Armastusega Venemaast. Ivari Vee

me kirjutasime? Tegime kõigepealt üldise plaani, jagasime peatükkideks, ja kumbki kirjutas teatud hulga peatükke. Ise valisime, mis teemad ühele või teisele huvi pakuks. Seejärel panime peatükid kokku, lihvisime stiililiselt, parandasime natuke ühtteist, ja nii raamat valmis saigi.

      Juhtus ka üks naljakas asi. Kui kirjutasin valmis oma esimese peatüki, luges Juli selle läbi ja ütles: tore, natuke on muidugi vaja kohendada, aga muidu hea! Paari päeva pärast andis ta peatüki mulle tagasi. Ta oli selle peaaegu tervenisti ümber kirjutanud! Mulle see muidugi ei meeldinud. Vaidlesime kõvasti, kuid ta nõudis, et nii peab jääma.

      Ütlesin siis: andku nüüd oma peatükk, las ma vaatan! Kirjutasin muidugi selle ka ümber, andsin talle tagasi, ning hakkasin tõestama, et nii ongi õigem. Peale seda vaikis ta natuke aega ja küsis, kas minul oli sama valus, solvav ja ebameeldiv tunne ning kas ka mul oli tahtmine võtta pann ja talle vastu pead virutada? Vastasin, et täpselt nii oligi. Siis ta leppis ja ütles: kõik, sain aru, kumbki teeb oma tööd.

      Nüüd oleme kolm jutustust kirjutanud, ning kokkuvõttes oli meil väga meeldiv ja lõbus koostöö.

      No muidugi, muidu te poleks ju esimesest raamatust kaugemale jõudnud!

      Jah. Teine autor, kellega ma koos töötasin, oli Volodja Vassiljev. Temaga kahasse kirjutatud raamat oli „Päevane vahtkond”. Ta oli lugenud minu „Öist vahtkonda”, mis talle väga meeldis. Kuid talle ei sobinud, et pimedusejõud on minu poolt halvaks tehtud. Ta ütles, et tema meelest võivad pimedusejõud olla ka head, ning palus luba kirjutada „Päevane vahtkond”, kus sündmusi vaadeldaks pimedusejõudude vaatevinklist.

      Vastasin, et üksinda kirjutada ma tal muidugi ei luba, sest ta pööraks minu kontseptsiooni pea peale. Tegin ettepaneku kirjutada koos.

      „Päevane vahtkond” koosneb kolmest osast. Esimese kirjutas tervenisti Volodja, teise osa mina, kolmanda jagasime pooleks ja peatükkide kaupa kirjutasime mõlemad.

      Viimast korda kirjutasin koostöös Nik Perunoviga. Nik tuli minu juurde Moskvasse ja praktiliselt elas minu juures, kuna töötasime terved päevad. Hommikul tegi mu naine meile hommikusöögi ja läks tööle, ning kui ta õhtul tagasi tuli, andis meile jälle süüa.

      Vahel läks Nik hotelli, kuid enamasti jäi meile ööbima. Elasime pisikeses ühetoalises „hruštšovkas”. Nik võttis madratsi ning laotas selle köögipõrandale laua alla – see oli ainus koht, kuhu madrats ära mahtus.

      Meenub üks naljakas lugu. Mu naine töötas ülikoolis ning kord tuli külla tema vanem kolleeg, lugupeetud professor, kes muuhulgas küsis: „Kas teie mees on kirjanik ja kirjutab fantastikat?” Naine vastas, et jah. Professor ütles, et kahjuks ta mind ei tea, aga talle üldiselt ulmekirjandus meeldib ja et eriti meeldib talle Perunov. „Kas te teate sellist kirjanikku?” küsis professor. „Jah, tean,” vastas mu naine. „Ta elab meil köögis laua all.”

      Tolle õppejõu jaoks oli see muidugi vapustus – tema armastatud kirjanik elab mingi Lukjanenko köögilaua all.

      Hariduselt olete psühhiaater. Kas olete oma erialal töötanud ja kas see on kirjanikutöös aidanud?

      Psühhoneuroloogiahaiglas töötasin ainult aasta, kui olin internatuuris. Sel ajal mul juba trükiti raamatuid ja sain aru, et kaht isandat teenida ei saa. Petaksin nii lugejaid kui ka patsiente, ning valisin meelepärasema tegevuse. Ma armastasin kirjutamist ja sellega ka teenisin rohkem. Leian, et koolitatusest on muidugi kasu olnud – nagu alati igasugusest kõrgharidusest.

      Mind ja kindlasti paljusid eesti lugejaid huvitab, kuidas „Öine vahtkond”sündis?

      Algas kõik sellest, et tahtsin ikkagi kirjutada ulmet. Kosmosest kirjutamine oli mind juba korralikult ära tüüdanud, nii et ütlesin oma kirjastajale, et plaanin üht fantasy’t. Kirjastaja püüdis mõtte maha laita, sest mul tulevat kosmoselood suurepäraselt välja, neid ostetakse, jätku ma rumalused.

      Jäin siiski endale kindlaks. Ainus asi, mis muret tegi, oli – pidin hakkama tõsiselt uurima, mismoodi oli ehitatud keskaegne kindlus ja kuidas elati keskajal. Siis otsustasingi tuua tegevuse meie päevadesse. Mõtlesin nii: meie hulgas elavad nõiad ja võlurid ja vampiirid, aga miks me neid ei näe? Järelikult nad peidavad ennast meie eest! Aga kas ei ole nende hulgas kedagi, kes ei tahaks ennast avalikustada? On, kuid neid hoiab tagasi nende politsei. Nii tekkiski Vahtkond. Veel pidi olema noor kangelane, kes näiteks vampiiridega võitleks. Miks me ei näe nendevahelisi võitlusi? Järelikult nad tegutsevad mingis erilises ruumis. Nii tekkiski Hämarus. Lühidalt, asusin tööle, ja edasi hakkas raamat ennast ise kirjutama.

      Kas vahel ei ole tekkinud tunnet, et kõik, mida kirjutasite, ongi tõsi?

      Kui autor midagi loob, peab ta ise sellesse uskuma. Mina küll usun alati. Pärast katsun need asjad elust lahus hoida, sest kui usuksin neisse ka pärast arvuti tagant tõusmist, oleksin varsti oma haridusjärgsete kolleegide patsient.

      Kuid loomulikult saan kirju inimestelt, kellel ongi segamini, mis on tõde, mis väljamõeldis. Üks väikemees kurtis, et tema õde on nõid „Päevasest vahtkonnast”. Tavaliselt ma sellistele kirjadele ei vasta. Seekord tegin siiski erandi, ja vastasin poisile, et küsisin nii päevasest kui ka öisest vahtkonnast järele ning ja mõlemad kinnitasid, et ta õde on tavaline inimene.

      Need raamatud on mingil määral allegooriad meie igapäevaelust. Nad on seatud teatud ajaraamidesse, ning seepärast tuleb mul veel mõni aasta oodata, et kirjutada Vahtkondadeseeriale järg. Minu kangelane peab lihtsalt täisikka jõudma.

      Mõnel inimesel on küllalt raske taolisi süžeesid mõista. Kui asusime tegema filmi „Öine vahtkond”, palus režissöör Timur Bekmambetov, et ma talle loo kuidagi arusaadavaks teeksin. Rääkisin siis: kujutagu ta ette, et töötavad kaks salateenistust, kes luuravad teineteise järele, tulistavad vahel üksteist nurga tagant… Talle sai asi kohe selgeks.

      Tegite Timuriga oma raamatute põhjal kaks filmi, „Öine vahtkond” ja „Päevane vahtkond”. Viimane lõi kassarekordeid Ameerikas ja Euroopas. Kas tuleb veel kolmas? Oli nagu midagi kuulda…

      Jah, kolmanda osa – „Hämaruse vahtkond” – filmimine pidi toimuma koostöös Hollywoodiga, kuid Ameerika pool venitab võtete algusega. Ei tea, miks? Võib-olla selleks, et me Ameerika filmide kassatulu ära ei võtaks.

      Kui tulla tagasi meie maailma, siis – kuidas täna Venemaal elatakse?

      Eks nagu mujalgi, üleilmses finants- ja majanduskriisis. Kuid tundub, et va-litsuse poliitika on küllalt mõistlik. On selge, et rubla devalveerumine toi-mub, kuid tehakse kõik, et see oleks inimeste jaoks võimalikult pehme ja valutu. Lisaks on veel terve hulk muid probleeme: illegaalsed immigrandid ja nende kuritegevus, millele omakorda vastukaaluks tekivad vene rahvusäärmuslaste grupeeringud; ka kriisikolded Kaukaasias. Üldiselt Venemaal elatakse!

      Kuid näib, et kogu maailma ähvardab mingi vapustus – kuigi püsib lootus, et see on ainult finantsiline.

      Kuidas näete teie inimkonna tulevikku? Kõik vanad finants-, majandus- ja poliitsüsteemid tunduvad täna lagunevat?

      Seda peaks küsima vast poliitikult või majandusteadlaselt. Proovitud on juba hulgaliselt poliitilisi ja majandusstruktuure. Neid on pidevalt ka muu-detud. Mõnikord hästi, mõnikord halvasti. Näiteks Nõukogude Liit lagu-nes väga halvasti. See, et N. Liit veriselt tükkideks rebiti, oli kohutav – selle tagajärjed on veel tänagi tunda. Paljud riigid on lagunenud kultuur-selt, aga Gorbatšov tegi hirmsaid vigu.

      Mis edasi saab? Arvan, et inimkond peab leidma mingi ühise väljundi – olgu või mingi globaalse kosmoseprojekti. See võimaldaks suunata inimeste energia millegi loomisele.

      Milline võiks olla inimese järgmine arenguaste? Kõik on justkui juba olnud. Kas hakkame lendama või?

      Meie praegused biotehnoloogiad võimaldavad juba mõne aasta pärast hakata inimesi muutma. Võib vastavalt soovile tellida oma tulevasele lapsele teatud välimuse ja iseloomu, ning seda kõik väheke geenidega mängides. Kindlasti võib