raamatu, kus ta ilmselgelt imetles Venemaa kaugetes kolgastes elavaid inimesi. Miks meile näidatakse ainult seda koledamat osa, mis küll kindlasti on olemas – kas selleks, et võõraid eemale hoida?

      Arvan, et asi on keerulisem. Tänaseks on ellu astumas terve eituseetikal kasvatatud meediapõlvkond. Oli ju tõepoolest periood, kus nõukogude elu küllalt pilvitul foonil – katus pea kohal, töö olemas, laste koolitamise ja arstiabiga pole probleeme – tekkis paise, mis oli tarvis avada. Ma ju ise ka rõhusin peamiselt puudustele, kui kirjutasin sõjaväes või komsomolikomitees toimuvast („100 päeva käskkirjani” ja „Ülerajooniline erakorraline juhtum” – I.V.). Samas ei olnud sõjaväes ega komsomolikomitees läbinisti kõik halvasti. Leidsime, et peame rõhutama just puudusi, kuid mõistsime, et foon peab olema normaalne.

      Järgmine põlvkond aga kasvatati üles täieliku eituseeetikaga. Leiti, et ajakirjaniku peaülesanne on leida võimalikult suur hunnik sõnnikut ning näidata seda võimalikult kasuliku nurga alt.

      Niisugustel põhimõtetel on suureks sirgunud too põlvkond, kes täna juhib televisiooni ja kirjutavat pressi. Nad ei mõista, miks oleks vaja kirjutada normaalsusest – keda see huvitab? Olukord meedias on selline, et kui leiad loo sellest, kuidas kaks purjus metsameest mootorsaega mõne eide pärast kaklevad, on see hea süžee. Saad preemiat ning puhkuse Kanaaridel! Aga see, et need metsamehed teevad igaüks kolme eest tööd ja üks ostis just džiibi, teine aga ehitab praegu juba teist maja, ei huvita kedagi.

      See, mis varem kuulus toidu juurde pikantse sousti või pipraterana, on täna põhitoit. Ajakirjandus on muutunud üheks ainsaks teravaks maitseaineks. Üks asi on, kui sulle antakse toidu juurde lusikatäis adžikat, teine asi aga, kui sul on ees taldrikutäis adžikat. Viimast pole võimalik süüa.

      1990-ndail võimu juurde jõudnud inimesed olid lihtsalt seisukohal, et nii on võimalik vabaneda impeeriumimeelsest minevikust. Tegelikult toimus see kõik juba 1920-ndail nõukogude ajakirjandusega. Sel ajal oli kõik, mis toimus enne revolutsiooni, kohutavalt paha. Mäletan, küsisin poisikesena oma vanaemalt (kes oli küll kirjaoskamatu, kuid raadiot kuulas huviga), et kuidas tsaariajal elati? Ta mõtles väheke ning ütles, et polnud viga, päris hästi elati, siis mõtles veel ning lisas: ainult rahvas oli ikke all.

      1990-ndail töötas täpselt sama mudel. Tarvis oli näidata nõukogude epohhi kui õudsat aega, täielikku läbikukkumist ning kõigi meie murede süüdlast, ajastut, mil inimesed ei elanud, vaid virelesid. Nõukogude iganditega võitlemiseks loodi terve meediamõrtsukate põlvkond. Nad võiksid ju täna täägi tuppe pista ja tegelda uue ühiskonna arendamisega, kuid kahjuks ei oska nad peale tapmise midagi muud teha! Ja nende õpilased on samasugused mõrtsukad. Ilma riigi vahelesegamiseta olukorda ei muuda. Ainult riik saab selle protsessi peatada, sest Venemaa on juba kord nii üles ehitatud, et kõik hea ja ka kõik halb saab alguse riigivalitsusest.

      Jah, räägitakse, et oleks hea, kui riik ei segaks vahele. Oleks küll – kusagil Hollandis see toimib. Meil mitte, sest sajandite jooksul oli riik peamine regulaator nii majanduses kui ka kodanikuühiskonnas. See võib kunagi muutuda, kuid protsess on pikk – kuni riik paneb kõigepealt kõik paika ning tõmbub siis vaikselt tagasi, nagu Inglismaal juhtus. Seal privatiseeriti raudtee, kuid kohe, kui see hakkas koost lagunema, võttis riik selle tagasi. Ja seda Inglismaal, kus riigi osa majanduses