Armastuse mõistatused. Laura Brentwood

psühholoog.

      Candice muigas virilalt. Talle meenus psühholoog, keda tema ema külastas. Doktor Dizzy, väike närviline pisikeste vuntsikestega mehike, kes sarnanes elustunud dagerrotüübiga üheksateistkümnendast sajandist, oli miss Barlow’ jaoks kõige suurem autoriteet. Candice ei suutnud kuidagi mõista, miks ema teda vajas, sest tugevaid psühhotraumasid tal ei olnud, mehega olid nad koos elanud kolmkümmend aastat ja selle aja jooksul ei olnud lahutus kordagi päevakorrale kerkinud. Ainuüksi see räägib juba paljustki. Kuid fakt jääb faktiks: Barbara Barlow oli psühholoogia ja sealhulgas mister Dizzy fanaatiline austaja.

      Candice ei suutnud aru saada, kuidas isa seda talub. Kui Candice ei oleks olnud nende tütar ja nendega külg külje kõrval kakskümmend kuus aastat elanud, oleks ta selle ingelliku kannatuse arvele kirjutanud. Kuid ta tundis oma isa suurepäraselt ja mõistis seetõttu, et ingelliku kannatusega polnud siin mingit pistmist. Kui Gordon Barlow’le poleks midagi meelt mööda olnud, oleks ta sellest otsekohe teavitanud kõiki kodakondseid. Kusjuures kõige karmimal viisil ja kõiki järjest – nii süütuid kui süüdi olevaid. Mis teha – ta on boss, kusjuures Suur Boss, ja see roll jätab kindlasti jälje ka isikuomadustele.

      Tal oli väga vedanud, et ta oli oma isa tütar, mitte alluv või, veel hullem – vaenlane.

      Tähendab, isa ei näe tõepoolest midagi hullu selles, et ema käib psühhoraviseanssidel, tsiteerib peast Jungi ja Bergi.

      Muide, ega ta julgenudki isa oma arvamusega tülitada.

      Jeremyd ei olnud peaaegu kunagi kodus: ta töötab hilise õhtuni firmas, seejärel sõidab lõbutsema. Kõik manitsused langesid Candice’i kaela, sest ta on peaaegu alati kodus, kuulab vanemaid vastu vaidlemata ja on üldse perekonna pesamuna. Sellest ei tahtnud keegi hoolida, et ta saab varsti kakskümmend seitse. Paistab, et isegi siis, kui Candice’ile kukub kuues kümme, jääb ta ikka “pisikeseks Candice’iks”. Harilik asi – noorema lapse saatus ühes jõukas peres.

      Ehk oleks ta pidanud minema mööda kõveramat teed? Veel koolis? Oleks pidanud kuulama punki, augustama oma nina, kulmud, huuled, naba ja keele, värvima oma õrnad lokid varesetiiva karva, ropendama, jooma odavat õlut ja demonstratiivselt sülitama nikotiinist kollast sülge ema lemmikvaipadele? Candice kortsutas kulmu: see väljavaade talle ei sobinud. Sest oleks olnud võimalus, et temast oleks lahti öeldud nagu kärnasest lambast. Ta oleks saadetud kusagile pärapõrgusse, ema sugulaste juurde näiteks, et ta ei häbistaks perekonda. Ja lõpuks oleks ta rahule jäetud kogu selle seltskondliku elu, etiketi, kõrgema seltskonna moraalijutluste ning mäda moraaliga.

      Oled nähtaval – naerata. Naerata, sind pildistatakse. Candice, ära kõverda huuli, sulle see ei sobi, mida võib sinust mõelda, näe, see sümpaatne noormees? Ah, see on ju Andrew Berrimor. Ära pane teda tähele, tal on liiga vähe raha. Jah, tema isa on küll mingi panga juhataja, kuid seda ähvardab pankrot. Sa ju mõistad, et sinu peigmees peab perspektiivis sinu isast enam teenima? Mis tähendab – see on keeruline?

      Ära müü end odavalt, ongi kõik. See on nagu oksjon. Sina oled aga väga hinnaline partii. Ja sinu stardihind peab olema kõrge…

      Candice võpatas. Teda ajas see iiveldama – aga mis teha? Kaduda pole kuskile. Kui ta ometi poleks sellest ringkonnast! Kuid ta on, ta on selles üles kasvanud, see on ta sünnitanud. Ta võib ükskõik kui palju vastu punnida, kuid… Ehk poleks tal olnud vaja lapse- ja noorpõlves nii palju raamatuid lugeda? Rumalad, rumalad raamatud! Miks nad dikteerivad moraali, millel pole kohta tänapäeva ühiskonnas, nagu räägib isa?

      Candice ohkas. Tehtut tagasi võtta ei saa, loetud raamatuid ei saa peast välja visata. On võimalik unustada detaile: kangelaste nimesid, kohanimesid, episoode, millest kõik algab ja isegi millega lõpeb, kuid igast raamatust, seda enam heast raamatust jääb mällu – või hinge? – midagi. Mingi pitser, jälg, midagi õhukest, läbipaistvat… Need ebaselged varjud laskuvad ikkagi meie maailmavaatele, annavad sellele vormi, mahu ja varjundid.

      Vikerkaarevärvilisel maailmapildil ei olnud õigust eksisteerida selles maailmas, milles Candice iga päev elas. See maailm, rikaste ärimeeste ja luksuslike logardite maailm, nõudis hoopis teistsugust psühholoogiat. Siin oldi kindlasti kuuldud nii Shakespeare’ist kui ka.

      Hemingwayst, loomulikult, kuid keegi ei oleks hakanud oma elu mõõtma “vana kirjanduse” ideaalide järgi – naljakas. Candice ei käinud peale – see on samuti naljakas. Maailma ei muuda enda järgi. Kuid ta tahtis endaks jääda. Oligi kõik.

      Ta tahtis üldiselt liiga palju.

      Asi on selles, et endaks jäämiseks on vaja, et sind ei segataks, eriti just lähedased inimesed, kes sulle “ainult head soovivad”. Kuid loomulikult on neil selles oma huvi, et nende kõrval oleks mõnus inimene. Mõnus – see on armas, võimetu häbematusteks, kellelt pole oodata mingit riugast, kes suure rõõmuga teeb seda, mida temalt oodatakse. Hästikasvatatud poeg, kukununnu tütar, hea sõber, teenistusvalmis kolleeg… Kümneid armsaid maske, kõik pastelsetes toonides. Ja isegi kui inimese hing sureb ning maski alla ei jää midagi peale tühjuse, pole see hirmutav. Nii on isegi mugavam.

      Teismeea kriis kulges Candice’il tormiliselt, aga kuidagi rohkem tema sees. Ta riidles ainult emaga, kes keelas tal liiga paksult meikida, ja Jeremyga, kes ei jaganud tema idealistlikku maailmavaadet ning millegipärast ei tahtnud kavandada plaane, kuidas teha õnnelikuks kogu inimkond, samal ajal ka maavälised tsivilisatsioonid.

      Hiljem leppis Candice sellega, et sellised inimesed nagu tema vanem vend tahavad õnne ainult endale. Kuid noorukiea piinavate aastate jooksul on see nendele ainult komistuskiviks ja lõputute skandaalide allikaks. Jeremy suutis Candice’i pisarateni viia ja ta nuttis jõuetus vihas. Ta kahetses seda, et pole võimalik minna võõrasse pealuusse ja riisuda sealt välja kasutu praht, alatud, egoistlikud mõtted, mis kangastusid talle mingite ussikestena, valede soovide ja paberist iidolitena. Kuidas ta oleks tahtnud olla…

      Issand jumal? Ei, lubage, isegi tema ei saa endale midagi taolist lubada. Inimese tahe on ikkagi püha. Kui keegi on otsustanud oma elu tühisusena elada, siis ei saa teine temast Jeanne d’Arci teha. Selline on seadus. Vastasel korral satuks maailm kaosesse. Kuid võib-olla maailm püsibki koos vaid tänu sellele, et igaüks on enda eest väljas?

      Candice tundis, et kui hari veel kord tema pead puudutab, toimub plahvatus. Ta sureb. Või tapab kellegi. Ei, ei tohi teha ühesuguseid liigutusi, muidu võib krambid saada. Ei või keskenduda ainult ühele liigutusele, seda nimetatakse tõmblemiseks, ja mõni arst just sellega tegelebki…

      Tuleb küsida doktor Dizzylt. Oi, ei! Ainult mitte temalt.

      Noh, äärmisel juhul temalt – ainult siis, kui ta ikkagi kellegi tapab.

      Candice tõusis. Tema huuli moonutas julm, tõeliselt sadistlik muie. Ta sirutas end. Keha oli väsinud ja tuim nagu pärast unetut ööd. Mida ta öö oligi olnud. Ja mitte esimene… Candice suundus riiuli juurde ja võttis ülemiselt riiulilt selle, mille ta spetsiaalselt selleks puhuks sinna oli asetanud.

      Kui ta esimesel õhtul pärast lahkuminekut oli hävitanud Marcuse fotosid ja videosid koos Marcusega, tema kingitusi ja postkaarte, meenus talle ähmaselt, et kusagil suures plüüsist kaantega perekonnaalbumis on paar mehe portreed. Ta otsustas neid mitte otsima ja välja viskama hakata – paljugi mis, need võivad veel ära kuluda, kui see kõik lausa talumatuks muutub.

      Fotod olid tõepoolest seal – mälestus Jeremy sünnipäevast. Mitte palju, vaid kuus grupipilti, üks Marcuse portree ja kolm fotot, kus nad on Candice’iga kahekesi. Milline idüll! Candice vaatas oma säravat nägu, oma helklevat – seda sõna otseses mõttes, sest tema õmblejanna oli sel hooajal hull litrite ja sädelevate kangaste järele – riietust, ja kehahoiakut, poosi, millega demonstreerib end kaamera ees naine, kes on harjunud välja panema kõik väärtused parimas valguses, kes on harjunud olema ilus ja probleemivaba…

      On naisi, kelle jaoks fotoaparaadi klõpsatused kõlavad kui muusika. Candice nende hulka ei kuulunud. Kuid ta oskas suurepäraselt toime tulla sellega, mida temalt oodati. Pildistamiskogemust oli tal piisavalt, et fotodel harmooniline ja loomulik välja näha.

      Ta tabas end sellelt, et üritas kangekaelselt Marcust mitte vaadata. Ta sundis end