Armastusega Venemaast. Ivari Vee

Patriarh räägib oma juttu ja seepärast ei kaugene meist ka Ukraina ja Valgevenemaa – oleme ju kõik üks suur Püha Venemaa. Venemaa ülemmufti hoiab teisest küljest muhameedlasi koos, et too regioon laiali ei valguks.

      Venemaa mudel tundub võib-olla väljast vaadates ühel jalal kõikuva moodustisena, kuid tegelikult püsib piisavalt kindlana.

      Ma käisin Tuvas. Liidu lagunemise järel 1990-ndate alul tahtis peale tšetšeenide ka Tuva Venemaa koosseisust lahkuda. Igasugu jama toimus seal – tapeti venelasi ja OMONiga käis peaaegu et sõda. Hiljem hakati mõtlema, et mida teha. Kas minna Mongoolia koosseisu või? Ei, Venemaa maksab vähemalt mingitki pensioni, ehitatakse teid, doteeritakse föderaalsetest programmidest regioone.

      Sellega on nii nagu usuga – usud või ei. Usk Venemaasse on just selline, mida ka paljud teised rahvad usuvad. Baltikumis see usk ei töötanud, mujal töötab edasi ja aina tugevneb.

      Ma ei tea, kui arusaadav see jutt oli, kuid ma väga püüdsin oma segaseid mõtteid kuidagi teieni tuua.

26. novembril 2009. aastal Kadrioru restoranis

      Juri Poljakov: „Täna saad tõde ja õigust osta vaid niipalju, kui sul on raha.”

      Juri Poljakov on kirjanik, dramaturg, poeet, publitsist ja ajalehe Literaturnaja Gazeta peatoimetaja ning Venemaa Föderatsiooni presidendi kultuurinõukogu liige.

      180 aastat vana Literaturnaja Gazeta on kirjandusehuvilistele tuntud bränd. Esiknumber ilmus 1. jaanuaril 1830 ning sellele panid aluse Aleksandr Puškin ja Anton Delvig. Juri Poljakov positsioneerib end vaba vene konservatiivina. Vabad konservatiivid olevat inimesed, kes suhtuvad ühiskonnas toimuvasse ning ka poliitilistesse protsessidesse skeptiliselt ja kriitiliselt, kuid seda mitte Lääne liberalismi, vaid Vene patriotismi seisukohast, olles kesktee lääneliku liberalismi ja kroonuliku patriotismi vahel. Asutamisest peale oli Literaturnaja Gazeta just selline väljaanne, mis kritiseeris nii Faddei Venediktovitš Bulgarini (1789–1859, vene kirjanik, elas pikka aega Tartu lähedal Karlova mõisas ja suri seal. – I.V.) kroonulikku patriotismi kui ka Läänele, peaasjalikult Austria kuningakojale, orienteeritud liberalismi.

      Ütlesite, et suhtute Lääne liberalismi küllalt skeptiliselt. Skepsis on Venemaal levinud suhtumine, kuna suur osa ühiskonnast saab aru, et ultraliberaalse maailmavaatega inimesed on toonud riigile ainult kahju. Miks Venemaal liberalism ei toimi? Läänes toimib, kuid Venemaal ja ka meil Eestis haibib see ühiskonnas eelkõige egoismi?

      Arvan, et on palju põhjusi. Kasvõi see, et Euroopas arenes kapitalism protestantliku eetika põhjal, Venemaad aga iseloomustas kogukondlik kristlik teadvus, mis on hoopis midagi muud.

      Teiseks oli Euroopas mitu globaliseerimisperioodi – näiteks Rooma impeerium, Napoleoniaegne ühinenud Euroopa. Võtame viimase: olid Napoleoni koodeks, liberaliseerimine, klassivahede kaotamine, mis tegi inimesed seaduse ees võrdseks.

      Samal ajal tugevnes järsult riigi keskvõim. Kui enne Napoleoni oli Prantsusmaa väikeste, erinevat keelt kõnelevate hertsogiriikide konglomeraat, siis pärast Napoleoni hakkasid kõik prantsuse keelt rääkima. Niisiis, ühelt poolt inimese vabastamine, teisalt – riigivõimu tugevdamine.

      Venemaal on aga liberalism alati tähendanud riigivõimu lõhkumist, sellelt loomulike funktsioonide äravõtmist. Kui arvestada Venemaa suurust, on meil riigivõimu funktsioon veel tähtsam kui Euroopa riikides. Järelikult on riigivõimu hävitamine Venemaal alati kaasa toonud kaose, ning järelikult ei saanud inimene selle liberaliseerimise käigus juurde mitte mingeid vabadusi. Algas kodusõda ja kõik, mis sellega kaasneb. Kodusõjast on vaid üks pääsetee – riiklik terror. See on nii alati ja igal pool. Vene liberaalide käitumine, kus ei alustata inimesele maksimaalsete vabaduste kindlustamisest, vaid riigi funktsioonide minimaliseerimisest, on alati lõppenud katastroofiga.

      Tean väga hästi nõukogude võimu puudusi, kuid tol ajal oli meil kodanikuühiskonda rohkem kui praegu. Sest kodanikuühiskond on lihtinimese võimalus oma õigusi kaitsta, kui keegi neile õigustele pretendeerib. See pole mitte ainult oligarhi või ametniku voli oma õigusi kaitsta, vaid just lihtkodaniku võimalus. Et kui mult tahetakse korterit ära võtta või töölt ebaõiglaselt minema kihutada, saan ma kuhugi minna, kus mind reaalselt kaitstakse. Nõukogude ajal oli selliseid kohti terve hulk. Võisid minna partei linna- või rajoonikomiteesse, ajalehte, kuni Ülemnõukoguni välja, ja kusagil oleks sind kindlasti kuulda võetud ning kaitstud. Kohtusse mindi ju vaid selleks, et saada alimente või jagada pärandust. Ning kogu see dubleerimissüsteem ei tekkinud juhuslikult. Pärast Oktoobrirevolutsiooni jäid riigist järele vaid varemed ning tohutud huvide konfliktid. See olukord tuli ju kuidagi lahendada.

      Täna öeldakse inimesele: minge kohtusse! Aga kohus on koht, kust sa saad endale tõde ja õigust osta täpselt niipalju, kui sul on raha. Püüdku vaene inimene rikkaga kohut käia! Isegi kui vaesel on läbinisti õigus, venitavad rikka advokaadid asja niivõrd pikale, et inimene jääb ilma absoluutselt kõigest, mis tal veel olemas oli.

      Tulebki välja, et formaalselt on sul täna tunduvalt parem elada, reaalselt oli aga nõukogude ajal kergem asjades kokku leppida.

      Jah, Läänes liberaalne süsteem enam-vähem toimib, kuigi ka nemad ei saa läbi ilma pidevate skandaalideta. Kuid seal kujunes see süsteem sajandite vältel, ja veel kuidas kujunes! Lugege Moliere’i, Maupassant’i või Zola’d.

      Meil aga, selle asemel, et 1991. aastal kapitalismi ehitamises rahulikult kokku leppida (kuidas teha nii, et ei kannataks vähekindlustatud inimesed), pääses valla koletu korralagedus. Kui sai selgeks, et kohe-kohe laguneb kõik koost, tuli Putin ja hakkas riiki tükikaupa jälle kokku korjama. 1990-ndate algul kordasime üksühele Oktoobrirevolutsiooni mudelit…

      Teis näivad olevat ühinenud teineteist välistavad omadused. Ühest küljest on teie romaanid keelatud, kuid see pole seganud teil olla olulistel ametikohtadel – ajalehe peatoimetaja ning komsomolikomitee sekretär. Kuidas see õnnestus?

      Minul ei õnnestunud midagi. See oli lihtsalt hilisnõukogude epohhi paradoks. Hilisnõukogude epohh oli äärmiselt huvitav sootsium, kus tõesti oli Kirjanike Liidu komsomolikomitee sekretäril kaks keelatud teost ja teda kutsuti perioodiliselt kohvile küll KGB-sse, küll Keskkomiteesse.

      Ja mis veel huvitav – keegi mind seal ei hirmutanud ega sõimanud. Lihtsalt vesteldi, seletati omi seisukohti. Olin noor ja tuline ning korrutasin nagu papagoi, et tõde ei saa kahju teha, et tõde hävitab kurjuse.

      Tõepoolest, kirjanik vastutab tõe eest, ametnik aga riigi eest. Mäletan, kuidas üks vana ja elukogenud KGB-lane ütles: „Oh ei, noormees, mitte iga tõde pole ravim!” Et on olemas tõdesid, mille tagajärjel luksuvad kõik väga kaua.

      Tõepoolest, hiljem mõistsin, et on olemas üks osa sotsiaalset kurjust, mis tänu avalikustamisele pauguga lõhki läheb, nagu kaob vampiir päikesevalgusega kokku puutudes. Kuid on olemas ka teist sorti sotsiaalne kurjus, mis avalikustamisest muutub vaid suuremaks ja rasvasemaks. Ja riigimehelik tarkus seisnebki selles, et mõista, millise kurjusega tuleb võidelda avalikustamise abil, millisega aga teda inimeste teadvusest niivõrd kaugel hoides kui võimalik.

      See kõik on tegelikult väga keeruline. Kuidas muidu oli võimalik tol ajal ennast suunitleda? Oli kaks võimalust – kas ametlikud või dissidentlikud struktuurid. Dissidentlikud ei ole mulle kunagi huvi pakkunud. Võib-olla tänu mu päritolule. Dissidentlus oli ju peamiselt kõrgema seltskonna pärusmaa. Peamised dissidendid olid meil kindralite, saadikute või Keskkomitee töötajate võsukesed. Mina pärinesin tavalisest töölisperekonnast…

      Kui aga ajalehest rääkida, siis teen väga täpset vahet enda kui kirjaniku ja enda kui peatoimetaja vahel. Kirjanikuna väljendan oma mõtteid ja tundeid raamatutes ning publikatsioonides. Kui istun peatoimetaja laua taha, on minu ülesanne teha ajalehte nii, et kui 50 aasta pärast keegi teaduslikult uurib meie aja vene kirjandust, saaks ta sellest täieliku ülevaate meie ajalehe põhjal. See uurija ei peaks kukalt sügama ja küsima: miks siin ei ole näiteks Rasputinit,