Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

numbri. Tema sees kääris kõik õiglasest pahameelest. Aga tegelikult, miks ta enneaegu muretseb? Just nagu valmistuks kõige halvemaks…

      Kui midagi halba on tõepoolest juhtunud, muutub ta susisevaks kassiks, hirmsaks röövloomaks, koletuks surmaingliks, kuid maksab kätte.

      Candice mõistis, et see mõte teeb talle rõõmu. Ta oleks tahtnud olla kiskja, metsik puuma, küünte ja hammastega raevukas surm. Kuid ta vajas selleks väga-väga head ettekäänet.

      Candice võpatas. Tuleb välja, et ta soovib oma kõige lähemale sõbrannale halba, et saada õigustust oma tigedusele ja tungida vaenlasele kogu võimaliku julmusega kallale. Candice oli oma alatust käitumisest nutma puhkemas. Ei, see ei lähe… Tuleb leida mingi muu väljund oma “tumedamale poolele”. Järsku paneks end karatesse kirja? Või vehklemisse? Aga ei, need on liiga tsiviliseeritud spordialad.

      Candice näpistas end valusalt käest. Jah, just sellest või millestki taolisest oli ta unistanud. Ja midagi selles vaimus oli talle eile öelnud ka Brandon.

      “Halloo!” kudrutas ta telefoni. Just kudrutas. See ei olnud temale üldse omane.

      “Gloria, tere! Kuidas sul läheb?”

      “Oi, kullake, kõik on hästi! Lausa suurepärane! Vaimustav! Kui sa ainult teaksid, millega see kõik lõppes! Oota, kas sul aega on? Ma jutustan sulle kõigest üksikasjalikult.”

      “Jah, loomulikult jutustad. Kuid ehk on parem, kui saame kokku, mitte ei aruta seda telefonis?”

      Candice’i tabas äge kahjutunne. Oli siis seda nüüd vaja, et tema muretses sõbranna pärast, kellel kõik sujus.

      Muidugi suhtus Candice Gloriasse hästi ja loomulikult ei hakanud ta kahju tundma selle pärast, et sõbrannal on kõik kõige paremas korras. Kuid probleem oli selles, et see “kõige parem” tõi endaga kaasa kaks tagajärge. Esiteks – pole vaja kellelegi julmalt kätte maksta. Teiseks – kõige järgi otsustades ei olnud eilne ainult Candice ettekujutuse vili ja absurditeater leidis tõepoolest aset.

      Candice mõistis, et maailmas on nüüd kaks inimest, kellest ta eemale hoidma peab. Kaks inimest, kes teavad temast seda, mida ta ise kõigest väest varjata tahaks. Kõigi eest maailmas. Isa ei elaks nii väikese aja jooksul teist sellist hoopi üle.

      “Veel üks skandaal Barlowde perekonnas – tütar Candice jõi end mälukaotuseni täis.” Või – “Mida teeb mahajäetud pruut? Candice Barlow korraldab fotonäituse avamisel prassingu”. Või – “Kättemaks reeturlikule peigmehele. Candice Barlow kahekesi Brandon Lucasega. Juhuslik tutvus.”

      “Jah, kohtume kindlasti ka! Muide, kuidas sul Brandoniga läks?”

      “Mis mõttes?” ei taibanud Candice.

      “Noh… kuidas te jalutuskäik läks?”

      “Me ei jalutanud, me läksime välja taksot püüdma,” kinnitas Candice solvunult.

      “Ning tegite seda kaks ja pool tundi? Me Mike’iga juba magasime, kui Brandon tagasi tuli.”

      “Ausõna, minul ei ole mister Lucase hilinemisega mitte mingit pistmist. Eks ta siis läks ise jalutama.”

      “Ta läks ju koos sinuga,” kordas Gloria kangekaelselt.

      “Ja-jah. Ta püüdis mulle armulikult takso, ma istusin taksosse ja sõitsin ära. Meie jalutuskäik ei võtnud rohkem aega kui viisteist minutit. Ja ka see… mul on praegu raske ajas orienteeruda. Võib-olla isegi vähem.”

      “Kas sa tahad ütelda, et ta hulkus pärast seda üksinda kaks tundi mööda öiseid tänavaid?”

      “Võib küll olla, kust mina seda tean? Kuid kindlasti tegi ta seda ilma minuta.”

      “See kõik on väga kahtlane.”

      “Mispärast? Kas sul pole midagi muud teha, kui kahtlustada inimest, keda me juhuslikult kohtasime ja keda me rohkem enam kunagi ei näe?” tundis Candice ärritatult huvi.

      Mõte sellest, et Brandon pärast nende unustamatut vestlust, pärast esimest kõrvakiilu (mis veel tähtsam – esimest suudlust), pärast seda, kui oli saavutanud tema üle halastamatu võidu, suundus kuhugi, kus ilmselt kohtus kellegagi ja veetis temaga päris korralikult aega. See mõte oli talle vastumeelne nagu sõrmeküüne krigin mööda klaasi. Oleks tahtnud midagi purustada või kedagi ära tappa.

      “Kuidas nii, et me ei näe?” imestas Gloria. “Aga meie piknik?”

      “Milline piknik?”

      “Ookeani kaldal. Ja sul pole vaja midagi karta, Mike ja Brandon on suurepärased noormehed.”

      “Vabandust, aga millal see jutt piknikust oli?”

      “Täna hommikul, söögilauas.”

      “Suurepärane! Kuid mis mina siia puutun? Sina nõustusid – sina siis sõida ka!”

      “Loomulikult sõidan, pole kahtlustki. Michael’it ma niisama lihtsalt käest ei lase. Ta on tõeline aare!”

      Gloria itsitas õnnelikult. Sellest tegi Candice järelduse, et Gloria, sirgjooneline nagu giljotiini tera, on näljas mehe siira tähelepanu järele. Absoluutne enamus mehi kartis teda ja püüdis temast eemale hoida. Eriti just tema isa positsiooni arvestades. Ema mitmekülgsed sidemed siin arvesse ei läinud. Gloria ütles, et ta on feminist ja meest vajab ta vaid munaraku viljastamiseks. Kunagi edaspidi, suhteliselt kauges tulevikus. Kusjuures Gloria demonstreeris sageli oma äärmiselt kindlaid veendumusi ja valas suure osa mürki tuttavate meeste peale. Loomulikult ehmusid nood sellest veelgi enam ja hoidusid temast kaugele. Isearenev süsteem.

      Mike aga läks rinnaga peale ja tundub, et väljus võitjana. Siin see on – kogenematu, hoolimatu, häbematu noorus.