Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

küll tema, peen ilu hindaja, tütarlaps rikka sisemaailmaga, kes põgeneb tänapäeva ühiskonna pahede eest – kuidas ta võis lasta end petta sellest farsist, maskeraadist, monoteatrist? Candice sülitas ebaaristokraatlikult ja virutas albumi voodile.

      Sel hetkel, justkui filmis, kus sündmused on kõik läbi kaalutud ja kaadrite vahel ära jaotatud, helises telefon.

      “Issand, ära saada mind kiusatusse!” surus Candice läbi hammaste. “Palun, ainult mitte tema!”

      Tema palvet võeti kuulda. See tõepoolest ei olnud Marcus. Helistas hoopis Gloria, Candice’i kõige parem sõbranna.

      Candice armastas Gloriat selle pärast, mille pärast enamik tuttavaid teda vihkas – kalduvuse eest öelda otse ka kõige ebameeldivamat tõde.

      Sellest hoolimata, et Glorial olid süütud helesinised silmad, mis kuigivõrd sarnanesid portselannuku omadega, ja samasugune naiivne näoke, oli tal lausa mingi fuuria maine.

      Kuidas teisiti kutsuda tütarlast, kes on võimeline oma kolme sentimeetri pikkusi ripsmeid plaksutades tundma huvi selle vastu, miks te täna, ja üldse viimase kahe nädala jooksul nii halb välja olete näinud, millesse suri teie lemmikkoer ja kui palju raha te maksite suhtekorralduse eest sellele “sõltumatule” fotograafile “tõsiseltvõetavast ajakirjast”, kes teist sammugi eemale ei lähe.

      Gloria võis endale taolisi vestlusi lubada: tema ema oli hõivanud kõrge ametikoha New Yorgi advokaatide hulgas, isa teenis LKA-s ja oli paari aastakümne jooksul ametiredelil järjest ülespoole tõusnud. Raha polnud neil nii palju kui Candice’i vanematel, kuid mõjuvõimu seda enam.

      Gloriale ei olnud Marcus kunagi meeldinud ja ta ei varjanud seda. Candice’ile see sobis, et tema lähikonnas oli vähemalt üks ajudega tütarlaps, kes ei püüdnud temalt Marcust üle lüüa. “Hoia oma aare endale. Minust kaugemal, et ma ei näeks tema enesega rahulolevat nägu, sest muidu tuleb tahtmine teda kriipida, nii et see jääks meelde terveks eluks… Põlastusväärne! Ja ära solvu. See on ju sulle kõige kasulikum, eks ole?”

      Glorial oli õigus ja Candice teadis seda. Tal oli Gloriaga talumatult raske siis, kui nad Marcusega rahumeeles ja õnnes elasid. Tarvitses neil aga tülli minna, kui Gloria oma sõltumatu seisukohaga asendamatuks kaaslaseks muutus.

      “Tere, kallis! Kuidas sul läheb?” tundis Gloria muretult huvi. “Kas nutad ikka oma endist vinge käruga jätist taga? Et ta oma logu puruks sõidaks…”

      “Tere. Ei. Ma ei nuta, pigem vastupidi. Soovin tema matustel olla,” vastas Candice.

      “Hei, on sul kõik korras? Või oled laksu all?”

      “Ei.”

      “Ja purjus ka ei ole?”

      “Ei.”

      “U-u-u… Milles asi? Kas teie perearst on rahustite fänn?”

      “Ma ei ole maganud juba kolm ööpäeva.”

      “Oled sa hulluks läinud?”

      “Ma ei saa.”

      “Ära valeta. Püüad kellegagi koos teda unustada, on nii?”

      “Gloria, ära räägi rumalusi…”

      Candice hakkas juba kahetsema, et oli üldse telefoni vastu võtnud.

      Jah, see ei ole küll Marcus, aga mis kasu sellest on? Ikkagi skandaal. Loomulikult lepivad nad Gloriaga ära ja seda päris kiiresti, kuid… Oleks võinud ju ka kuidagi teisiti!

      “Hei, piisab enda kaastundemerre uputamisest, kuuled või? See on vääritu surm. Tegelikult ma ei usu, et minu elurõõmus sõbranna Candice mõtleb endale mingi lurjuse pärast otsa peale teha.”

      “Olen nii nõrga iseloomuga või?”

      “Ära mitte mõtlegi! Parem ütle mulle, kas sul seinad juba “hingavad”?”

      “Mida-aa?”

      “Noh, ma olen kuulnud, et kui sa üle ööpäeva ei ole maganud, siis tekib selline tajuefekt, nagu seinad “hingaksid” – tõmbuvad eemale ja tulevad peale.”

      Candice vaatas enda ümber olevat ruumi kriitilise pilguga. Seinad keeldusid elumärki ilmutamast ja see oli hea, Candice tajus seda instinktiivselt. Samas aga väikesed esemed nagu välkusid – kord ilmusid, siis jälle kadusid. Talle tundus, nagu vaataks ta telekast halvasti häälestatud kanalit, nõnda et kujutis väriseb ja kaob taas.

      Ta jagas oma tähelepanekuid Gloriaga, kutsudes sellega sõbrannas esile entusiasmipuhangu.

      “Oh sa!” oli Gloria vaimustunud. “Olen alati tahtnud seda proovida, seda nimetatakse magamatuseks.”

      “Mille taha siis asi on jäänud?” tundis Candice filosoofiliselt huvi.

      “Tahtejõust jääb puudu. Vanemad panid mind vist liiga vähe nurka ja andsid vähe kere peale.”

      “Sa palu nüüd seda teha, kunagi pole ju hilja,” soovitas Candice väsinult.

      “Just, palun isa. Las annab teada, kellele vaja, et mulle korraldataks lõbus nädalalõpp.”

      Gloria erines teistest väga musta huumoritunnetuse poolest. Candice jaoks olid tema naljad vahel eemaletõukavad, kuid talle meeldis, et ühesuguse julmusega naljatab Gloria nii enda kui teiste üle. See oli aus.

      “Olgu, tegelikult helistan ma sellepärast, et tahtsin öelda – piisab kannatustest, läheme parem meelt lahutama.”

      “Ei, Gloria, vabandust, ma ei hakka jooma. Mul on niimoodi, ilma alkoholita, ka hea olla… Täpsemalt, olen nagu purjus, ja seda kogu aeg. Ega saa kuidagi kaineks.”

      “Kust sa võtad, et ma sind jooma kutsun?” pahandas Gloria.

      “Noh, kui meenutada meie viimaseid kohtumisi…”

      “Keegi peale asjaolude pole süüdi selles, et iga meie viimase aja kohtumine on lõppenud kusagil baaris.”

      “Just. Seejuures alanud on see teises.”

      Gloria ignoreeris tema märkust:

      “Mul, võib ütelda, on sihikul üks sinu maitse järgi paigake. Seal avati täna fotonäitus…”

      “Ja Rootsi laud rikkaliku alkoholivalikuga?”

      “Ma ei tea, pole täpsustanud. Tean ainult, mis on fotograafia. Sulle see ju meeldib.”

      Candice kõõritas voodi poole, kus lebas perekonna album. Jah, meeldib, pole midagi öelda… Ainult et ei taha teda kunagi enam näha.

      Kuigi… Gloria ei kutsu teda ju ometi Marcus Donnary portreede näitusele. Vaevalt, et seal ükski tema portree väljas on. Aga kutse ise on ahvatlev.

      Eks ole tal aeg näha Marcuseta maailma.

      “Olgu. Tulen sinuga.”

      “Tõsi või?” imestas Gloria siiralt.

      “Mille üle sa imestad?” ei mõistnud Candice.

      “Olin valmis sind kaua keelitama.”

      “Keelitada pole vaja. Sõida mulle järele, ma pole võimeline autot juhtima.”

      “Mis, päris hullusti või? Ikkagi seinad?” uudishimutses Gloria kaastundlikult.

      “Ei,” vastas Candice rangelt.

      Kuid samas talle tundus, et kamm libiseb tema juurest ära – aeglaselt, kaalutletult, kavalalt, tillukeste sammudega.

      Candice hiilis kammi juurde, jälgides tähelepanelikult tema liikumist, haaras ta kinni ja surus rusikasse.

      See kõik on unetus! Ole sa neetud, Marcus!

      2. peatükk

      NÄITUSEL OLI TAVATULT HUVITAV.

      Kostis hästi valitud muusika: kerged instrumentaalpalad, millest hinges kripeldama hakkas.

      Candice seisis, selg vastu seina, ja vaatas kogunevat seltskonda ahastusse viidud emahundi pilguga.