Armastusega Venemaast. Ivari Vee

on läbi ajaloo sellise tuleviku ümber spekuleerinud. Kui tungida inimeste teadvusesse, on tagajärjed hullemad kui kõik Teise maailmasõja koledused kokku.

      Ühes mõistujutus küsib inimene vaimulikult: „Kui Jumal on olemas, siis miks ta lubab inimestel teha koledusi?” Jumalasulane vastab: „Sest meile on antud valikuvabadus – võimalus valida hea ja kurja vahel.”

      Kui inimeselt valikuvabadus ära võtta, on ta tulevikus nagu Aadam ja Eeva pradiisiaias, ning mitte mingist arengust ei saa enam juttugi olla. On see nüüd hea või halb, ei oska mina öelda, aga on kindel, et siis ei oleks me enam inimesed.

      Enam-vähem nii lõppes meie intervjuu. Pärast rääkis Sergei Lukjanenko veel muustki. Kuna kõigi venelastega läheb varem või hiljem jutt Pronkssõdurile ning Eesti – Vene suhetele, küsiti ka tema seisukohta. Ta ütles, et suhted Eesti ja Venemaa vahel on Pronkssõduri ja sõjahaudade teisaldamise tagajärjel muutunud keerulisteks.

      „Venemaa ajaloos ei ole just palju, mille üle uhkust tunda,” seletas Lukjanenko. „Aga on üks sündmus, mille üle on uhke iga venelane. Selleks on võit fašismi üle. Võit tolle kurjuse üle, mis kõigi vähegi demokraatlike jõudude poolt tunnistati XX sajandi suurimaks kurjuseks. Teise maailmasõjaga seotud mälestused on pühad igale venelasele. Pronkssõduri demontee-rimisega ei näidatud mitte lihtsalt hambaid Venemaa ja Kremli poliitilistele jõududele. Pronkssõduri demonteerimisega, Nõukogude sõdurite ja Saksa fašistide staatuse võrdsustamisega solvati iga üksikut venelast südamepõhjani. Me ei ole seda ära teeninud… Eestlastesse on Venemaal alati hästi suhtutud, kuid nüüd on olukord muutunud.”

      Väga tahaks loota, et meie, eestlased, suudame kujunenud olukorra veel õigeks rihtida. Tuleviku märksõnad on ühtsus ja koostöö. Ehk aeg parandab kõik haavad.

20. jaanuaril 2009. aastal Olümpia kohvikus

      Ilja Stogoff: „Venemaa on justkui usk, millesse peale venelaste endi usuvad ka paljud teised rahvad.”

      Kirjanik ja ajakirjanik Ilja Stogoff on noor, kuid juba tõelise kultuskirjaniku mainega. Tema kodanikunimi on Ilja Stogov. Tihti epateeriv Ilja sündis 1970. aastal Leningradis ja on Peterburile truuks jäänud, tänu millele on ta enda sõnul väga tuntud kirjanik, kuid ainult ühes väga tundmatus linnas. Hariduselt on ta usuteaduste magister, usutunnistuselt katoliiklane, kuid mis ameteid ta küll kõik proovinud ei ole: spordijalgrataste müüja, saatejuht televisioonis ja raadios, valuutavahetaja, kooliõpetaja, Berliini kino koristaja, erootilise ajakirja peatoimetaja, turvamees, tõlk, muusikakriitik, baarmen, kasiino pressisekretär. Intervjuu andmise hetkel 2009. aasta lõpupoole nimetab ta end töötuks. On kolme lapse isa ja külastas Tallinna koos oma keskmise pojaga.

      Kirjandusmaailma sukeldus Stogoff aastail 1997–1998, kui ilmusid tema esimesed romaanid „Imperaatori pealuu” ja „Kamikadze”. Järgnesid „13 kuud” ja „mASIAfucker”. Tema romaanist „Matšod ei nuta” sai 2001. aastal bestseller ja autor pälvis aasta kirjaniku tiitli. Stogoffi sulest, õigemini klaviatuuri alt, on ilmunud 15–25 raamatut. Nagi ta ise ütles, on tal raske nende täpset arvu nimetada, sest suurem osa neist on weebiromaanid.

      Peale ilukirjanduse on Stogoff kirjutanud dokumentaalromaane ja esseesid. 1999-ndal pälvis Stogoff Peterburis aasta ajakirjaniku nimetuse. Peamiselt jutustab ta noortest. On hästi kursis rokikultuuriga, uurib noorema ja vanema põlvkonna vaheliste tüüpiliste konfliktide anatoomiat, tunneb underground’i elu ja kombeid. Tema dokumentaalromaan „Skinheads. Ühe bande lugu” räägib Peterburi üliradikaalsest skinhead’ide rühmitusest ja tekitas oma avameelsusega lugejates šoki.

      Ilja ei taha, et teda nimetatakse kirjanikuks. Ta peab end ajakirjanikuks, kuna kirjutab alati elu reaalidest ja ühegi kirjandusvoolu alla ei mahu.

      Kohtumisel avameelitses Ilja, et kui kirjandusellu visata granaat, muutuks loominguline seltskond tunduvalt paremaks ja õhk puhtamaks. Mõni hetk hiljem ta leebus ja lisas, et las siiski kõik elavad – kirjanikud ning ametnikud olevat juba niigi karistatud, olles kirjanikud või ametnikud.

      Kas olete varem Tallinnas käinud?

      Jah, ühe korra, kuid kohutavalt ammu. 1990-ndate algul olid mul tuttavad ameeriklased, keda oli Tallinnasse kutsunud mingi kohalik geiklubi. Meid oli umbes 20 ameeriklast, mina ja üks araablane. Oli just Lahesõja kõrgperiood ning sellest siis ka me imelik seltskond. Tegelikult olin kogu reisi vältel niivõrd purjus, et peaaegu midagi ei mäleta.

      Kuidas te geidega kokku sattusite?

      Ei, ei. Ameeriklased polnud geid. Geid lihtsalt kutsusid nad külla, et näidata kui halvasti, või hästi, nad Eestis elavad. Tehti ka mingi ekskursioon, kuhu, ei mäleta. Mind huvitas kõige rohkem see araablane… Võin seega öelda, et ma ei ole Tallinnas käinud.

      Kui kirjutasite skinheadidest, kas uurisite asja siis ka seestpoolt – bandes?

      Olen kirjutanud kaks raamatut noortest poliitilistest radikaalidest. Esimese puhul rääkisin peamiselt skinheadidega. Kui kirjutasin teist, rääkisin peamiselt võmmidega, kes neid püüdsid. Peab ütlema, et nii miilits kui skinheadid täiendavad üksteist, neid ei saagi eraldi võtta.

      Nii et jah, igasugu tegelastega rääkisin, ka tollega, kes lõikas metroos aserbaidžaanlaselt kõrva ära…

      Kas nad kontakteeruvad heameelega?

      Jah. Nad ju saavad aru, et olen ajakirjanik. Inimeselt inimesele räägivad nad oma „kangelastegudest” sada aastat, mina aga kirjutan raamatu, mida loeb mitu tuhat inimest, kes omakorda räägivad edasi veel mitmele tuhandele inimesele. Nad armastavad oma tegudega ärbelda… Ja võmm oli ka selline omapärane … täielik elajas.

      Iseenesest ei ole nad poliitilised radikaalid. Poliitikast on asi kaugel. Eriti hästi seletab seda Moskva näide, kus skinheadide jõugu juht Artur Reno oli tšuktši. Ma polnud kunagi varem tšuktšit näinud. Esimene tšuktši, keda nägin, oligi too Reno, kes tappis vene rahvuse puhtuse nimel poole aasta jooksul 37 inimest. See pole poliitiline radikalism, vaid tsirkus, kus tšuktši tapab vene rahvuse puhtuse nimel tadžikke.

      Noh, minu teada ei olnud ju Hitler ka päris puhas sakslane.

      Jah, Hitler ei olnud päris puhas sakslane, kuid Artur Reno oli puhas tšuktši

      Venemaal on ju veel üks küllalt radikaalne tegelane (mõtlesin siinkohal Žirinovskit – I.V.), kelle ema oli venelane, isa advokaat.

      Tegelikult on nii, et Venemaal toimuvad asjad paistavad väljast hoopis teised kui seest. Žirinovskit ei pea Venemaal keegi vene natsionalistiks. Ta on lihtsalt bandiitide poliitiline katus – järelikult samasugune bandiit.

      Kas bandes käies ei olnud tunda, et keegi lipsuga mees ajab läbi nende omi asju?

      Küsisin võmmilt sama küsimuse, sest see huvitas ka mind. Tead, siin on asi selles, mis asju aetakse. Need poisid kõigutavad paati ja destabiliseerivad olukorda. Igasugune võim – olgu eesti või vene võim – on alati huvitatud stabiilsusest. Eriti vene võimul on kurb kogemus, mis juhtub, kui stabiilsus kaob. 1980-ndate lõpus aeti paat ümber. Kõik rahvuslikud ääremaad kukkusid küljest ära ja 10 aastat elas Venemaa ilma võimuta.

      Praegu võimustruktuuride juures olevad inimesed vajavad stabiilsust väga. Tänavakuritegevus ei ole kasulik mitte kellelegi. See pole kasulik neegritele, kuna neid võidakse tappa, veel vähem on see kasulik võimuesindajatele, kuna nad võivad kaotada kõik, mis neil on, ja peaasi – nad kaotavad tulevikuperspektiivid. Seepärast teeb valitsev klikk kõik, selleks et skinheade hävitada.

      Võib-olla on ebastabiilsus kasulik neile, kes ei ole veel võimustruktuuris, kuid pürgivad sinna?

      Vene impeerium on alati olnud püramiidilaadne. Miks ei ole Venemaal poliitiliste parteide paljusust? Venemaa on juba kord sedasi loodud, et alati on üks seisukoht. Meil on üks kõige tähtsam filmirežissöör,