Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

Minu arust hoiad sina mind.”

      Tundub, et tal on tõepoolest kõik väga hästi – mehe silmad naersid.

      Kusagil sügaval Candy alateadvuses vilksatas kerge, armetu mõte – jumal küll, mida ma teen? Haarasin peaaegu tundmatul mehel käest. Lihtsalt, niisama. Ema… Ema oleks häbi pärast surnud.

      “Kas sa irvitad minu üle?”

      “Ei. Muidugi mitte. Kuid sina – sa ei ole see, keda sa ennast väidad olevat.”

      Candice tardus. Kust ta teab? Kas Gloria lobises? Või meeldib talle oma nina seltskonnakroonikasse toppida?

      “Sa püüad end kujutada kas glamuurse tühipeana või pühapäevakooli paitüdrukuna. Aga sa pole ei üks ega teine. Sa oled mingi kolmas. Usutavasti oled tark, peenetundeline ja seejuures metsik ning armastad meeletult vabadust.”

      “Mis sa ajad!” kortsutas Candice kulmu.

      Jälle hakkas see pagana nägemine alt vedama. Oleks ta veres rohkem alkoholi olnud, oleks ta huvi tundnud, kes tänaval värvimuusika sisse lülitas. Tema ees vilkus Brandoni nägu: kord pimedusse kadudes ja siis jälle ilmudes. Ta oli ikka mõistuse juures, sest sai aru, et värvimuusika ei puutu siin asjasse.

      Ehk pöörduda arsti poole? Emal oleks ainult hea meel teda doktor Dizzy juurde saata…

      Ei, ainult mitte seda!

      “Candice, ma võin kihla vedada, et sa murened praegu sisemiselt. Pudened nagu õrn liivakivi. Ja see ei meeldi sulle. Sa tahaksid endiseks jääda. Et kõik oleks nii nagu enne. Sinu sees ja ka väljas.

      Aga ei. Sa elasid ja elasid, aga siis – põmm! – juhtus midagi sellist, mille pärast “nagu enne” enam võimalik ei olnud. Ja sa tahad, meeleheitlikult tahad, et möödunu tagasi pöörduks. Endine Candy – kuid ei, sild kukkus sisse ja endist Candyt pole enam… Ja pole ka olemas olnud, sest ta polnud tõeline.”

      Kostis hele plaks. Candice polnud kunagi kellelegi kõrvakiilu andnud. Aga miks? Ilmaaegu, ilmaaegu… Talle meeldis kõik algusest lõpuni: raevu lainetus rinnas ja kiire käeliigutus, rabav löök ja heli, kõrvetav valu peopesas ja sügav rahulolu nagu mingi loomalik täiskõhutunne.

      Kui see homme ei lõpe, läheb ta ise ja annab end hullumajja üles. Las antakse abi. Viimased üheksa tundi on ta täiesti ebaadekvaatselt käitunud. Mitte ühtki normaalset tegu. Ehk avanevad talle hetke pärast olemise saladused? Ta ärkab maatriksis?

      Kui nii, siis tuleb raviasutusse minna hommikut ootamata.

      Kuid on üks lootus: ta istub praegu taksosse, jõuab koju, ärkab homme oma voodis ja mõistab, et kõik toimus ainult magamatusest haiglases ajus.

      Ehk pole mingit Brandon Lucast üldse olemas? Ja Candice nohiseb rahulikult oma voodis.

      Candice innustus.

      “Olgu, Brandon, vabandust, läksin hoogu,” ütles ta reipalt ja meenutas “Võitlejate klubi”. Ehk seisab ta praegu siin nagu peakangelane, seisab ja räägib õhuga?

      “Pole midagi, mulle isegi meeldis.”

      Brandon naeratas.

      “Mulle meeldivad temperamentsed naised.”

      Candice oleks tahtnud maa alla vajuda – või anda mehele veel paar kõrvakiilu. Ei, see meeldiks talle ilmselt ka.

      “Püüame takso ja unustame teineteise igaveseks,” tegi Candice ettepaneku.

      Tuli välja vabandavalt. Kurat võtaks!

      “Püüame takso,” jäi Brandon nõusse.

      Tundus, nagu oleks kollane auto nurga taga seda märguannet oodanud ning sõitis nende poole kui režissööri signaali peale. Kummide sahin asfaldil tundus Candice’ile väga meeldiva helina. Huvitav, kuidas ta seda varem polnud märganud?

      “Näed, siin ongi auto, mis sind koju viib,” lausus Brandon, silmis seletamatu pilk.

      Candice vingerdas kannatamatusest. Brandon viipas käega. Candice imetles tema jõulist hooletut žesti. Mees kummardus pidurdanud auto poole ja avas ukse.

      “Mis su aadress on?”

      “Ei-üt-le,” peaaegu laulis Candice.

      Peas hüples mõte: kohe, kohe on sellel kõigel lõpp! Hurraa! Hurraa! Vabadus! Mugavus! Rahu! Ema!

      Need sõnad avaldasid Brandonile rohkem mõju kui kõrvakiil.

      “Hüvasti, Brandon!”

      Autosse istudes Candice naeratas.

      Mõte oma täielikust karistamatusest soojendas teda. Tõepoolest, mida siis mees temaga teha saab? Mitte tühjagi. Käed jäävad lühikeseks. Lisaks sellele… Järsku on Brandon hoopiski tema hallutsinatsioon! Niiöelda intellektuaalne omand. Sel juhul on tal täielik õigus teha mehega kõike, mida ta tahab!

      Aga mida ta mehelt tahab? Mitte midagi erilist. Vaid seda, et mees ta rahule jätaks ega räägiks igasugust jama, mis ta pahupidi pöörab. Et ta lõpetaks vaatamise sellise pilguga nagu teaks temast midagi sellist, mida ta ise ei tea ja et mees talle kunagi tänast absurdi ei meenutaks. Et see just nõnda pidi juhtuma… Minestada avalikus kohas, lamada selle korteris, kelle õhtu ta faktiliselt ära rikkus, istuda kummalisel kesköisel kogunemisel Ja peamine – see kõik juhtus tema tahte vastaselt. Temalt lihtsalt ei küsitud, aga sündmused põimusid “suurepäraseks” mustriks…

      Candice viipas Brandonile käega ja pöördus ära.

      “Sõidame!” heitis ta juhi poole ja nimetas aadressi.

      Nad hakkasid sõitma. Kõik.

      3. peatükk

      CANDICE MAGAS NAGU SURNU.

      Hommikul ei suutnud teenija teda äratada. Mister ja missis Barlow pidid seda kuuldes peaaegu risti ette lööma, sest nad ju nägid, et toimub midagi imelikku ning olid teadlikud, et tütre magamistoas põles öö läbi tuli. Nad mõistsid suurepäraselt, miks unetus tütart piinab. Kui tüdruk magab, siis järelikult hakkab elu korda saama ja varsti on kõik jälle hästi. Lõpuks… Jah, nädal oli raske olnud.

      Candice ärkas kella viieks pärastlõunal tugeva iivelduse ja peavaluga. Oh sa poiss! Pohmell unetusest, vaata kuidas juhtub! Kindlasti pole see martiinilonksust, mille ta jõudis võtta, enne kui…

      Candice meenutas alkoholi maitset, meenutas summutatud valgust näitusesaalis ja eredalt valgustatud fotosid, mäletas, kui kare oli vaip, kui end selle vastu suruda.

      Talle meenus seegi, mis toimus pärast “pimendamist”: ärkamine, nõrkus, Brandon loeb laua taga mingit raamatut, seejärel heidab talle pilgu… Kui… ebatavaline see on! Brandon loomulikult, mitte pilk! Ka nimi on haruldane. Ja mees ise… klantsajakirja fotograaf, kes näitab oma töödes jubedat külma maailma suures linnas ja kohmetuid, võõrandunud inimesi.

      Ei, kui palju võib temast mõelda? Piisab sellestki, et mees tema eilse õhtu ja öö ära rikkus.

      Noh, olgu, nad rikkusid teineteisel kõik ära. Muidugi, kui ta Brandonit just unes ei näinud. Aga vaevalt.

      Tuleb helistada Gloriale.

      Selle mõtte juures tõmbus Candice’il seest külmaks. Järsku selgub, et asjad on halvad? Selles mõttes, et kõik eilse õhtu ja öö sündmused toimusid tema peas.

      Candice otsustas mitte helistada, kuid seejuures ärkas tal südametunnistus. Kes teab, millega see öö Gloria jaoks võis lõppeda? Ja kas ta on õnnelik, et kõik just nii lõppes?

      Kõigepealt otsustas Candice kontrollida, kas pole mitte vaja Gloriat päästa.

      Ta ronis voodist välja, leidis laualt peegli juurest oma koti ja võttis sealt telefoni.

      Ja oleks peaaegu infarkti saanud. Seitse vastamata kõnet “abonendilt nimega Gloria”!

      Jumal küll… Candice hammustas oma väikest sõrme, nii et temast käis läbi tuline valujutt. See aitas tal alati ja igas olukorras keskenduda. Mida siis nüüd teha?

      Kui