Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

kangelastegusid oodata: tarida sõbranna autosse, sõita, siis tassida ta vähemalt valvuri putkani…

      Tegelikult ei uskunud Candice, et Gloria üksinda pingutama hakkaks. Pigem leiduks mõni üllas rüütel, kes tema eest selle raske töö ära teeks. Või isegi terve salk rüütleid… Candice’ile meenus päris mitu sellist lugu. Kas või see kord, kui Glorial bensiin keset kõrbe otsa sai. Või tema matemaatika kontrolltööd koolis: Gloria hooples, et pole aasta jooksul ühtki ülesannet ise lahendanud. Üldiselt võttes – talent. Nii et pole vaja muretseda, keegi ikka hoolitseb tema sureliku keha eest, kui tal tuleb pähe kohe siin kokku kukkuda…

      Candice hingas julgustuseks välja ja võttis suure lonksu martiinit.

      Jah, jook oli küll lahjendatud, kuid siiski arvestatud selleks, et janune oma janu saaks leevendada. Candice hakkas köhima. Harilikult ei olnud tema kurk alkoholi vastu nii tundlik. Kuid praegu, unetuna, tundis ta end paljastatud närvidega inimesena.

      Candice ahmis õhku, kuid seda oli millegipärast kohutavalt vähe. Silme ees kõik ujus: näod, fotod, põrand, seinad, lagi… Fotod, muide, olid väga head. Candice jõudis seda märgata, seni kuni ta veel jalul seisis: urbanistlik loodus, inimesed urbanistlikul maastikul, kusjuures just sellised nagu nad taolises ümbruses olema peavad – allasurutud, endassetõmbunud, ebaloomulikud, hõivatud oma mingite inimlike pisiasjadega.

      Candice tundis end olevat hiigellinna keskpunktis, ei, enam veel, ta tundis end raskuskeskmena, selle suurlinna tuumana, mille poole pidurdamatult tõmbub kõik – ja millele avaldab survet kõik, mis leidub selles hiigellinnas.

      Näitusesaal – hall põrand, valged halliga seinad – need kõikusid ja tema koos nendega. Candice haaras käega kinni…

      Jah, fotost.

      Candice ei kuulnud midagi, justkui oleks televiisoril hääl välja lülitatud. Seepärast läksid puruneva klaasi klirin, signalisatsiooni ulg ning alati nii vali inimmassi sumin tema kurtidest kõrvadest mööda.

      Põrand sööstis üles ja haaras tema piinatud keha nagu osav kokk haarab panniga pannkooki. Juua oleks tulnud vist juba üleeile, siis poleks praegu seda kaost.

      Candice mõistis, et lamab, sest tal polnud enam raske oma keha ühes asendis hoida. Tema kohale kummardus keegi – meesterahvas vist. Ta liigutas nii naljakalt huuli.

      Candice naeratas õndsalt. Magada! Hea, et helisid ei ole. Mitte miski ei takista teda korralikult välja magamast…

      Ta tundis magusat eelnaudingut. Pöördepunkt on läbitud. Tuleb vaid paar hetke veel vastu pidada ja ongi kõik.

      “Tere, Morpheus, lõpuks…” pomises Candice, tundes mingil arusaamatul kombel tema kohale kummarduvas mehes ära Vana-Kreeka jumala, ja langes olematusse.

      Kelleltki, ilmselt emalt, kes oli psühholoogia küsimustes kodus, oli Candice kuulnud patoloogilistest uneseisunditest – see on siis, kui ärkad, aga ei suuda mõista, kus oled.

      Just see temaga juhtuski, kui ta silmad avas.

      Teda ümbritses mingi kummaline must-valge tõelisus ja see polnud mitte nägemispettus. Hirmsasti oleks tahtnud uinuda ja edasi magada. Pea valutas. Keha keeldus liigutamast. Candice teadis, et kui temaga pisut “suhelda”, siis soostub ta mingi liikumisega, kuid isegi selleks oli vaja rakendada tohutut tahtejõudu – aga seda jõudu ei olnud. Üldse. Järsku on ta surnud ja see on tema hauatagune elu?

      Ei, rumalus! Candice võttis end kokku ja vaatas ringi. Ta lamas madalal otomanil vaevu valgustatud toas. Kogu tuba, nii seinad, mööbel, lagi ja osaliselt isegi põrand, oli kaetud fotodega. Aga fotod olid kõik mustvalged.

      “Emme?” pomises Candice kaeblikult. Iseenda hääl tundus selles mustvalges kuningriigis võõras.

      Äkki on see mingi spetsiaalne põrgu? Nende jaoks, kes fotonäituse avamisel end silmini täis joovad. Seda on küll naljakas ütelda, sest ühest martiini lonksust, olgugi et ülisuurest…

      Meenub, et seal läks mingi asi ümber ja klaas purunes…

      Kilde ta ei avastanud. Teda hämmastasid ruumi mõõtmed – see polnud hoopiski sama näitusesaal, kus ta ennast viimati mäletas olevat. Samas, kui see on Morpheuse riik, mitte aga põrgu, siis on see mingi muu ruum, kuhu ta oli toodud.

      Morpheus, Morpheus… Morpheus?!

      Candice meenutas meest, kelle nägu oli jäänud tema mällu enne “avakosmosesse minekut”. Gloriat läheduses ei olnud. Ei siis ega ka praegu. Tähendab, on tõenäoline, et tal ei ole mingit tegemist sellega, et Candice praegu siin on. Järsku on ta röövitud?

      See mõte pani teda kiirustama. Ta hüppas jalule, kõikus pisut, kuid säilitas tasakaalu ja astus avatud ukse poole, millest paistis valgus.

      Ukse taga oli köök-võõrastetuba – hele meeldiv ruum. Laua taga istus raamatuga tema äsjane tuttav, kellele ta Morpheus nimeks oli pannud. See tähendab, loomulikult mitte mingi tuttav.

      Candice mõistis, et see mõte tekitab temas kriipivat kahjutunnet. Ta püüdis endale selgitada, et see on vaid sellepärast, et on ju ebakultuurne jääda kahekesi võõra mehega, kelle nime sa isegi ei tea. Seda enam veel – tema juures kodus. Jumal küll, mida ema selle peale ütleks?

      Candice vaarus ja haaras käega uksest. Uks kriiksatas ja vajus pahaendeliselt tagasi. Candice oiatas. Mees laua taga võpatas – ja nende pilgud kohtusid.

      Candice’il polnud aimugi, kuidas antud olukorras käituda. Ainus, mis talle pähe tuli, oli ära joosta. Kuid joosta polnud kusagile. Kurat, mingi jama! Juba niigi on ta viimastel päevadel elanud nagu mingis hulluses…

      “Tere!” ütles Candice otsustavalt, hoopiski mitte teades, mida oma vastas seisjalt oodata. Järsku on ta Sinihabe?

      “Tere! Kuidas sinuga on?”

      “Kõik on korras,” vastas Candice.

      Mees vaatas teda kahtlevalt.

      “Minu nimi on Brandon. Brandon Lucas. Aga sind ma tunnen. Oled Candice.”

      Candice teritas mõistust – kas võib olla tegu röövlist maniakiga?

      “Kas toon sulle midagi?”

      Küsimus oli nii ootamatu, et Candice muigas. Jah, tema uus tuttav on veetlev, kuid sugugi mitte selline nagu Anthony Hopkins “Voonakeste vaikimises”. Pealtnäha oli ta kolmekümne aastane. Pikk, lihaseline, tihedate lühikeste juuste, habeme ja vuntsidega nägi ta väga mehine välja. Noore, metsiku jõu kehastus. Kui poleks olnud rahulik-mõtlikku pilku, oleks Candice arvanud, et ta sarnaneb keskaegsele sõjamehele, küll ilma raudrüü, mõõga ja kilbita. Tema aga kui aus naisterahvas peab oma elu päästma…

      Ei, kurat võtaks, ta hakkab jälle sonima!

      “Ei, aitäh,” keeldus Candice viisakalt, püüdes säilitada enesevalitsemise jäänuseid.

      “Kus Gloria on?” küsis ta ilma erilise lootuseta.

      “Läks minu vennaga välja jalutama.”

      Täpselt – maniakk! Milline vend? Kellega Gloria jalutama läks – Candice heitis pilgu käekellale – pool kolm öösel?

      “Ma tahaksin ka jalutada,” ütles ta kurjalt ja vaatas mingi raske asja järele.

      “Oled sa kindel?” kahtles Brandon. “Anna andeks, kuid sa ei näe just eriti hea välja.”

      Candice pidi äärepealt pahameelest lõhki minema. Kuidas ta julgeb?!

      “Kuidas ma siia sattusin?” küsis ta, ise massiivse suitsuklaasist vaasi poole tüürides.

      “Näitusel hakkas sul paha, mäletad?”

      “Jah. Ähmaselt.”

      “Aga minu korter on just näitusesaali all…”

      “Miks Gloria mind koju ei viinud?”

      “Ta ütles, et sul võib tulla probleeme vanematega, kui sa… teadvuseta olekus koju ilmud.”

      Candice muigas: mis tõsi, see tõsi. Tegelikult on parem