Armastusega Venemaast. Ivari Vee

Читать онлайн.
Название Armastusega Venemaast
Автор произведения Ivari Vee
Жанр Публицистика: прочее
Серия
Издательство Публицистика: прочее
Год выпуска 2011
isbn 9789949217298



Скачать книгу

suhetest, vaid sellest, mida tähendab Venemaa jaoks praegune demograafiline situatsioon.

      Ma ei käi eriti Euroopas. Olen küll lääne austaja, kuid mulle ei anta kunagi Šengeni viisat. Käin Euroopas vaid siis, kui mul ilmub seal mõni raamat ja mind kutsutakse esitlema.

      Mul on tuttav, kes tuli hiljuti Pariisist ja rääkis, et iga aastaga on Pariisis aina vähem valgeid näha – puha araablased. Los Angeles on täna rohkem mehhiklaste linn kui Mehhiko. Tähendab, toimib ülemaailmne tendents, mis on nüüd ka Venemaale jõudnud. Peterburis on usbekke alati väga vähe olnud, nüüd aga näen neist vähemalt üht igas metroovagunis. See muudab ju kogu elukorraldust.

      Jah, Peterburg on linn, kus ei ole teab kui pikkade traditsioonidega elanikkonda. Seal on mitu korda elanikkond peaaegu täielikult vahetunud. Viimased korrad olid revolutsiooni järel ja blokaadi ajal. Mu sõber on sajaprotsendiline grusiin, kuid eelkõige on ta peterburglane nagu minagi.

      Kui esimest korda sain normaalselt raha, sõitsin Venemaa provintsi, et vaadata, mis asi see tegelikult on. Ja tead, mul on sealsete venelastega, kes armastavad jalgpalli, sauna ja kalapüüki, tunduvalt keerulisem koos olla kui ameeriklastega. Tunnen end Venemaa venelastega kui tulnukas teiselt planeedilt – ma ei saa aru, millest nad räägivad.

      Oma sõbra grusiiniga on meil aga ühine minevik – käisime mööda ühtesid ja samu tänavaid, õppisime ühes ülikoolis, jooksime ühtede ja samade tüdrukute sabas, kuulasime ühesugust muusikat ja lugesime ühesugust kirjandust. Oleme mõlemad ehedad peterburglased. Kuigi me kanname erinevat rahvust, ühendab meid ühesugune identiteet. Sest minu arust on illusioon, et inimesi saab rahvuse järgi riiulitele laduda. Rahvus on ju tähtis vaid rahvusvähemustel. Suurtel rahvastel ju rahvust ei ole.

      Vene impeeriumis oli nii, et inimesed, kes tahtsid impeeriumist väljuda, kultiveerisid rahvuslikku omapära. Näiteks kogusid folkloori ja panid kokku „Kalevala”. Nad ütlesid, et meie ei ole sellised nagu teie, meil on „Kalevala”, meil on rahvariided ja rahvatantsud. Lihtsalt Vene impeeriumis elavatel inimestel polnud ju rahvust. Vene impeerium polnud ju venelaste riik. Monarhid olid saksa rahvusest, eliidi keel oli prantsuse keel, kõige võitlusvõimelisem osa rahvast olid kalmõkid ja kasakad. See oli impeerium – multirahvuslik riiklik moodustis. Dagestanlased aga identifitseerivad end hoopis nendeks, kes laulavad omi laule ja oskavad teatud keelt.

      Et luua Eesti riiki, oli vaja selgitada, et meie oleme teistsugused. Et see seal on rahvuste vangla, aga meil on ilus keel, ilusad rahvariided, laulame Lauluväljakul ilusaid rahvalaule, meil on oma hümn. Väikeste rahvuste hulgas on see normaalne. Kui aga suurel Venemaal püütakse sedasama teha, on see pehmelt öelda imelik. Praegu üritataksegi sõna venelane muuta omadussõnast (russki) nimisõnaks (samuti russki).

      Vaat selle üle ma praegu arutlen. Teemat tuleb veel oma aastapoolteist töödelda. Ma ei kirjuta praegu midagi, ei tee midagi, lihtsalt käin ja mõtlen.

      Arvan, et nüüd vastasin teie küsimusele – võib-olla küll pisut segaselt.

      See on nähtavasti tõesti raske teema. Paljud on samadele asjadele mõelnud ja mõtlevad edaspidigi. Mõni aeg tagasi juhtusin kuulama Kogu Venemaa patriarh Kirilli intervjuud, kus ta rääkis Suur-Venemaast, mille all ta mõtles ka Ukrainat ja Valgevenet. Kui ta räägiks seda juttu Ukrainas, siis midagi head ei tule.

      Ei, ei, Ida-Ukrainas see tõepoolest töötab ja osaliselt isegi Lääne-Ukrainas. Seal elab niisugune rahvas nagu russiinid, kellele need mõtted on vastuvõetavad.

      Mis puutub Kirilli, siis mul on temaga erilised suhted. Ta omab väga täpset nägemust, mida ta tahab, ja see erineb kardinaalselt minu omast. Aga see ongi põnev.

      Mis on venelaste maailmavaate peamine erinevus?

      Identiteedid on erinevad. Miks peab 140 miljonit inimest elama ühe riigi piirides, mida nimetatakse Vene Föderatsiooniks? Kõige lihtsam vastus on, et me oleme kõik venelased või venemaalased. Mõnel juhul see töötab. Minu puhul töötab peterburglane.

      Mis puutub sõnasse venelane, siis seda on pea võimatu mõtestada, kuna Venemaal on nii palju erinevaid rahvusi – nagu kosmos! Seepärast on paljudel oma identiteeti ka raske mõista.

      Kuid peterburglane on minu jaoks absoluutselt mõistetav termin – et võib-olla ühe või teise inimesega ma ei sobi, kuid oleme temaga mõlemad ühesugused snoobidest lurjused ja räägime ühes keeles.

      Kui nüüd minu käest otse küsida, kes sa oled, ei vastaks ma, et olen venelane või peterburglane või siis selle lapse isa (osutab oma pojale – I.V.).

      Kui otse küsida, siis otse ka vastan – olen kristlane.

      Nii eraldate end suurest kogukonnast – näiteks muhameedlastest.

      Ma ei näe tõsist probleemi. Eraldan jah, mis siis? See ju ei tähenda, et neist saavad vaenlased. Muhameedlased on nende identiteet ja see on rahvusest tunduvalt tähtsam.

      Juhtusin nägema üht saadet, kus rääkis üks õigeusu vaimulik – tol ajal mulle tundmatu. Selgus hiljem, et praegune patriarh Kirill. Küsiti, mille poolest me erineme muhameedlastest. Ta selgitas pikalt ajalugu, ka seda, et muhameedlus tekkis seitse sajandit peale kristlust. Muudkui rääkis, millest iganes – paastust ja muust, kuid ei maininud kordagi Jeesus Kristust. Minu jaoks kehtib printsiip, et kristlus on seotud Jeesus Kristuse isikuga. Selle asemel rääkis ta palju armastusest kodumaa vastu. Kuid need kaks asja välistavad teineteist. Kui armastada kodumaad kui Jumalat, mis kristlane sa siis oled? Kõlab võib-olla radikaalselt, kuid ma tunnen just nii.

      Olen seisukohal, et patriarh ehitab liivalinna, kus puudub religioon. See on usk esivanematesse. Kas teate, miks on kõikjal piiriäärsetel aladel nii palju Aleksandr Nevskile pühendatud katedraale? Nevski eraldas õigeusu Euroopast. Ja see oli õige. Õigeusk on vene inimeste usk. Nende identiteet. Minule on see vastuvõtmatu, kuna olen katoliiklane – sõnast kõiksus.

      Kardan, et teile ei ole see teab kui huvitav, aga te küsisite ja mina vastasin. Võimuvertikaali ehitamine ümber rahvuslikult meelestatud kiriku haru ei ole hea ei riigile ega kirikule.

      Kristlus tekkis Rooma keisririigis. Tol ajal elasid roomlased ja pärslased. Kus on need roomlased ja pärslased praegu? Kristlus elab edasi. Kristlus on igavene. Kui sellele midagi veel juurde lisada, kukub ühel päeval lisatu küljest ära, kristlus aga jääb. Revolutsioonieelne katse luua mingi säärane riigiaparaat, mis on läbi imbunud õigeusu kiriku ideoloogiast, tõi endaga kaasa kaose. Rahvas sai aru, et võimustruktuuridega seotud vaimulikud valetavad neile ja terve hulk vaimulikke hävitati peale revolutsiooni, kusjuures hävitajad ei olnud ju mingid tulnukad, vaid eilsed koguduse liikmed. Tegid nad seda aga seepärast, et mõistsid – vaimulikud valetasid neile. Praegu soovitakse luua sedasama mudelit ja see ei ole õige.

      Soovin oma riigile head ja seepärast tahan, et vanu vigu arvestatakse. Loome parem riigi ja kiriku normaalse mudeli – riik eraldi, kirik eraldi. Pole vaja teha mingit poolakatoliku või islami mudelit.

      Te ütlesite, et Kirill ei nimetanud Jeesus Kristuse nime. Äkki tahtis ta ühendada ühe riigi territooriumil elavaid, kuid erinevate usutunnistuste ümber pöörlevaid rahvaid millegi kõrgemaga? Tema intervjuus, mida ennist mainisin, rääkis ta eelkõige eetikast.

      Riigivõimu kõik jõupingutused peaksid olema suunatud riigi ühtsuse säilitamisele. Selles mõttes on Eesti konstruktsioon äärmiselt ebakindel, kuna suur osa rahvast ei ole Eesti riigi kodanikud. See destabiliseerib olukorda. Venemaa juhtkond, vastupidi, tahab pidevalt luua püsivat mudelit.

      Mis tehti Eestis? Eestis öeldi, et meie riiki ühendab see, et me oleme kõik eestlased. Eestis elavad venelased aga ütlevad, et mis mina siia puutun, mina ei ole ju eestlane.

      Venemaa juhtkond ei paku kõiki ühendavaks lüliks mõtet, et kõik on venelased – Venemaa on ju rahvaste paabel. Sõna venemaalane ajab aga naerma, kuna meenutab purjus Jeltsinit, kes tavatses öelda: „Kallid venemaalased!“.

      Aina rohkem jahutakse täna klassikuuluvusest. Et meil on gaasi ja naftat ja et kõik tahavad seda osta ning seepärast on venelane olla igavesti vinge, kuna me oleme nii rikkad. Inimene peab ka ise jõukas olema,